Anu Lensment ja Kristina Pashkevicius kirjutasid Bioneerile mahetoidust. Mida mahetoit endast kujutab, ja miks me teda eelistama peakisme, sellest lugege juba artiklist.
- Toit ja aiandus
- Anu Lensment ja Kristina Pashkevicius / Toimetas Katrin Jõgisaar, www.Bioneer.ee
- 25. aprill 2008
- https://pixabay.com/photos/olive-oil-tomatoes-basil-eat-1412361/
Kas mahetoidus võib olla võti tervemasse tulevikku? Mida ja kuidas peaks sööma, et olla muretum ja õnnelikum? Kas peaksime muretsema supermarketis müüdava toidu kvaliteedi pärast?
Toidust saame mõistagi energiat ning see, mida sööme, määrab otseselt meie elu kvaliteedi. Kui roog meie ees taldrikul aurab, maksab endalt küsida, kust on pärit selles sisalduvad toiduained, kuidas neid on töödeldud ning mil moel me seda sööme. Toidu tee mõjutab otseselt meie tervist ja ühtki etappi ei saa jätta tähelepanuta.
Mahepõllumajanduslik taime- ja loomakasvatus on loodushoidlik tootmisviis, mis põhineb tasakaalustatud aineringlusel. Seega tähendab terviklik mahemajandus loodusega kooskõlas tegutsemist. Paljud märgid näitavad, et on saabumas aeg, mil me ei saa enam oma koduplaneeti võtta põhjatu allika või ammendamatu laona, vaid peame looduskeskkonna suhtes muutuma palju hoolivamaks ja aupaklikumaks. Maa toidab ja hoiab, seega peaks inimene toimima tema rütmis ja mitte lootma, et heaolu kasvab looduse arutust ümberkujundamisest ning tühjaks pumpamisest hoolimata.
Mikrolaineahi muudab maheda mõttetuks
Kõige kasulikum on valida söögiks hoole ja armastusega kasvatatud saadusi, sest hea energia salvestub toidusse. Õigesti haritud maa ja hästi hoitud loomad moodustavad tervisliku toidu aluse, kuid lõpuks määrab kvaliteedi siiski see, kuidas toitu valmistatakse.
Kokkamisel mängivad peale teadlikult valitud ainete rolli meeleolu, nõud ja pliit, millel toitu kuumutatakse. Kõige parem on elav tuli, st puu- või gaasipliit, neile järgneb energiakulukaim elektripliit.
Päris kindlasti ei sobi kokku aga mahetoit ja mikrolaineahi. Viimati nimetatut oleks üldse mõistlik vältida, sest selles kuumutades lõhustub raku struktuur ja seetõttu ei jää kehale väärtuslikeks toitaineteks eriti midagi ja manustatav on suures osas ballast. Kõht on näiliselt täis, aga keha peab energiat kulutama, et toitu seedida. On selge, et mida kehvema kvaliteediga on toit, seda enam energiat läheb organismil selle töötlemiseks. Võib juhuda, et kehal kulub rämpstoidu töötlemiseks rohkem jõudu, kui ta sellest saab, ning see teeb ebateadlikust söömisest üsna mõttetu, kui mitte lausa tervisele kahjuliku tegevuse.
Oma roll on toidunõudel, neid peab valima targalt. Vältida tuleks tefloniga kaetud pindu, sest sellest võib organismi sattuda aineid, mis mõjuvad kesknärvisüsteemi mürgina.
Kui pott on tulel, peab jälgima kuumutamise temperatuuri ja kiirust ning hiljem ka seda, kui kaua toit sööjat ootab. Mida lühemat aega on rooga kuumutatud-soojendatud ja mida vähem see laual seisab, seda rohkem väärtuslikke aineid sellesse jääb.
Seega on toiduvalmistamise viisidest kõige tervislikumad aurutamine ja hautamine, kuid praadimine ja rasvas kuumutamine asetsevad pigem ebatervislikul poolel. Talvel külmaga võiks eelistada suppe ning soojemal ajal värskeid salateid, milles põhikomponendid segatakse kergelt õlikastme ja ürtidega.
Meeles maksaks pidada ka seda, et kui toit on väärtuslik, võivad kogused olla märksa väiksemad, võrreldes teise äärmuse, näiteks ballastaineid täis kiirtoiduga.
Olgu tegemist mahe- või tavalise toiduga, on äärmiselt tähtis kinni pidada toidukordadest ning mitte unustada, kui olulise laengu päevaks annab korralik hommikusöök, näiteks maheviljast täisterapuder.
Igati tervislik on püüda jagada päevane toidukogus söögikordade vahel järgmiselt: hommikul 30%, lõunal 60-70% ja õhtul 10-20%.
