Vaatasin hiljuti lühianimatsiooni, mis on loodud samanimelise raamatu ”Koolibri lend” (originaalis “Flight of the Hummingbird”) tutvustamiseks ja toetamiseks. Peategelaseks on koolibri, kes kannab nokatäite kaupa vett suure metsa tulekahju kustutamiseks. Kõik teised loomad on sündmuskohalt põgenenud ning jälgivad koolibri toimetamist eemalt. Nad imestavad, et nii pisike lind püüab nii suurt tulekahju kustutada, sest sellest ei paista mingisugust kasu olevat. Loomad küsivad koolibrilt, miks ta seda teeb ja koolibri vastab, et see on midagi, mida ta oskab!

Samasuguse pildi, pildi koolibrist, kes kustutab oma elu hinnaga suurt tulekahju, tekitas ka permakultuuri tunnustatud eestvedaja Albert Bates. Nagu koolibri, astub Albert Bates väikeseid samme saavutamaks midagi suurt, tutvustades permakultuuri põhitõdesid erinevates maailma paikades, püüdes sellega takistada kasvuhooneefekti süvenemist ja ära hoida kasvuhooneefektiga kaasnevaid katastroofe.

Permakultuuri (inglise keeles permaculture tuleneb sõnadest permanent ja agriculture) võib tutvustada kui jätkusuutlike elukeskkondade kujundamise süsteemi, mille eeskujuks on looduslike ökosüsteemide toimimine. Piltlikult võib öelda, et permakultuur on inimese ja looduse kooselu, mis läbi minimaalse sekkumise kannab maksimaalseid vilju. Permakultuuri kolm eetikat on hoolimine maast, hoolimine inimestest ja jagamine teistega. Hoolimine maast tähendab loodusliku kapitali ülesehitamist. Hoolimine inimestest tähendab hoolimist oma perekonnast, kogukonna liikmetest ja kõigist kellega kokku puututakse. Jagamine teistega tähendab kasvatada või toota rohkem, kui endale tarvilik ning jagada ülejäänut.

Pildistas Margus Ess. Foto allikas: Lilleoru.ee

Albert Bates eestvedamisel toimus Lilleorus 21.–23. mail permakultuuri sissejuhatav kursus, kus Albert Bates viis osalejaid kurssi permakultuuri põhitõdedega aia loomise valdkonnas, mis on tihedalt seotud permakultuuri põhieesmärgiga, milleks on keskkonna säästimine. Permakultuur omab põhitõdesid kõigis eluvaldkondades ning kõige üldisema tervikpildi saab permakultuurist omandada minimaalselt 2-nädalase kursuse läbimisega.

Kahepäevase permakultuuri sissejuhatava kursuse käigus said osalejad palju uusi teadmisi ja ka kinnitust meie esivanemate tarkusele ning nutikusele põllu harimisel, aia kujundamisel ja elumajade asukohtade valiku osas maatükil. Teoreetilistes ja praktilistes kursuse osades nägid osalejad toiminguid ning kuulsid tõdesid, mida on kasutanud ka meie esivanemad, aga mille head omadused meie kõrvust ja silmist on kadunud, ning mille traditsioone me enam ei mõista.

Oma ümbruse kujundamine on suur teadus ning selle efektiivne teostamine eeldab kindlaid oskusi. Permakultuuris on seetõttu aia loomise alustamise juures suur tähtsus vaatluste teostamisel, see on Albert Bates´i sõnul alus, millelt hiljem vilja korjata. Maatükki tuleb vähemalt aasta jooksul põhjalikult jälgida, seda mõõta, panna paika ilmakaared, vaadata, kuidas see aastaaegade vahetumisel välja näeb ja käitub, kuidas lumi sulab, kust kuhu tuuled puhuvad, kuhu tekivad varjud, mis taimed erinevates maatüki osades kasvavad jne. Muutusi tuleb jäädvutada, et nende baasil hiljem aia plaan koostada, seejärel saab paika panna taimedele ja puudele ideaalsed kasuvukohad.

Harilikult hakatakse maatükkidele pärast nende soetamist ehitama elumaju, unustatakse ära vaatlemine, samuti kiirustatakse pärast elumajade valmimist aia kujundamisega ning põllumaa loomisega, teadmata, kas valitud asukoht osutub viljakaks. Palju energiat kulutatakse aias ja põllul taimedele kasvutingimuste loomiseks ning säilitamiseks – väetatakse, kastetakse, rohitakse jne. Permakultuuri puhul ennetatakse vaatlemise teel nende samade (väetamine, kastmine, rohimine) sammude astumise vajalikkust aia ja põllu viljakamaks muutmisel. Valitakse välja ja mõõdetakse üle võimalikud põllumaa kohad arvestades hoopis näiteks päikese liikumist ja vee voolamist.

Põld ei pruugi permakultuuris olla üks suur põlluplats, see võib olla jagatud erinevateks väikesteks peenardeks üle kogu aia, kus erinevates osades kasvavad just need taimed, millele antud asukohad enim sobilikud on. Eelnevast tingitult võivad permakultuuri põhitõdede järgi loodud aiad näha välja nagu Pipi Pikksuka Segasumma suvila, aga antud aedadest saadav saak on maksimaalne ilma igasuguse muu pingutuseta. Tuleb üksnes põhjalik jälgimine läbi viia.

Olulisteks ja kõige õpetlikumateks osadeks permakultuuri kursuse juures olid praktilised vaatlused maa rikastamise võimalustest ehk komposteerimisest. Albert Bates tutvustas kahte komposteerimise võimalust. Üks neist on sarnane sellele, mida on aastaid teinud meie esivanemad – peenarde lähedusse rajatakse kompostikogumik, kuhu pannakse läbisegi köögijäätmeid, oksapuru, niidetud muru, lehti ja muud taolist. Kompost rajatakse peenarde kõrvale seetõttu, et vihmaga valguvad kasulikud toitained taimedeni ning panevad need rikkalikumalt kasvama. Mäletan, et vanaema kompostihunnikut katsid aia kõige võimasamad naadid. Albert Bates sõnul ei tohi permakultuuri õpetuste kohaselt komposteerimist teiste silmade eest varjata, komposteerimine on esinduslik tegevus ning sellest ei ole kasu aia nurgas, vaid see muutub kasu toovaks just keset viljapeenraid.

Teise variandina andis Albert Bates näpunäiteid komposteerimiseks mööda ühetasandilist maapinda säilitades sealjuures taimede kasvuks vajaminevat vihmavett. Sellist komposteerimise ja taimede kasvatamise viisi on hea kasutada näiteks suvilates, kus igapäevaselt ei viibita ja kus seetõttu taimed kuivama kipuvad. Lihtsamaks saab selliselt muuta taimede eest hoolitsemist ka koduaias.

Pildistas Margus Ess. Foto allikas: Lilleoru.ee

Enne komposteerimise alustamist tuleb välja mõõta ühetasandiline pind. Seda on võimalik teha näiteks läbipaistva vooliku asetamisega kahe punkti vahele. Mõlemas vooliku otsas on mõõdupuud mõõtudega. Kui voolik vett täis lasta ühetasasel pinnal, siis selle mõlemas otsas näitavad mõõdupuul olevad jooned ühte tulemust. Teiseks võimaluseks on niinimetatud A-lood, see on A-tähe kujuline lihtne puidust valmistatud seadeldis, mille tippu on paigaldatud nööriga raskus. Kui raskus langeb mõlemast A-jalast keskele mõõdetud keskpunkti, on jällegi tegemist tasase maapinnaga.

Pildistas Margus Ess. Foto allikas Lilleoru.ee

Tasane maapind võib selliselt mõõdetuna näida rästiku seljal oleva sakilise mustri kujulisena mööda aeda kulgemas. Ühtlane tasapind on oluline, kuna sellesse hiljem kaevatud vagudesse jääb seisma vihmavesi, mis valgub ühtlaselt kogu sakilise vao ulatuses. Vagu tuleb kaevata umbes 20 cm laiune. Ühele poole vao ääreks keerata tagurpidi vaost tulnud murumätas ning teisele poole kaevata vao äär võimalikult lauge, et vihmavesi sinna paremini sisse voolaks. 

Pildistas Margus Ess. Foto allikas: Lilleoru.ee

Vao poolele, kuhu pandi mättad, võib lisada tasapinna poolsesse külge köögijäätmeid, mis tuleb seejärel katta kogu vao ulatuses ajalehepaberiga. Et ajalehepaber paremini vao külge kinnituks, võib seda veega kasta. Ajalehepaberid võib omakorda katta kas niidetud muruga või põhuga, et aed näeks visualselt korrektsem välja. Vao otstesse saab läbi paberi suruda augud, kuhu taimed istutada. Selliselt saavad taimed köögijäätmete komposteerumise protsessis tekkivaid toitaineid ning vakku valgub vesi, mis hoiab niiskust. See on hea võimalus rajada peenar, mis ei vaja väetamist ja kastmist ning mis kannab maksimaalset vilja. Ajalehepaber hoiab hästi niiskust ja selle all olev pind meeldib väga ussidele ja seentele, mida on vaja kiireks komposteerimiseks. Selliselt toimivat komposteerimist on võimalik jälgida Lilleoru territooriumile rajatud aiaalal.

Pildistas Margus Ess. Foto allikas Lilleoru.ee

Albert Bates ütleb, et permakultuuri põhitõdesid järgides saab inimene kolmekordselt kasu ning lisaks hoiab ta ära kasvuhooneefekti tekitavate ühendite atmosfääri sattumist. Oma aeda eelnevalt põhjalikult uurides on meil võimalik luua viljakas ala, mis ei vaja püsimajäämiseks lisaväetisi ja -niiskust, hoides kokku kulusid eelnimetatud vahenditele. Me saame sel juhul oma aiast vilju, mis on orgaaniliselt kasvatatud ehk neid ei ole mürgitatud väetistega. Sellist aeda on lihtne hooldada ja see on silmale ilus. Meil ei ole vaja puudelt langevaid lehti või niidetud muru prügina utiliseerida.

Tasub mõelda, kui palju on võimalik oma aeda planeerides kokku hoida nii enda toidult kui aiale kuluvatelt haljastustöödelt ja niidetud muru, okste ning muu orgaanilise utiliseerimiselt. Selle asemel, et otsida tasulisi ja kalleid võimalusi, kuidas saada lahti niidetud murust, maha kukkunud okstest ja puulehtedest ning mida teha köögijäätmetega, saame me kõik komposteerida. Me ei pea enam näiteks uue muru külvamiseks ostma mitmeid kotte mulda, vaid saame seda oma koduaias olevast kompostist.

Me võiksime mõneks hetkeks unustada mugavuse ja mõelda meid ümbritsevale üldisemalt, mõelda ajale, mil meie esivanemad kasvatasid põllusaadusi kompostis ja mõelda praegusele, kui taimi utsitatakse kasvama väetiste abil. Me peaksime mõtlema ka oma tervisele ja põllusaaduste maitsele.

Küsisime Albert Bates`lt, kas permakultuuri viljeledes on võimalik ära hoida kliimamuutuste poolt tingitud katastroofe. Ta vastas, et 30 aastat tagasi oli ta selles kindel. Viis aastat tagasi Albert Bates juba kahtles. Nüüd on ta jõudnud järeldusele, et meie käitumisest tingitult tekib meie planeedil uus jääaeg, mis tähendab, et põhjapoolsed alad külmuvad ning ekvatoriaalsed alad muutuvad nii kuumaks, et elu kaob.

Albert Bates jätkab sellest hoolimata võitlust orgaanilisema ja puhtama elukeskkonna nimel ja seda enam meenutab ta koolibrid, kes hoolimata oma väiksusest ja pealtvaatajate uskmatusest, annab ta endast kõik, sest see on see, mida ta teha oskab!

Kasulikud lingid:

Lilleoru veebileht www.lilleoru.ee

Albert Bates´i kogukond www.thefarm.org

Flight of the Hummingbird http://www.youtube.com/watch?v=Vi5u7A9DRAc

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta