Suurpoodide varustajad on ära tabanud inimeste soovi elada kauem ja paremini ning toonud müügile hulga öko-liidesega kaupu, morsisiirupist topeltpakendatud mahemaitsetaimede karbikesteni. Huvitaval kombel ei mõjuta see meid tarbijatena rohkem ökot ostma, vaid otse vastupidi – väheneb nende tarbijate arv, kelle ostueelistusi mõjutab öko- või mahemärgistus.

GMO populaarsem kui mahe

Eesti Konjunktuuriinstituut uurib Eesti elanike toitumisharjumusi ja ostueelistusi igal aastal. Analüüsist selgub, et sõnades oleme märksa ökomad ja tervislikumad kui tegelikkuses: ostuvaliku tegemisel on inimestele kõige tähtsamad toidu maitse, värskus ja kvaliteet. Tervislikkuse tähtsustajate osakaal kasvab järjest, eelmisel aastal vastas kaks kolmandikku küsitletutest, et toidu tervislikkus on neile väga oluline. Sama palju inimesi teeb oma ostuotsuseid siiski hinna põhjal. Kaubamärk mõjutab ostuotsust vähem kui veerandil tarbijatest, Eestis toodetud toitu eelistab vaid kolmandik tarbijaid!

Nn öko- ja mahetoitude osas on pilt viimase kümne aasta lõikes sootuks kummaline, ehkki vastava kauba valik kauplustes järjest suureneb – alates 2004. aastast on ökotoitu tähtsaks pidavate ostjate osakaal üle kahe korra vähenenud, 49 protsendilt 24 protsendile. Koguni viiendik ütleb, et mahe ei ole neile üldse oluline.

Mahetoidu mõistega on jätkuvalt suur segadus. 65 protsenti vastanuist peab mahedaks poest ostetud ökomärgistusega kaupu ja peaaegu sama palju tunnustatud mahetootjalt ostetud toiduaineid. Kolmandik vastanutest on veendunud, et kõik otse tootjalt või eripoest ostetud kaubad ongi mahedad.

Samas on huvitav, et GMOdega (geneetiliselt muundatud toiduainetega) on inimesed päris kenasti kursis. GMO puudumist toidus pidas väga tähtsaks 47 protsenti ja 37 peab seda mõnevõrra oluliseks. GMO-sisaldust jälgitakse toitu ostes märksa enam kui hüdrogeenitud taimerasvade sisaldust.

Igal perel oma mesinik

Turgude osakaal ostukohana ei ole aastate jooksul vähenenud, muutunud on vaid see, mida inimesed turult otsivad. Enim ostetakse turult liha, kala ja kartulit. Koguni 80 protsenti tarbijaid ostab oma kauba pigem suurkauplustest kui turult. Ühe põhjusena tuuakse välja, et kui pole turul tuttavat müüjat, ei või näiteks maasikaid ostes sugugi kindel olla, et silt «Eestimaine» vastab tõele.

Spetsiaalsete ökokaupluste käsi ei käi sugugi hästi, nende osakaal ostukohana on marginaalne ja tõusutrendi ei paista kuskil. Õnneks läheb jätkuvalt hästi mesinikel ja talunikel, kellelt üle poole vastanutest ostavad otse mee ja talvekartuli.

Seda, miks öko- ja mahekaupade tarbimine on endiselt väike, võib selgitada nende toodete kõrgema hinnaga. Toidu hind on viimase aastaga kõvasti tõusnud, inimeste sissetulekud aga majanduslanguse ajal pigem langenud. Nii püüavadki inimesed pigem toime tulla ja ellu jääda, kui teha oste keskkonnasäästlikkusest ja tervislikkusest lähtuvalt. Kui vaadata suurkaupluste ja ökopoodide tootevalikut, siis Eesti kaupa leiab sealt endiselt vähe, tihti pole populaarseid piimatooteid või mahemahlasid saada ning igapäevane paari asja pärast ökota­mine ei ole kaugeltki mõistlik tegevus.

Toidukorvis laiutab igavus

Statistikaamet on omakorda uurinud, kui suure osa meie sissetulekutest moodustasid möödunud aastal kulutused toidule ja mida me ostukorvi panime. 2010. aastal kulus söögile rammus neljandik. Kõige rohkem raha läks liha-, piima- ja teraviljatoodete ostmisele. Kasvanud on aed- ja puuviljade osakaal ostukorvis, rahaliselt võrrelduna on kala osakaal ostukorvis aga koguni viis korda lihast väiksem.

Maa- ja linnainimeste toidulaud on pisut erinev. Maal ostetakse pigem vorsti, linnas rohkem liha. Maal otsitakse poest juurvilja, linnainimene paneb korvi ka puuvilju. Kala on kallis, maal saab seda mõnel pool kalurite käest otse, linnainimene peab leppima kesise valiku ja hammustava hinnaga.

Kogu seda toidukorvis laiutavat tervislikkust ja tarbijauuringut vaadates tekib küsimus, et mida me ikka veel ootame. Vaokene kartulit, teine peeti – palju pole vaja. Kel pole päris oma maalappi, saab salatilehe ja redise kasvatada rõdukastiski – kui ainult tahtmist on. Kel pole rõdukastigi või aega ja annet jännata, võiks kas või Otse Talunikult Tarbijale liikumise kaudu hakata tellima puhast kodumaist põhitoidust.

Paraku on üüratud ostukeskused meie mällu juba templi vajutanud. Nii linna- kui ka maainimene ostab pigem poest, kui viitsib ise kabliga mullas jännata. Õnnelikud ja edukad on need müüjad, kes superkeskuste mee- või maasikapäevadel oma kaupa pakuvad. Kätte ei jää midagi, sest inimene tahab ikka paremat.

Vastuolulised ja pisut kahepalgelisedki oleme oma ostu- ja söömiseelistustes. Saksamaa oaidudest saadud kolibakter läheb meile rohkem korda kui lähikonna taluniku maasikapõllult oma käega marjade talvevaruks korjamine. Tore, kui keegi selle töö meie eest ära teeb ja pärast mõistliku hinnaga on nõus oma kaupa müüma.

Toit meie koduses külmkapis on anonüümne ja universaalne. Ehkki vastavat uuringut ei ole tehtud, on sellist toitu ilmselt lihtne raisku lasta ja prügikasti visata. Eks ole tervislik seegi, vältida riknenud toidu söömist.