Lihtne on hea
Retsepte ja valmistamisviise valides tuleb püüda leida tagasiteed lihtsuse juurde, sest tegelikult ei vaja keha energia saamiseks sugugi keerulisi lahendusi. Pigem vastupidi: liiga palju komponente korraga pikendab ja raskendab seedimist ning kurnab organismi. Näiteks iidsete traditsioonidega Tiibetis sisaldab üks toidukord vaid ühte põhilist toiduainet ja kui meenutada Eesti ajalugu, siis aastasadu söödi ka siin väga lihtsalt.
Võib ju vaielda selle üle, kas inimesed olid sel ajal õnnelikumad ja tervemad, kuid kahtlemata ei olnud lastel allergiat ja suurtel nii palju meeleoluhäireid nagu tänapäeval. Ilmselt tasub selle üle pisut mõelda ning proovida, kas elu muutub tõesti vaesemaks, kui toidukorrad lihtsamaks kujundada.
Palju on räägitud ka sellest, et mahetoit on maitsetu. Poes saadaval olevate poolfabrikaatide ja valmistoiduga võrreldes võibki see nii olla, sest toiduainetööstuses kasutatakse ohtralt maitsetugevdajaid ja lisaaineid ning meie loomulik maitsemeel on nende tõttu juba tuimenenud. Nii pakubki mahemeetodil kasvatatud ja valmistatud toit esmapilgul vähem äkilisi maitse- ja lõhnaelamusi. Lohutuseks võib aga öelda, et nagu pärast suitsetamisest loobumist teravneb ajapikku lõhnataju, nii taastub mahetoitu eelistades loomulik maitsemeel, mis ei vaja enam kunstlikke “erguteid”. Pealegi saab alati vajaduse korral lisada maitsetaimi ning kasutada tervislikku meresoola.
Maitse- ja ravimtaimede hindamatu varasalv on kindlasti siinne loodus ning koos nende kogumisega võiks metsa üldse rohkem asja teha ja taaselustada sealsete andide korjamise oskuse. Näiteks metsamarjadel on hindamatu väärtus ja mürke neutraliseeriv toime. Samal ajal ei tohi marjade väärtust rikkuda vale säilitamise, so liigse valge suhkru ja keetmisega.
Taimne, valgurikas või rasvane?
Toitumisspetsialistidelt võib kuulda erinevaid arvamusi, kuid ilmselt on tõetera väites, et tavalise, füüsiliselt väheaktiivse elustiili puhul ei pea meie kliimas väga palju liha sööma. Selles sisalduvad nn tugevad valgud, mida pole kerge seedida ja seega võib valgurikas toit kehale vaevusi põhjustada. Stressirohkel ajal aitavad energiavarusid kiiresti täiendada idandid. Neid pakutakse ka tavapoodides, kuid pole keeruline ka ise maheseemneid idandada.
Samuti on problemaatiline piima propageerimine, sest paraku on poepiim homogeniseeritud, st rasva molekulid on töötlemise käigus lõhutud. Organism ei oska keeruka infoga toime tulla ning asi võib lõppeda seedehäirete ja allergiaga. Rõõsale piimale tasuks eelistada hapendatud piima ja jogurtit, mida on kergem omastada. Piima osa ei tohiks siiski olla väga suur ja see võiks jääda rohkem laste toiduks.
Paljude naiste menüüst on välja jäänud kõik, mis sisaldab veidikegi rasva, kuid tegelikult on kvaliteetsed looduslikud rasvad, näiteks korralik taluvõi, kalas sisalduv rasv, taimeõlid, pähklid ja avokaadod, normaalseks ja viljakaks funktsioneerimiseks väga olulised. Loomulikult tasub alati hoiduda liialdustest.
Kasumile orienteeritud versus tervislik
Igal tarbijal võib kergesti tekkida küsimus, kas suurtootjad ja -poodnikud siis üldse ei hooli inimeste tervisest, et pakuvad kahtlase väärtusega E-dest pungil toiduaineid ja kunstväetistega paisutatud vilju.
Vastus on lihtne ja karm: toiduainetööstus on suur ja mõjuvõimas ärivaldkond ning seal tehakse otsuseid, mis on tootjale kasumlikud, mitte tarbijale kasulikud. Tihti on toiduaine- ja väetisetööstuse omanike ring tihedalt seotud ja nii võibki supermarketi porgandist ja kaalikast leida aineid, mille pidev söömine võib olla kahjulik.
Seega ei maksa loota, et suur toiduainetööstus omaalgatuslikult puhta toidu teemast vaimustuks. Tihti pannakse silt “Naturaalne” või “Looduslik” kaubale, millel nende sõnadega kahjuks sisulist pistmist pole lihtsalt seetõttu, et nii on lihtsam ostjat peibutada.
Seetõttu tuleb tarbijal endal teadlikke otsuseid teha, mitte toetada monopoolses seisus tootjaid.
Skeptik võib ju mõelda, et mis siis ikka muutub, kui tema enam suure vabriku E-sinki ei osta, sest nagunii lähtub enamik inimesi kirevast pakendist ja odavast hinnast. On aga päris kindel, et iga inimese teol on oma tähendus ning väikestest asjadest saavad alguse suured muutused. Võib loota, et ökoloogiliselt teadlikke valikuid tehes jõuab maheteadmine ka suurte tootjate ja poekettide kaubavaliku üle otsustajateni. Loodetavasti ei ole kontrollitud mahetoit edaspidi enam alternatiivne, vaid igale soovijale täiesti tavaline ja käepärane valik. Mahetoidu eelistamine on tulevikule suunatud mõtteviis, mis aitab meil olla tervem ja rõõmsam.
5 põhjust, miks eelistada mahetoitu
See on tervislik, so kõrgema toiteväärtusega ning selles on rohkem vitamiine, mineraalaineid, aminohappeid ja antioksüdante.
See on puhas ja ohutu, ei sisalda ohtlikke sünteetilisi säilitus-, värv- ega muid lisaaineid ja jääkaineid.
Selle puhul piisab vajaliku energia saamiseks väiksemast kogusest.
Seda ostes toetad oma kogukonda, kohalikku põllumajandust ja väiketootjaid.
Selle pakendid on enamasti korduvkasutatavad, komposteeritavad või põletatavad ega saasta keskkonda.
Kuidas mahetoitu ära tunda?
Eestimaine kraam kannab ümmargust rohelist ökomärki, millel võib juures olla kiri “Kontrollitud ökoloogilisest põllumajandusest”. Ka välismaist päritolu kaubal peab olema kas märge, et toode vastab kontrollitud mahepõllunduse nõuetele, või siis ökomärk, mis riigiti erineb. Kui tootel märgistust pole, on tegu tavapõllundusest saadud toodanguga. Eratootjate puhul ja otse talust ostes on see enamasti lihtsalt usalduse küsimus.
Mahepõllumajandusele vastavad eri maades erinevad terminid:
bioloogiline põllumajandus - Austria, Saksamaa, Šveits, Itaalia, Prantsusmaa
ökoloogiline põllumajandus - Rootsi, Norra, Taani, Hispaania
orgaaniline põllumajandus - Inglismaa, USA
looduslik põllumajandus (luonnonmukainen, luomu) - Soome
Loe lisainfot:
Põllumajandusministeeriumi kodulehelt: www.agri.ee
Põllumajandusameti mahepõllunduse osakond: www.pma.agri.ee
Eesti Põllu- ja Maamajanduse Nõuandeteenistus: www.pikk.ee
Veterinaar- ja Toiduamet: www.vet.agri.ee
Mahepõllumajanduse seadus: www.riigiteataja.ee
Tarbijakaitseamet: www.tarbijakaitseamet.ee
Kas Eesti või välismaa mahe?
Põhitoiduna tasub eelistada seda, mis on kasvanud kodu lähedal. Toidulaua rikastamiseks sobivad mujal ilmas kasvanud annid, nagu riis, puuviljad, pähklid, maitseained, ning valmistooted, nagu kohv, tee ja šokolaad. Välismaine võiks aga jääda pigem lisandiks ja sellega ei maksa liialdada. Valides peaks endale selgeks tegema maailma maade ökomärgid ning võimaluse korral eelistama ausa kaubanduse põhimõtteid.
E-mureta elu
Ka mahetoit ei saa päris ilma säilitusaineteta, kuid neid on selles tunduvalt väiksemates kogustes ja nende mõju inimorganismile on põhjalikult kontrollitud. Paljudel sellistel toodetel on lühikese säilivusaja tõttu küll keskmisest tunduvalt kõrgem hind ja tihti ebatäiuslik välimus, kuid need miinused ei tohiks olla tervisliku valiku puhul määravaks. Samas ei soovi maheda propageerijad külvata liigset E-paranoiat. Nad rõhutavad, et paari säilitusaineid sisaldava toiduainega päevas saab keha veel hakkama, aga järgmisel toidukorral võiks püüda läbi ajada lisaaineteta.
Kui aga mahe ja E-vaba pole kättesaadav, tuleks püüda toituda võimalikult mitmekesiselt, käia rohkem turul ning teha poes valik nii, et keha ei saaks pidevalt kahjulikke aineid ning lugeda rohkem seda, mis pakendil kirjas.
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta