Kuna Eestiski on hakanud levima arusaam, mille kohaselt peaksime järgima Venemaa eeskuju homoseksualismi teemade osas, avaldab Bioneer tuntud meestearsti Olev Poolametsa arvamusloo. Vene õigeusu kiriku metropoliit Illarioni sõnul peaksid Euroopa riigid järgima Venemaa eeskuju ja kehtestama homoseksuaalse propaganda seaduse. Olev Poolametsa meelest pole asi propagandas, kuna vähemalt 7 protsenti inimestest on homoseksuaalsed ja seda igas ühiskonnas.

Inimesi sedasi  vaadeldes võime erinevaid gruppe välja joonistada vägagi palju. Ehk üldiselt ei erine homoseksuaalne inimene millegi poolest tavapopulatsioonist. Sel põhjusel ei käsitleta suures osas Lääne ühiskonnas juba alates 70ndatest aastatest homoseksuaalsust hälbelise käitumisena.

Kui väga tahta, siis leiab vajadusel mõne psühhiaatrilise diagnoosi igale inimesele, seda sõltumata tema seksuaalsest orientatsioonist, identiteedist. Diagnoos ei ole meditsiinis määratletud siiski kellegi sildistamiseks, vaid abistavaks meetodiks olemasoleval hetkel aktuaalsest küsimusest arusaamiseks.

Elu jooksul kujuneb meil peas homoseksuaalsusest reeglina stereotüüp, ehk arvamus, et homoseksuaalne on mingit kindlat tüüpi inimene. Homoseksuaalne saab olla tegelikult igasugune inimene: ta võib olla professor, kunstnik, sportlane, lihttööline, sõjaväelane, ükspuha missugusest eluvaldkonnast ja millise välimusega.

See, kui inimest sildistatakse tema seksuaalse orientatsioonile vastavalt, põhjustab palju emotsionaalseid kannatusi. Probleemi ei ole, kui inimene tunnistab enda identiteeti ja suudab luua täisväärtuslikke samaväärseid suhteid. Emotsionaalsed probleemid on iseloomulikud kõigile inimestele: ka neile, kes seda endale ei tunnista.

Probleem tekib, kui hakatakse sildistama, tekitama ängi ja frustratsiooni. Nõukogude ajal kasutati inimese homoseksuaalsust sageli alandamiseks, tihti manipulatsiooniks. Täna Venemaa poolt pakutav seksuaalharidusmudel (tegelikult seda mudelit minu teada polegi), kus ei tohiks rääkida homoseksuaalsetest inimestest kui normaalsetest, põhjustab kannatusi. Ühtlasi muutuvad inimesed lihtsalt manipuleeritavateks.

Paljude inimeste loomusesse on teise alandamine sisse programmeeritud. Seda on elus niigi palju, antud juhul võiks üks juba selgeks räägitud teema vähemalt Lääne maailma mastaabis sellest manipulatsiooniahelast välja saada. Teema on sotsioloogia, seksuaalsuse-seksoloogia valdkonnas vägagi selgeks räägitud-uuritud. Homoseksuaalsusest probleemi tegemine ja ettepanekud selle haridusest välja jätmiseks, on pehmelt öeldes veidrad, inimesi kahjustavad.

Nõukogude aja eriline manipuleerimine, mida seostatakse homoseksuaalsusega, oli vägivald. Eriti meestevaheline vägivald. Meestevahelist vägivalda kasutati ära ja kasutatakse siiani ära vanglasüsteemis. Kui keegi midagi valesti tegi, ei vastanud olemasolevatele standarditele, siis ta lihtsalt vägistati: ta sunniti teiste seksuaalseid tunge rahuldama. Antud juhul ei ole tegemist homoseksuaalsusega, vaid seksuaalse vägivallaga, inimsuse alandamisega.

Fakt on selles, et Nõukogude Liidus oli miljoneid vange. Eestiski on neid olnud päris palju. Võib suure tõenäosusega arvata, et seda tüüpi regulaarsed alandamised ja mõnitamised nii Nõukogude armees kui vanglasüsteemis on oma jälje jätnud paljudesse. Ekslik on seda seostada homoseksuaalsusega.

Samas ma ei imesta inimeste pingeseisundi üle, sest nii mõnedki on seda tüüpi vägivallaga kokku puutunud (ka heteroseksuaalsed inimesed). See omakorda tekitab ängi ja arusaamatust. Vägivaldne inimene on vägivaldne: seda on toetanud paljuski grupimentaliteet ja režiim. Toonitan, et vägivald on vägivald, seda sõltumata soost. Kõiki alateadlikke haavu, mis on seotud antud teemadega, on raske mõista. Homoseksuaalsed inimesed on inimesed meie seast: nende eetilised väärtused on sarnased nagu kõigil teistel.

Välja paistab mingit tüüpi (stereotüüpne) avalik lähenemine. Näiteks meedia otsib müüvat kõmu. See kõmu ei pruugi olla inimestele hea. Nõukogude Liidu ajal ja ka nüüd postsotsialistlikus areaalis on käima läinud omamoodi uus nõiajaht homoseksuaalsuse vastu. Selle juured on ilmselt varasemates haavades.

Ortodoksi kirik otsib enda identiteeti tsaariajast. Nõukogude ajal ei saanud kirik ilmselt vabalt areneda ning nüüdki seondub võimuga. Näiteks Soome või Rootsi haridus on jõudnud sinnamaani, et seksuaalharidus on ka mõnede leerikoolide osa ning inimest vaadeldakse kristluses ennekõike hoolivuse ja kaastunde printsiipide järgi, hinnates ka seda, mida teadus ütleb. Homoseksuaalsuse teemadel rääkimine ei ole keerukas ka kristliku religiooni kontekstis, sest inimene on kannatav, omavahelised hoolivad suhted on soost ja orientatsioonist sõltumatud.

Loomulikult on Läänegi ühiskonnal omi probleeme ja radikaalsemaid keskkondi. Erinevused on riigiti ja piirkonniti üsna tuntavad. Lääne ühiskonnas on antud temaatikas paljudes riikides olulised diskussioonid juba läbitud: inimesed tunnevad teemat ja suhtlevad üksteisega sõltumata seksuaalsest orientatsioonist.  Seetõttu aktsepteeritakse lihtsamalt ka homoseksuaalsete inimeste kooselu.

Omaette valdkonnaks on homoseksuaalne püsisuhe, sealhulgas perekond, mille osas on kogemused pikemad Taanis, kus esimene homoseksuaalne kooselu sõlmiti juba 1. oktoobril 1989. aastal. Sellel teemal on diskussioon vajalik, eriti oluline on vaadelda teiste riikide kogemusi. Kui palju suudab korvata näiteks mees-mees suhe naise puudumist lapse kasvatamisel? Suuresti kindlasti suudab. See, et kaks meest elavad koos püsisuhtes, ei peaks probleemiks olema.

Aktsepteerimine on inimeste jaoks keeruline, kui nad ei tunne ühtegi homoseksuaalset inimest. Üleskutsed stiilis „Ärge suhelge homoseksuaalsete inimestega“, on pehmelt öeldes küünilised. Juhul, kui õpitakse enda kõrval mõnda homoseksuaalset töökaaslast või naabrit tundma, siis reeglina probleemid kaovad, sest inimlikus ja eetilises mõttes ei ole meis erinevusi.

Imelik muidugi, et 20 aastat vabadust põhjustab nii palju frustratsiooni. Loodetavasti ei tee Vene Õigeusu Kirik arenguid läbi sama aeglaselt kui Lääne kirikud (arvestaks aastast 1918), ning inimesi vaadeldakse enam kaastunde aspektist. Religioon on inimese elu loomulik koostisosa, kuid religioon inimeste elu reguleerijana  (eriti ühiskondade elu reguleerijana) võib võtta väga ohtlikke suundi ning luua aluseid uuteks diktaatorlusteks, manipuleerimismeetoditeks.

Väga kahju, et Vene sõjaväes vohab endiselt dedovtšina (дедовщи́на; endast nooremate kaaslaste mõnitamine ja piinamine, sealhulgas seksuaalne vägivald). Vägivalda kannatatakse ka seksuaalse orientatsiooni tõttu ning vanglas viibides. Inimesed saavad emotsionaalse paranemise asemel sügavamaid haavu. Veel kurvem on, kui üldised arengud soodustavad  vägivalla jätkumist.

Igas inimeses (sõltumata ühiskonnast ja kultuurist) on piisavalt palju emotsionaalseid probleeme ja ennekõike peaksime vaatlema iseend ja enda meelt, ning tegelema nii selle teadvustatud kui teadvustamata osadega. Oluline on tekitada vähem kannatusi. Seetõttu on juba ammu vaadeldud homoseksuaalsust kui osade inimeste elu loomulikku osa.

Inimelu loomulikult allub sotsiaalses ühiskonnas eetilistele reeglitele ja see ei küsi meie orientatsiooni. Tänu iseseisvusajal tekkinud seksuaalharidusele ning orientatsiooni vabale teadvustamisele on mõningaid igapäevaelulisi probleeme vähemaks jäänud. Neid ei tohiks nüüd juurde tekitama hakata.

Probleem pole seotud ainult üksikisikutega, vaid ka võimule uute manipulatsioonimeetodite pakkumisega. Huvitav on see, et siin ühinevad radikaalse islami, ortodoksi ja ka osade teiste kristlike voolude vaated. Respekteerin vägagi religioosseid vaateid ja kui aus olla, siis tean neist ka suhteliselt palju. Seda rohkem on häbi dualistliku hea-halb vaate süvendamisest nii meie kui naabrite juures.

Tihti soovitatakse seksuaalsuse sublimatsiooni. Seksuaalsuse muutmine ei ole lihtne. Seksuaalsus käib meiega alati kaasas. See on inimese üks kõige kergemini haavatav ja manipuleeritav omadus, mille suhtes igaühel on oma arvamus. Tasuks sel teemal vähem üksteisele haiget teha. Alustagem vihkamise, kadeduse, uhkuse ja teiste negatiivsete emotsioonide sublimatsioonist iseendas.

Sarnased artiklid