Sosnovski karuputk (Heracleum sosnowskyi) on sarikaliste sugukonda kuuluv õistaim, mis on ohtlik võõrliik. Bioneeri toimetajad pildistasid mõne päeva eest Sosnovski karuputke Tallinnas Veskimetsa elurajoonis. Lisaks kohalike taimede elupaikade ohustamisele on taim väga mürgine.

Sosnovski putk on inimesest pikem. Pildistas Janek Jõgisaar, Bioneer.ee
Sosnovski putk on inimesest pikem. Pildistas Janek Jõgisaar, Bioneer.ee

Bioneer paneb lapsevanematele südamele, et kui märkate koduümbruses karuputke kolooniat, tuleb lastele kindlasti öelda, et see taim on väga mürgine.

Eestis on pärismaine ainult üks karuputke liik – siberi karuputk (Heracleum sibiricum). Võõrliikidena esinevad Eestis sosnovski karuputk (Heracleum sosnowskyi) ja hiid-karuputk (Heracleum mantegazzianum), mis on teineteisega võrdlemisi sarnased. Väga harva leidub kultuurist metsistununa ka lehmanni karuputke (Heracleum lehmannianum) ja karvast karuputke (Heracleum pubescens). (3) Välimuselt ning omadustelt sarnaste karuputke võõrliikide välimus on muljetavaldav ning meeldejääv, kuna tegu on Euroopa kõige suuremate rohttaimedega. (1)

Kuidas karuputke võõrliike ära tunda?

Eesti pärismaistest suurekasvulistest sarikaliikidest (rahvanimetus putked) on võõr-karuputked selgelt suuremakasvulised. Õitsvad varred on üle 1,5 m kõrged (kuni 4 m kõrged), varred jämedad, alusel üle 5 cm läbimõõdus. Varred on karekarvased, mis on kodumaistest liikidest sarnane veel vaid siberi karuputkele. Sarikakiiri on võõr-karuputkedel üle 50, tipmises ehk peamises sarikas üle 100 kiire. Sarikas on servmised õied keskmistest selgelt suuremate kroonlehtedega. Viljad on üle 0,5 cm laiad, enamasti 1 cm laiad.

Sosnovski karuputk on Eestis laialt levinud. Suured alumised lehed koosnevad enamasti kolmest kuni viiest suurest sakiliste hõlmadega osast. Lehelaba osad on suured ja hiid-karuputkega võrreldes mitte nii sügavalt ning nii kitsasteks osadeks lõhestunud. (5) Sosnovski karuputk kasvab tihedate, kohati kuni viie meetri kõrguste kogumikena. Õitsvate taimede varre läbimõõt võib suve lõpus maapinna lähedal ületada 10 cm. (2) Karuputked kasvavad peamiselt jõgede ja ojade kallastel, maantee- ja raudteeservades ning prügipaikades ja söötis põllumaadel. (1) Sosnovski karuputk on mitmeaastane taim, millel olenevalt kasvutingimustest võib õitsema hakkamiseks kuluda kolm kuni neli aastat, vahel ka kauem. Taim õitseb ja annab seemneid vaid kord elus. Õisi võib olla kuni 160 000, millest võib valmida kuni 100 000 seemet, mis püsivad mullas idanemisvõimelistena 7–10 aastat. (2) Vaata sosnovski karupuke galeriid Bioneerist.

Hiid-karuputk on Eestis vähelevinud, kuid levikut ei ole ka piisavalt uuritud, kuna kindlaks eristamiseks Sosnovski karuputkest ei ole häid tunnuseid. Lehelaba on rohkem ja kitsamateks osadeks lõhestunud, vars on hõredamalt karvane. Süstemaatika alased uurimused ei ole kindlalt kinnitanud, et hiid-karuputk ja Sosnovski karuputk on erinevad liigid ning kuna nad on mõlemad inimesele ohtlikud ja agressiivselt levivad võõrliigid, siis tõrje rakendamisel ei ole põhjust neid eristada.

Pärsia karuputke liigi kasvuala on Soomes, Lätis, Leedus, Rootsis ja Norras on laienemas. Müüakse istikuid ilu- ja ravimtaimena kasvatamiseks ning reaalne oht ka Eestis levima hakata on olemas. Pärsia karuputk on väiksemate mõõtmetega kui Sosnovski ja hiid-karuputk ja on seetõttu raskemini eristatav kodumaistest suurekasvulistest sarikaliikidest. Paljud tunnused kattuvad, kuid heaks tunnuseks on taime vigastamisel leviv aniisilõhn. Ilutaimena kasvatatavad vormid on mõnikord vähekarvased, punaste vartega vms. On võimalik, et pärsia karuputke on varem käsitletud karvase karuputkena (H.pubescens). (5)

Sosnovski karuputk on hea meetaim. Pildistas Katrin Jõgisaar, Bioneer.ee
Sosnovski karuputk on hea meetaim. Pildistas Katrin Jõgisaar, Bioneer.ee

Miks nimetatakse karuputke võõrliigiks?

Oma nime sai taim Dmitri Ivanovitš Sosnovski järgi. Nimelt see teadlane avastas ja kirjeldas taime esmakordselt. (4)

Algselt kasvas Sosnovski karuputk vaid Kaukaasia jõgede ääres ja metsalagendikel. 1950. aastatel võeti taim Nõukogude Liidus kasutusele kui silotaim ja teda kasvatati laialdaselt Karjalast Sahhalini oblastini. Kuna tol ajal oli NSV Liidu juhiks Jossif Stalin, sai taim endale hüüdnimeks "Stalini kättemaks". (2) Kogu taim oli erakordselt valgu-, suhkru- ja vitamiinirikas. Ja kui ta oli kord põllule külvatud, siis kasvas ta seal seitse-kaheksa aastat järjest, andes silo kahel korral aastas. Ühtlasi oli see kangelastaim mesilaste lemmik, tagades meesaagi kuni 300 kg/ha. (4) 

1960. aastal näidati Karjalas komandeeringus olnud Eesti botaanikutele seda head silotaime ja mõne aja pärast said Tartu botaanikud postiga kingituseks ka paki seemneid. Seemned külvati maha katseaeda. Eestis sai Sosnovski karuputkele üheks esimeseks kasvulavaks Polli, kus uuriti teda kui perspektiivset meetaime. Meie esimene herbaariumieksemplar on aga kogutud Mehikoorma kooliaia juurest 1957. aastal. Uue karuputkeliigi tõhusam levik jäi ootama 1960. aastaid, kui putke seemned rändasid mööda maad juba jõusööda koostises. (4) Tõenäoliselt on Sosnovski karuputk Eestisse saabunud ka muid teid pidi, eelkõige dekoratiivtaimena. (2)

Sosnovski karuputked Veskimetsas kraavi kaldal. Pildistas Katrin Jõgisaar, Bioneer.ee
Sosnovski karuputked Veskimetsas kraavi kaldal. Pildistas Katrin Jõgisaar, Bioneer.ee

Kus karuputk levinud on?

Karuputke võõrliigid levivad peamiselt inimese poolt mõjutatud kooslustes ning vooluveekogude ääres, kus neil on head leviku- ja paljunemisvõimalused. Hiljem suudavad taimed iseseisvalt tungida ka looduslikesse kooslustesse. Põhiliselt kasvab ta asulate läheduses, inimese poolt mõjutatud jäätmaadel ja teede ääres, aga tungib ka jõgede luhtadele, mis on iseloomulik käitumislaad invasiivsele taimele. Ta tõrjub looduslikud rohttaimed välja ja ka puittaimed ei suuda putke kasvualal areneda.

Meil on karuputke võõrliigid end juba sisse seadnud ja alustanud sulandumist looduslikesse kooslustesse, levides olemasolevatest kolooniatest inimkäe abi vajamata. Aasta-aastalt on meil hakatud neile enam tähelepanu pöörama ning nad on kantud ka “musta raamatusse” kui sissetungijad, kes kipuvad kohalikku loodust ohustama. (1)

Karuputke võõrliigid vaesestavad kodumaist loodust. Taimed on kiire kasvuga ning suudavad juba varakevadel saavutada kodumaiste liikide ees tuntava edumaa. Nende suured lehed varjutavad maapinna ning võtavad sellega teistelt taimedelt kasvamisvõimaluse, suretades pärismaised liigid välja. Koos sellega kaob putketaimede alt ka niidukamar. Sügisel, kui karuputke maapealsed osad närbuvad, paljastub kamaraga kinnistumata muld, mis on sademete suhtes erosioonitundlik. Veekogudesse uhutud muld võib põhjustada toitelisuse muutumist ning soodustada veetaimestiku vohamist. Settinud muld võib muuta jõepõhja struktuuri ning rikkuda kalade, eriti lõhilaste koelmuid. (1)

Karuputke tulnukliikide kontrolli all hoidmiseks ning kodumaise looduse kaitseks on vaja võidelda, kuna tõhusad looduslikud vaenlased karuputke võõrliikidel puuduvad.

Karuputkepõletus. Pildistas Ivo Kruusamägi [CC BY-SA 3.0, http://creativecommons.org/licenses/by-sa/3.0], via Wikimedia Commons
Karuputkepõletus. Pildistas Ivo Kruusamägi [CC BY-SA 3.0, http://creativecommons.org/licenses/by-sa/3.0], via Wikimedia Commons

Miks on Sosnovski karuputk inimesele ohtlik?

Sosnovski karuputk sisaldab furokumariini ja mõningaid eeterlikke õlisid, mis lehtedest ja vartest aurustuvad ning on nahka kahjustava ja ärritava toimega. Taime puudutamisel ilmnevad sellised tüüpilised põletikunähud nagu kipitus, sügelus, õhetus, punetus, valu, nahaturse, villid. Villid tekivad teisel või kolmandal päeval ja paranevad kaua, kahjustused võivad ulatuda kuni teise astme põletuseni. Päikesepaistelise ilmaga on kahjustused tugevamad, kuna toksilised ained mõjuvad nahapigmentidele, millega kaasneb ülitundlikkus päikesekiirguse suhtes.

Taime söömise või tugeva nahakaudse toime korral on võimalikud vere hüübimise häired ja verejooksud. Allergilisele inimesele võib taim põhjustada vaevusi ka ilma otsese kokkupuuteta. (2)

Eriti ohustatud on lapsed, kes mänguhoos ei pruugi taimedest lähtuvat ohtu mõista.

Kuidas ennast kaitsta?

Kõige olulisem on vältida otsest kokkupuudet taimega. Tõrjet tehes tuleb kanda spetsiaalset kaitserõivastust ja -vahendeid, kuna toksiinid tungivad ka läbi tavalise kanga.

Kui mahl on sattunud nahale, tuleb see kiiresti vee ja seebiga maha pesta, kaitsta kahjustatud nahka päikesekiirguse eest ja pöörduda edasiseks raviks arsti poole. (2)

Kas Sosnovski karuputk mõjub loomadele?

Rohusööjatel üldjuhul mürgistusi ei esine, kuid näiteks koertele ei ole kokkupuude Sosnovski karuputkega ohutu. (2)

Sosnovski karuputk tõrjub teised taimed välja. Pildistas Katrin Jõgisaar, Bioneer.ee
Sosnovski karuputk tõrjub teised taimed välja. Pildistas Katrin Jõgisaar, Bioneer.ee

Kuidas Sosnovski karuputke tõrjutakse?

Sosnovski karuputke ja hiid-karuputke tõrjutatakse Eestis alates 2005. aastast riikliku kava alusel.

Tõrjet tuleb teha järjepidevalt mitme aasta jooksul, kuni hävitatud on kõik taimed, aga ka mullas peituvad seemned.

Tõrjevõimalusteks on juurte läbilõikamine/väljakaevamine, niitmine või mürgitamine. Edasise leviku ärahoidmiseks on oluline õisikute äralõikamine ja hävitamine. Tõrjet alustatakse kevadel kohe, kui esimesed võsud tärkavad, ja seda tuleb korrata 2–3 korda suve jooksul. (2)

Kui taimedel lastakse tõrjeperioodi vältel kasvõi kordki viljuda ning seemneid levitada, võib seni tehtud jõupingutused luhtunuks lugeda. Karuputkega võitlemisel tuleb ennast kaitsta putkemahla eest, kindad ja tööriided peaksid olema veekindlad.

Taimedest vabanemiseks tuleb takistada viljumist ja taimed enne seemnete valmimist hävitada. Mulda aastate jooksul kogunenud idanemisvõimeliste seemnete kahjutuks tegemiseks tuleb tõrjet mitme aasta jooksul korrata, kuna kõik mulda pudenenud seemned ei idane järgmisel aastal pärast valmimist. See kehtib kõikide tõrjeviiside puhul.

Peamised karuputkede tõrjemeetodid on niitmine, umbrohumürkidega pritsimine, juurte läbilõikamine, aga ka karjatamine ning õisikute ära korjamine. Tõrje on kõige tõhusam, kui seda suve jooksul korrata. Tähtis pole korduste arv, vaid see, et taime seemnetel ei lastaks valmida ja levida.

Tõrjumist tuleks alustada varakevadel, kui taimed on veel väikesed ning ei kujuta tõrjujale suurt ohtu. Olenevalt kolooniate kasvamise kohast ning arvukusest tuleks rakendada erinevaid tõrjestrateegiaid.

Tänavu tehakse Sosnovski ja hiid-karuputke kolooniate tõrjet 2297 hektaril. Karuputketõrjet korraldab Keskkonnaamet, rahastab SA Keskkonnainvesteeringute Keskus. (5)


Juurte läbilõikamine/väljakaevamine on sobilik väiksemate kolooniate puhul ja ohutuim viis jõekallastel kasvavate kolooniate tõrjumiseks. Alustada tuleks varakevadel, kui taimed pole väga suured ja oht põletusi saada on väiksem. Jõgede puhul tuleks jälgida, et tõrjumist tuleb alustada jõe lättele lähimast taimekolooniast, suundudes järkjärgult allavoolu. Vastasel korral kannab jõgi hävitatud taimede asemele uued seemned.

Tähelepanuta ei tohi jätta ka jõest kaugemal asuvaid karuputke kolooniaid, kust seemned võivad samuti jõeni levida.

Taime juur tuleks 10-12 cm sügavuselt terava labidaga läbi kaevata ja juuretüügas koos lehtedega maast välja tõmmata, et taim kindlasti närbuks. Väiksematel taimedel võib eemaldada kogu juurestiku.

Pärast juure läbilõikamist konkreetne taim hukkub, kuid tõrjet tuleb samal aastal ning mõnel järgneval korrata, et vältida seemnetest tärkavate uute taimede ellujäämist ja viljumist. Pärast viljumist pole antud metoodikat mõtet rakendada, sest see võib seemnete levikut soodustada.


Kündmise tulemused on samad, mis juure läbikaevamisel. Rakendatav suuremate, sööti jäetud kultuurmaadel kasvavate kolooniate puhul. Jälgida tuleb, et taimed saaksid hävitatud ka põlluservadest ja naabruskonnast, kuhu künd ei ulatu.

Alustada tuleks enne putkede õide puhkemist ja viljumist. Viljunud taime seemned võivad mullas järelvalmida ja tõrjumisest tulenev efekt on seega oodatust väiksem. Kündmist tuleb samuti samal aastal korrata.

Järgmistel aastatel, kui taimede arvukus on vähenenud, võib kündmise asendada juurte läbilõikamisega.


Niitmine peab olema süstemaatiline. Mittesüstemaatilisest niitmisest karuputkede tõrjumisel tulu ei tõuse, kuna taime juurtesse talletunud energiavaru on nii suur, et sama taime võib niita aastaid ilma, et ta hukkuks. Pikaajalise niitmise tulemusena on võimalik taim välja suretada, aga see eeldab korduvat niitmist vegetatsiooniperioodil mitmete aastate jooksul.

Niitmine annab peamiselt ühekordse kosmeetilise efekti, kuigi madalmurus putketaim on kõndijatele kindlasti ohutum kui mitme meetri kõrgune. Tõhusam on niita siis, kui putke tipmise õisiku seemned on juba välja kujunenud. Seemned peavad olema veel rohelised, mitte pruunid ja valminud, sest vastasel korral nad pudenevad niitmise käigus maha ja annavad järelkasvu.

Seemnetega õisikud tuleks ära põletada ja jälgida, et taimed pärast niitmist uuesti õitsema ei puhkeks. Uued õisikud tuleb ära korjata ja hävitada. Nii on võimalik taimest lahti saada, sest õitsemine ja seemnete moodustamine on taimele küllalt koormavad.

Õitsevale putkele võib ka lihtsalt kilekoti ümber õisiku siduda ning oodata, kui seemned valminud on ja seejärel kott koos seemnetega põletada. Taim ise sureb peale õitsemist.


Umbrohumürgiga hävitamist kasutatakse, kui taimed kasvavad endistel põllumaadel, majavaremetes või kivihunnikutes, kus nende juurestikule on raske ligi pääseda. Selleks sobivad glüfosaadil põhinevad taimemürgid (nt Round-up).

Mürgiga pritsida tuleks samuti enne taime õitsemist, mil ta on mürgile vastuvõtlikum. Pritsimist tuleb korrata samal aastal ja vajadusel ka paaril järgneval aastal. Tõrjumisel tuleb kindlasti silmas pidada, et mürk ei satuks veekogudesse.

Glüfosaadil põhinevad herbitsiidid hävitavad ühtviisi kõiki rohelisi taimi, vette sattudes võivad nad tekitada suurt kahju sealsele taimestikule. Seega tuleks umbrohumürgi kasutamine planeerida pikema kuivaperioodi algusesse.

Parem on kasutada käsipritsi, et mürki oleks võimalik suunata konkreetselt karuputke taimedele, nii kahjustab see looduslikku taimestikku vähem. Taimede arvukuse vähenemisel on soovitav taimemürk asendada mõne loodussäästlikuma tõrjeviisiga.

Eesti kaitstavate loodusobjektide seaduse kohaselt on ökosüsteemide ohustamise vältimiseks võõrliikide loodusesse viimine keelatud. Looduses tuleks kindlasti hoiduda ka karuputke sarikate noppimisest pärast seemnete valmimist, sest see soodustab seemnete levikut ja uute ohtlike kolooniate teket.

Dekoratiivsusest hoolimata on nende liikide kasvatamine lubamatu, kuna seemnete leviku üle on raske kontrolli saavutada. See on passiivne viis vältimaks loodusele ja inimesele ohtlike liikide edasist levikut, mis on oluliselt odavam kui hilisem võitlus massiliselt vohava tulnuktaimega. (1)

Bioneeri poolt pildistatud karuputked juba on märgitud karuputke kaardile. Maa-ameti kaart.
Bioneeri poolt pildistatud karuputked juba on märgitud karuputke kaardile. Maa-ameti kaart.

Kui avastate karuputke koloonia, siis kelle poole pöörduda?

Karuputke võõrliikide tõrjega seotud küsimustes pöörduda Keskkonnaameti kaitsekorralduse spetsialistide poole:

Harju- ja Järvamaal - Käthlin Rillo, kathlin.rillo@keskkonnaamet.ee
Hiiumaal - Rita Miller, rita.miller@keskkonnaamet.ee
Ida-Virumaal - Lilli Lakkur, lilli.lakkur@keskkonnaamet.ee
Jõgeva- ja Tartumaal - Tarmo Niitla, tarmo.niitla@keskkonnaamet.ee
Läänemaal - Ilona Lepik ilona.lepik@keskkonnaamet.ee
Lääne-Virumaal - Katrin Jürgens, katrin.jurgens@keskkonnaamet.ee
Põlva-, Valga-, Viljandi- ja Võrumaal - Jarmo Jaanus, Jarmo.jaanus@keskkonnaamet.ee
Pärnu- ja Raplamaal - Marite Kungla, marite.kungla@keskkonnaamet.ee
Saaremaal - Maarja Nõmm, maarja.nomm@keskkonnaamet.ee
Üle-Eestilistes küsimustes - Eike Vunk, eike.vunk@keskkonnaamet.ee

Kuidas leida karuputkekolooniad?

Maa-ameti kaardirakendus geoportaal.maaamet.ee

Keskkonnaregistri avalik kaardirakendus aadressil register.keskkonnainfo.ee/envreg (5)

Sosnovski karuputk. Pildistas Katrin Jõgisaar, Bioneer.ee
Sosnovski karuputk. Pildistas Katrin Jõgisaar, Bioneer.ee

Kasutatud materjalid

  1. Keskkonnaministeeriumi infovoldik „Karuputke võõrliigid: Sosnovski ja hiid-karuputk“ 2003 
  2. Vikipeedia „Sosnovski karuputk“ 
  3. Vikipeedia „Karuputk“ 
  4. A. Ader „Sosnovski nimega putk“ Õhuleht 
  5. Keskkonnaamet „Karuputke ohjamine“ 

Jaga: