Teisipäeva õhtul Lasnamäel toimunud jõhker tapmine on vapustanud ja jõudnud kogu avaldatud detailsuses suure osani Eesti elanikkonnast. Kajastuste taustal tahan rõhutada, et vägivalda ei õigusta kunagi miski ning selle kasutamine on alati vägivallatseja vastutus, mis viitab suutmatusele või tahtmatusele probleeme rahumeelselt lahendada.

Iga sellise teema käsitlemisel ja kajastamisel tuleb vältida ohvri süüdistamist ning juba tekitatud kahjude süvendamist. Siinjuures pole vahet, kas tegu on meediakajastuse või vestlusega töökohal, sõprade ringis või inimeste kodudes. Meil kõigil on vastutus sõnade eest, mida kasutame. Kui me just ei räägi iseendaga, on meie ümber enamasti inimesi, keda meie sõnad võivad kahjustada.

Kui kõneleda ainult sellest, et vägivallatsejat häirivad lapsed, lärm või midagi muud, siis tähendab see vägivalla õigustuste võimendamist. Selliste väidete juurde peaks alati käima ka hukkamõist sellise arusaama osas. On meie kõigi vastutus teha endast olenev, et ohvrit süüdistavad mõtted ei leviks.

Arvestada tuleb, et on hulk inimesi, kellele sellise sündmuse detailid mõjuvad eriti traumeerivalt või taasohvristavalt. Meediatarbijad on vägivallaohvri ja toimepanija lähedased, kolleegid, sõbrad ja tuttavad, samuti juhtunu pealtnägijad. Neist keegi pole juhtunus süüdi ning nende kõigi puhul tuleb vältida täiendavate kannatuste tekitamist. Oletusi, hinnanguid ja detaile avaldades või edasi kandes on igaühel kasulik mõelda, mida tunneksime, kui kirjeldatud kannatuste ohver oleks meile endile väga kallis lähedane.

Täna on väga haavatavas positsioonis lapsed, kellest paljudel on tekkinud küsimus, kas nende käitumine võib samuti kaasa tuua selliseid tagajärgi, mis omakorda võib tekitada nii tugevat hirmu kui ka süütunnet. Kui lastel juhtunu kohta küsimusi tekib, siis tuleks kindlasti kasutada võimalust ausaks vestluseks, objektiivse info andmiseks ja eakohasteks selgitusteks. Tuleb toetada laste turvatunnet, kinnitada, et lapsed pole kunagi sellises asjas süüdi. Õnneks saab ka selgitada, et sellised juhtumid on Eestis väga harvad. Muidugi saab iga täiskasvanu ka omalt poolt läbi märkamise ning turvalise ja ennetava sekkumise panustada, et selliseid juhtumeid oleks veelgi vähem. Lapsed või vanemad, kes soovivad nõu ja abi selles osas, kuidas lastega traumeerivatest sündmustest rääkida ja aidata lastel tunnetega toime tulla, saavad abi lasteabitelefonilt 116111.

Haavatavas positsioonis on ka inimesed, kellel on konfliktseid või agressiivseid naabreid või muid lähikondseid või kes on ise varem analoogset vägivalda kogenud. Nendegi puhul võib juhtunu suurendada hirmu- ja ebakindlustunnet ja vähendada turvatunnet. Soovitan sellises olukorras mitte jääda oma mõtetega üksi, vaid leida turvaline ja toetav täiskasvanu, kellega rääkida. Igaühe jaoks on sellises olukorras alati kättesaadavad tasuta ohvriabi kriisitelefon 116006 ning hingehoiutelefon 116123.

Kõigil neil inimestel, kes ei tule mistahes põhjusel oma tunnetega toime ning kardavad, et see võib panna neid vägivaldselt või teisi kahjustavalt käituma, on igal tööpäeval kell 10-16 võimalik abi saada vägivallast loobumise tugiliinilt 6606077.

Igaüks saab teha midagi iseenda ja teiste turvalisuse jaoks. Abi on kõigile olemas. Suurim kahju on praeguseks tehtud – nüüd tuleb püüda taastada turvatunnet ja headust.

Sarnased artiklid