Puutun psühholoogina tihti kokku inimsuhete probleemiga. Inimesi aidates olen ikka rõhutanud, et ma ei ole moraalipsühholoog: lähtun ikka sellest, et inimene teeb oma valikud ise, sest tema teab kõige paremini vastuseid oma küsimustele. Inimesed esitavad nii mulle kui iseendale igapäevaselt küsimuse, kas minna lahku või mitte. Pean oluliseks, et inimesed oleksid õnnelikud, ka pärast raskeid valikuid ja üleelamisi.

Üks musta huumori lugu räägib, kuidas 90. aastates vanapaar läks advokaadi juurde lahutusasju ajama. Advokaat imestas: „Te olete ju nii kaua koos elanud, ja nüüd olete otsustanud lahku minna!“ Vanapaar vastu: „Jah, me oleme seda juba aastaid plaaninud, kuid ootasime, kuni lapsed ära surevad.“ 

Lapsed on lahutuse kaasosalised, kes pole mitte milleski süüdi. Ometi tunnevad nad, et vanemad lähevad lahku just nende pärast. Neile meenuvad igasugused seigad, mil nad pole vanemate sõna kuulanud jne. Olgu lapsed suured või väikesed, lahutus on raske kõikidele osapooltele. 

Kuidas see lastele mõjub: 
• Nende emotsionaalne ja tunnetuslik areng pidurdub. 
• Sotsiaalsed oskused jäävad puudulikuks. 
• Tekivad kohanemisraskused igapäevaeluga toimetulekuks. 
• Nad lähevad kodunt ära sageli. 
• Sageli jääb haridustase madalaks. 
• Soorollid ei arene nii nagu vaja. 
• Neil tekivad sageli käitumis- ja meeleoluhäired. 

Allikas: 50 PLUSS

Lahutavate vanemate lapse esmased vajadused: 
• Lapsele tuleb anda selget ja arusaadavat infot toimuva kohta. 
• Lahkuminekust peaksid rääkima mõlemad vanemad. 
• Vanemad peavad mõistma, et ka lapsel on raske. 
• Lapsele tuleb teada anda, et mõlemad vanemad on lapse jaoks alati olemas. 
• Lapsele tuleb teada anda, et vanemad hoolivad temast ja armastavad teda. 
• Lapsele tuleb pakkuda abi igapäevaeluprobleemidest jagusaamisel. 
• Laps vajab eale vastavate senini igapäevaste tegevuste jätkamist. 
• Lapsega tuleb suhelda otsekoheselt ja ausalt. 
• Arvestada tuleb lapse ealisi iseärasusi ja vajadusi. 
• Talle tuleb pakkuda turvatunnet. 

Millised võivad olla lahutavate perede laste probleemid?
Kui vanemad lähevad lahku, on väikestel lastel hirm, mis saab edasi. Mis minust saab? Täiskasvanud lapsed on küll iseseisvunud, kuid nemad kaotavad nii kodu. Üks 28-aastane noor naine, kelle vanemad olid 30 aastat koos elanud ja siis lahku läinud, ütles, et peab lausa ümber mõtlema oma senised tuleviku-unistused. Täiskasvanud lastel on olemas oskus elukriisidega toime tulla. Väiksematel need oskused aga puuduvad. Solvumised, trots, viha, hirm on tunded, mis valdavad mistahes eas lahutavate perede lapsi. Nende tunnetega toime tulemise viisid on erinevad. 

• Kui ema ja isa ei suuda tülitsemist lõpetada ka pärast lahutust, siis on lapsel hirm, et nad ei tule toime ka tema toetamise ja abistamisega. 
• Hirm majandusliku toimetuleku pärast. 
• Hirm, et tuleb loobuda paljudest senistest huvitavatest tegevustest. 
• Hirm mahajäetuse ja üksinduse ees. 
• Hirm vanema tervise ja tema igapäevase toimetuleku pärast. 
• Madal enesehinnang.
• Häbitunne, et vanemad on lahutanud. 
• Poisid võivad tunda end abitute ja kaitsetutena. 
• Liigne kiindumus vanema ja lapse vahel. 
• Turvatunde puudumine ja riskivalmidus. 

Mida teha, et laps selle olukorraga paremini toime tuleks? 
Kogesin hiljuti ühe lahkumineva pere laste nõustamisel, et ühel lapsel oli ema vastu tekkinud meeletu viha ja solvumine. Talle tundus, et ema on pere maha jätnud. Keegi ei ole tegelikult süüdi, kui lahku minnakse. Aga just selles loos süüdistas isa oma laste ema ja vastupidi. Lapse viha ema vastu võimendus, sest isa kordas mitu korda päevas, kui halb ema neil oli ja on. Kui laps vaatab näoga ühe vanema poole, siis peab ta teisele selja pöörama. Tegelikult tahab ta vaadata mõlemale vanemale otsa. Selles loos aitas lapse viha ema vastu leevendada nn rännaku meetod. Põhiline on andestamine ja mõistmine. Kindlasti peaks last teavitama mõlemad vanemad, lisades selgitusi kogu järgneva elukorralduse kohta (kes kus elama hakkab ja kuidas asjad hakkavad nüüdsest toimima). Peamine sõnum on see, et olukord on küll keeruline, kuid me saame sellega hakkama. Lapsed tunnevad end selles raskes olukorras kergemini, kui nad näevad, et vanemad saavad oma asjadega hakkama ja suudavad suhelda edasi ema ja isana. 

• Lapsel on kergem asjaga harjuda, kui ta näeb, et vanemad tunnevad end hästi. 
• Laps ei taha kuulata süüdistusi teise vanema aadressil. 
• Laps ei taha olla sõnumikandja vanemate vahel. 
• Kui vanemad on emotsionaalselt katki, võivad head sõbrad-tuttavad lastega mõnda aega tegeleda. 
• Lapsel on raske kameeleoni kombel oma isiksust muuta, et sobituda nii ema kui isa keskkonda. 

Soovitusi lahutavatele vanematele.
• Sul ei pea olema oskusi, et ise lahutusega toime tulla. 
• Otsi abi psühhoterapeudilt, et saada aru lahutuse tegelikest põhjustest. 
• Mõtle läbi, milleks sa oled valmis lahutuse ajal ja pärast seda. 
• Mõtle inimestele, kes saaksid lahutuse ajal toeks ja abiks olla. 
• Tea, et abielu on lõppenud, aga vanemaks olemine jätkub. 
• Abielu ametlik lõpetamine ei tähenda veel selle psühholoogilist lõpetamist. 
• Enne või pärast lahutust on vaja tegeleda ka abielu psühholoogilise lõpetamisega.

Sarnased artiklid