Maarja Oviir-Neivelt on Heateo SA eestvedaja ja jurist. Bioneeri vabatahtlik Eva Ladva uuris Maarjalt, mis on sotsiaalne ettevõtlus strateegiline filantroopia.

Kes Sa oled, Maarja?

Seda küsimust on inimsugu eneselt küsinud aastatuhandeid ja filosoofid arutlenud kümnetel-tuhandetel raamatulehekülgedel. Ei tea mina päris täpselt öelda, kes ma ikkagi olen. Kui ennast defineerida rollide kaudu, siis olen naine, kolme lapse ema, partner, sõber, kodanik, jurist .... Aga kui kõik need rollid ära võtta, kes ma siis olen? Täna on see küsimus minu jaoks kaotanud ka oma tähtsuse. Tunnen, et olulisem on südamega OLLA, kui ennast piiratud intellekti abil defineerida.

Mis on hea ja terviklik elu Sinu jaoks?

Elu, kus juhindun eelkõige südamehäälest, avatud olekust ja naiselikust tunnetusest. Selliselt elades olen jõudnud kõige püsivamate õnnehetkedeni. Sobiv keskkond - nii füüsilise keskkonna (elu- ja tegevuskoha) näol kui sotsiaalse keskkonna (inimeste, kellega ma oma isiklikku ja tööalast elu jagan) näol - aitab "heale elule" kaasa. 

Mis Sind rõõmustab?

Minu kogemuse põhjal ei sõltu rõõm millestki või kellestki - see on hingeseisund. Rõõmuseisundis leiad rõõmu ka viletsast ilmast ja hallist argipäevast. Aga on palju tegureid, mis aitavad mul rõõmsasse meelde jõuda ja seda hoida - vaikusehetked (aeg iseendaga), mis on minu jaoks parim moodus enese laadimiseks; loodus, mis iga aastaga tõstab, hoiab ja avab üha rohkem; armastus ja kallid inimesed, kellega koos julged sukelduda ka olemise piirialadele ja seeläbi jõuda üha sügavamale ja sügavamale iseendasse; inspireerivad teod, mille puhul näen, et inimestel on kirge, oskust ja tahtmist käivitada uusi, loovaid lahendusi ühiskondlike probleemide lahendamiseks. Selles mõttes usun ikka veel naiivselt üksikisiku jõudu ja võimet muuta maailma "paremaks".

Rõõmustab armastusega tehtud õunakook.

Mida sotsiaalne ettevõtlus ja strateegiline filantroopia Sinu jaoks tähendavad?

Sotsiaalne ettevõtlus tähendab uusi, loovaid lahendusi pikaajalistele probleemidele ühiskonnas, mis kitsamas mõttes tähendab ärilise tegevuse sidumist ühiskondliku eesmärgiga. Kõige tuntum näide Eestist on vast Uuskasutuskeskus (UK), mille algatajad nägid probleemina raiskavat tarbimist ja vähest keskkonnateadlikust, ning pakkusid lahendusena kauplusteketti, mis müüvad kasutatud korras asju ja saadud tulu ees korraldavad säästva tarbimise kampaaniaid ja koolitusi. Või siis Terve Eesti Sihtasutus - koolitusettevõte, kes viib Eesti ettevõtetes läbi töökohapõhiseid HIV/AIDS'i kampaaniaid, et tutvustada võimalusi, kuidas kaitsta ennast ja oma peret HIV'i eest. Selliseid algatusi on Eestis tekkimas üha rohkem ja rohkem. Neid kõiki ühendavaks jooneks on särasilmsed käivitajad, kes usuvad oma võimesse muuta Eesti ühiskonda paremaks, ning kellel on oskusi, teadmisi ja visadust oma idee ellu viia. Rohkem teavet innustavate sotsiaalsete algatuste kohta leiad Heateo Sihtasutuse, kes on mu südames neljanda lapsena koha sisse võtnud, kodulehelt www.heategu.ee.

Strateegiline filantroopia on üks heategevuse erivorme, mis hõlmab pikaajalist toetust ühiskondlikku muutust vedavatele algatustele. Strateegilise filantroopia eripära seisneb selles, et lisaks rahalisele toetusele kaasatakse aktiivselt ettevõtjate teadmisi ja kogemusi. Elu on näidanud, et selliselt panustatud raha toodab kordi rohkem sotsiaalset tulu, kui üksnes raha ühekordne annetamine, ja mulle on jäänud mulje, et see toodab ka filantroopide rahulolu.

Kuidas leidsid tee ühiskonda paremaks muutvate algatuste toetamise juurde?

Sotsiaalse ettevõtluse ja strateegilise filantroopia juurde jõudsin paljuski tänu Eesti Päevalehe tagakaanele, kus Heateo Sihtasutus kutsus üles osalema sotsiaalse ettevõtja konkursil. Reklaami peal oli sütitavate silmadega kodutu jalgpallur, kes tänu osalemisele kodutute jalgpalli maailmameistrivõistluste projektis leidis enesele töö- ja elukoha, ehk leidis jõudu tulla välja kodutuse tsüklist. Minule mõjus see reklaam ilmutusena - see oli ja on panustamise viis, millesse ma usun. Kirega usun. Kodutute supiköök, heategevusballid ja ühekordsed heategevuskampaaniad on ka omal kohal, aga õng koos õngitsemisõpetusega on tulemuslikum kui kala jagamine. 

Lisaks juristitööle ja sotsiaalsete algatuste toetamisele oled Sa kolme lapse ema, Maarja. Kust leiad jõudu ja inspiratsiooni, et kõik põnev ja vajalik tehtud saaks?

Nendest samadest tegevustest leiangi. Saan ka ise aru, milline õnn ja privileeg on võimalus tegeleda asjadega, mida armastan, millesse usun, ja mis pakuvad kirge. Ja oskan olla tänulik.

Kas Sinu jaoks on looduse hoidmine või looduse tunnetamine oluline? 

Loodus on minu hetke-eksistentsi absoluutselt lahutamatu ja ilmselt ka asendamatu osa. Tunnen, kuidas ta üha rohkem võtab mind omaks ja avab end uute külgede pealt. Suvekuudel elan lastega metsade ja allikate vahel Järvamaal. Sellises keskkonnas on kerge tunda kooskõla iseendaga ja ümbritsevaga. Linnakeskkond inspireerib samuti, kuid selles vajan siiski looduses ärakäimisi, et iseendaga toime tulla.

Looduse hoidmise vajadus tuleb eelnevast - selleks, et loodus saaks mind hoida, pean mina teda hoidma. Aga mulle tundub, et selline suhtumine on eestlastel veres. Isegi siis, kui seda iseenese jaoks sõnadesse ei panda. Linnastumine on meil ju üsna hiljutine nähtus.

Millist tulevikku oled enda jaoks loomas?

Ei loo teadlikult tulevikku, usaldan Elu tarkust ja loojavõimeid. Kui mina näen ette üks-kaks käiku, siis Elu kasutuses on tervikmosaiik. Ja tagasivaatepeeglist näen, et iga sündmus, iga inimene oli absoluutselt vajalik, et olla seal, kus ma olen. Vahest läheb sellest arusaamiseni lihtsalt päev, kuu või aasta. Ühesõnaga olen võtnud nõuks usaldada seda, mis Elu toob. Minu ülesandeks jääb hoida tundlad püsti ning süda ja meel avatud, et Elu poolt pakutavad võimalused ära tunda ja kinni püüda.

Intervjuu on tehtud Terve Elu kalender 2010 jaoks.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta