Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi teadlased koostöös Taani, Norra ja Prantsuse teadlastega avaldasid veebruarikuu ajakirjas Nature uurimuse, mis nihutab kehtivaid paradigmasid suurte imetajate väljasuremise peamistest põhjustest.

 

Artikli ühed esimesed autorid, Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi taimeökoloogid dr Mari Moora, dr John Davison ja professor Martin Zobel ütlesid, et esimest korda teaduse ajaloos oli ökoloogidel võimalus uurida terveid taimekooslusi, mis eksisteerisid nii kauges minevikus – kuni 50 000 aastat tagasi.

„Andmed näitavad, et sel ajal oli taimkate rikas erinevatest rohunditest, kuid mitmekesisus vähenes oluliselt jäätumise maksimumi ajal. Maksimumijärgselt arenenud taimekooslused olid isegi samas geograafilises punktis täiesti erinevad oma eellastest, uutes kooslustes hakkasid domineerima kõrrelised, lõikheinad ja puittaimed,“ rääkisid autorid.

Üldiselt on teada, et paljude suurte imetajate väljasuremise peamiseks põhjustajaks peale viimast jääaega oli kliimamuutus. Täna kehtivale paradigmale ja loomade massilise väljasuremise küsimusele tõid aga uut valgust Arktikast pärit igikeltsaproovid, aga ka igikeltsast leitud mammutite, karvaste ninasarvikute jm väljasurnud loomade maosisalduse analüüsid.“

Tavapärane ettekujutus viimase jäätumise ajal põhjapoolkeral laiuvast helepruunist kõrterohkest stepist ei kehti enam. „Maastik oli palju mitmekesisem ja stabiilsem, kui tänapäeval. Suurte loomade nagu karvane ninasarvik ja mammut menüüsse kuulusid väärtuslikud valgurikkad rohundid, sh rohttaimed, mida esines iidsetes, viimase jäätumise maksimumi eelsetes taimekooslustes rohkelt. Viimane jäätumise maksimum oli 21 000-18 000 aastat tagasi. Sel perioodil, aga ka veidi varem ja hiljem, valitses külm ja kuiv kliima, ning taimede mitmekesisus vähenes tugevasti. Ka loomad kannatasid kliimamuutuste käes,“ rääkis professor.

Ligikaudu 10 000 aastat tagasi, viimase jäätumise lõppedes, hakkas kliima soojenema kogu arktikas. Taastuv taimkate kujunes aga iseloomult teistsuguseks. Imetajate olulised toidutaimed – valgurikkad rohundid – ei taastunud endises hulgas. „See saigi ilmselt saatuslikuks karvasele ninasarvikule, mammutile ja hobusele Aasias ja Põhja Ameerikas,“ tõdes Zobel.

Kõnealune artikkel arendab edasi Willerslev’i grupi tulemusi aastast 2011 (ajakirjas Nature), kus kliimamuutust peeti suurte imetajate väljasuremise peasüüdlaseks. Nö. mõrvarelva tol ajal aga ei leitud. Nüüd on see teada. 242 igikeltsa proovi ning kaheksa fossiilse looma DNA analüüs näitas, et suure tõenäosusega on massilise väljasuremise peamine põhjus muutunud taimkate.   

Artiklisse ja uurimusse panustasid 30 meeskonda (esindatud olid nii ökoloogia, botaanika, zooloogia, geoloogia, bioinformaatika, molekulaarbioloogia jm teadusharud) 12 riigist.

Artikli ja autoritega saab lähemalt tutvudaajakirjas Nature

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta