Balti Keskkonnafoorumi (BEF) kemikaaliekspert Heli Nõmmsalu ja projektikoordinaator Katrin Juhanson jagavad soovitusi kodukemikaalide valikuks.

Kuidas mõista pakendil olevat infot?

Kodukemikaalide all mõtleme väga laia toodete gruppi, mida oma majapidamises iga päev pesemiseks ja puhastamiseks kasutame.

Me oleme harjunud kemikaal oma kodudes kasutama. Tihtilugu unustame mõelda, milliseid kemikaale vahendid sisaldavad ning kas me üldse vajame nii palju erinevaid puhastusvahendeid.

Paljudes puhastustoodetes (detergentides*) sisalduvad kemikaalid on tegelikult söövitava toimega, võivad ärritada nahka ja hingamisteid ning põhjustada allergiaid.

Puhastusvahendite kasutamisest jäävad toaõhku ja kodutolmu kemikaalide jäägid, millega me vähehaaval pika aja jooksul kokku puutume. Selline pidev kokkupuude erinevate kemikaalide kokteiliga võib põhjustada meile terviseprobleeme.

Probleemsetest kemikaalidest saate lugeda projekti „Mõtle, mida tarbid“ tarbija infovoldikutest.

Millist infot pakend sisaldama peab?

Tarbijale müüdava puhastusvahendi pakendil peab olema esitatud järgmine informatsioon:

• toote nimetus;
• tootja või maaletooja nimi ja kontaktinfo;
• koostisosade loetelu ja tootes sisalduvate teatud kemikaalide kogused vastavalt detergentide määruse nõuetele;
• ohusümbolid ja riski kirjeldus;
• toote kasutusjuhised ja ettevaatusabinõud.

Kohustuslik on pakendil märkida kõik säilitusained (sõltumata kontsentratsioonist). Samuti peavad olema loetletud teatud allergeensed lõhnaained*, kui neid on üle 0,01% massikontsentratsiooni.

Olenemata kontsentratsioonist märgitakse pakendile teatud muud koostisosad, kui neid on lisatud massikontsentratsioonis üle 0,2%: need esitatakse pakendil massiprotsentide vahemike järgi (alla 5%, 5 – 15%; 15-30%; 30% ja rohkem).

Kohustuslik koostisosade nimekiri, mille sisaldust massiprotsentide vahemike järgi tuleb pakendil esitada, on detergentide määruses loetletud.

Selles nimekirjas on aineid, mis võivad kahjustada inimeste tervist ja keskkonda, näiteks fosfaadid (põhjustavad veekogude kinnikasvamist), anioonsed ja katioonsed pindaktiivsed ained* (võivad olla keskkonnas raskesti lagunevad), klooripõhised pleegitusained (võivad põhjustada tervisekahjustusi, näit. ärritust) jt.

Näiteks kuuluvad anioonsete pindaktiivsete ainete hulka sulfaadid ning sulfonaadid ning kõige tuntumad ja laialdasemalt kasutatavad on naatriumlaurüülsulfaat (SLS), ammooniumlaurüülsulfaat või naatriumlaurüüleetersulfaat (SLES). Need ained on ärritava toimega – ärritavad silmi või nahka ja võivad põhjustada naha kuivust.

Miks peab otsima pakendilt toote koostises olevaid kemikaale?

Enne kui ostate puhastusvahendeid, soovitame vaadata pakendi pealt, mida seal on kirjutatud koostisainete kohta. Uurige järele ja mõtelge, mida te kasutate kodus ja kas need ained on ka ohtlikud.

Kuigi puhastusvahendid on kodus väga kasulikud, võivad mõnedes toodetes sisalduvad kemikaalid ärritada nahka, silmi ja hingamiselundeid või põhjustada mürgistusi (eelkõige lastel) - nii et olge ettevaatlikud!

Abiks on siin projekti „Mõtle, mida tarbid“ infomaterjalid.

Näiteks ärge ostke pesuvahendeid, mis sisaldavad fosfaate, NTA-d, EDTA-t või klooripõhiseid valgendajaid, kuna need ained on ohtlikud nii tervisele kui ka keskkonnale.

Kas eestikeelne info peab etiketil olemas olema?

Informatsioon toote pakendil peab olema esitatud eesti keeles, kas vahetult pakendil või eraldi etiketil kulumiskindlalt ja selgelt loetavalt.

Paraku teame kõik omast käest, et see tingimus pole tavaliselt korrektselt täidetud. Eestikeelne informatsioon on väga väikses, praktiliselt loetamatus kirjas ning sageli on koostisosade loetelu inglise keeles.

Kas toote sisu eest vastutab tootja, kauplus või maaletooja? Kelle poole probleemide korral pöörduda?

Kodukemikaali sisu ja pakendi eest vastutab tootja või maaletooja. Nemad peavad järgima erinevatest õigusaktidest tulenevaid nõudeid, mis reguleerivad kemikaalide ja toodete ohutut kasutust ning tagama selle, et tarbija on informeeritud toote kasutamisega kaasnevatest ohtudest ja andma selged kasutusjuhised toote ohutuks kasutamiseks.

Kaupluse (kui vahendaja ja edasimüüja) kohustus tegelikult on jälgida, et tooted, mida nad oma klientidele müüvad, vastaksid  nõuetele. Nende ülesanne on kontrollida, kas toote etikett on eesti keeles, loetav ning sisaldab vajalikku informatsiooni. Juhul, kui toote pakend või etikett on silmnähtavalt puudulik, peaks kauplus tootja või maaletoojaga ühendust võtma ning nõudma korrektselt esitatud informatsiooni pakendil ja etiketil. Vastasel juhul võib hoopis kauplus järelvalve kontrolli raames ettekirjutuse saada.

Ning meie kõigi kohustus lõpptarbijana peaks olema ka kõige selle jälgimine ning kui märkame vigast etiketti või eksitavat informatsiooni pakendil, siis peaksime me sellest kauplust informeerima või võtma ühendust maaletooja või tootjaga, kui pakendil on olemas kohaliku esindaja kontakt. Tarbijana on meil see õigus ning tarbijad peaksid oma õiguste eest rohkem seisma.

Kui tootja või maaletoojaga ei õnnestu ühendust võtta või nad keelduvad probleemiga tegelemast, siis tuleks pöörduda tarbijakaitseametisse või terviseameti järelvalve osakonda. Vastutustundetutele tootjatele ja maaletoojatele tuleb saata selge signaal, et turul sellistele kohta ei ole.

Tarbija õigustest saab lugeda Tarbijakaitseameti kodulehelt. Tundke ja teadke oma õigusi!

Kas kuskilt saab vaadata ka kõiki tootel esinevaid ohusümboleid?

kodukemikaalide pakenditel esinevatest ohusümbolitest kirjutasid BEFi spetsialistid pikemalt oma teises artiklis.

Lisaks ohumärkidele leiab pakenditelt veel palju teisi märke, mis tavaliselt annavad juhiseid, kuidas toodet ohutult kasutada. Need märgid on tootjad kasutusele võtnud ja kokkuleppinud vabatahtlikult. Nendest saab lähemalt lugeda Cleanright kodulehelt, kus on informatsiooni erinevate vabatahtlike initsiatiivide kohta. Näiteks säästliku puhastamise harta, pesu- ja puhastusainete pakenditel kasutatavad märgid ja soovitused vee, energia, CO2 ning raha säästmiseks.

Kuidas on õige kodukemikaale kodus hoida?

Kodukemikaale peab kodus hoidma lastele kättesaamatus kohas, võimaluse korral kapis luku taga!

Ägeda mürgistuse juhtumid puudutavad sageli väikseid lapsi, kes on kodukemikaali kogemata alla neelanud või ümber ajanud.

Nii Eestis kui ka mujal maailmas on sagenenud mürgistusjuhtumid, mis on seotud pesukapslite / geelikuulikeste allaneelamine väikelaste poolt. Nende välimus on petlik ning lapsed arvavad, et tegemist on millegi söödavaga.

Sarnasel põhjusel ei tohi puhastusvahendeid oma originaalpakendist ümber valada näiteks joogipudelisse.

Ärge valage erinevaid kodukemikaale omavahel kokku, kuna nendes sisalduvad kemikaalid võivad omavahel reageerida ning kokkusegamisel moodustada mürgiseid gaase!

Vältige tugevalt lõhnavaid kodukemikaale. Lõhnaained on sageli ohtlikud ning ei anna puhastusomadustele midagi juurde.

Samuti eelistage värvituid puhastusvahendeid. Erinevate värvainete lisamine ei paranda toote omadusi.

Suhtuge kriitiliselt tootjate roheväidetesse. Eelistage võimalusel tunnustatud ökomärgistega tooteid.

Peale puhastusvahendite kasutamist lähevad nendes sisalduvad kemikaalid kanalisatsiooni ja võivad tekitada looduses probleeme, kuna neil kemikaalidel võivad olla omadused, mis teevad nad ohtlikuks inimeste tervisele ja keskkonnale. Seetõttu kasutage vähem tooteid. Proovige igapäevaseks puhastamiseks kasutada soodat, äädikat, sidrunimahla ja soola.

Kemikaale sisaldavate toodete ohutuks kasutamiseks tuleb kindlasti lugeda pakendil olevat infot ja järgida vastavaid juhiseid. 

Kui puhastusvahendite või muude kemikaale sisaldavate toodete kasutamisel on juhtunud õnnetus, saab abi Mürgistusteabekeskusest, helistades telefonil 16662. 

Mida teha ohtlike kemikaalidega või nende pakenditega?

Ohtlike kodukemikaalide pakendid ei ole tühjana ohtlikud, aga kui pakendisse on jäänud küllalt palju ohtlikku ainet ja seda ei ole võimalik või ei soovita enam kasutada, siis tuleb see koos pakendiga viia ohtlike jäätmete kogumispunkti.

Ohtliku kodukemikaali tunneb kõige kergemini ära tema pakendi peal oleva oranži ohusümboli järgi – kui pakendil on näiteks must rist oranžis kastis, siis on kodukemikaal ärritav või kahjulik, seega ka ohtlik.

Peamised kodumajapidamises tekkivad ohtlikud jäätmed on: vanad ravimid, päevavalguslambid, säästupirnid, elavhõbedat sisaldavad termomeetrid (nt kraadiklaasid), vanaõli, õlifiltrid, õlinõud, õlised kaltsud, värvi-, laki- ja liimijäätmed, lahustijäägid, pestitsiidid ja väetised, kodukemikaalid, küünelakid, juukselakid.

Kodukemikaali jääke ei tohi valada ühiskanalisatsiooni, sealt satuvad nad keskkonda ja kahjustavad seda.

Lugege kindlasti ka teisi BEFi ja Bioneeri koostööna valminud artikleid. Bioneer ja BEF teevad koostööd tarbetoodetes sisalduvate ohtlike ainete tutvustamise osas ajavahemikul september 2013 kuni detsember 2014. 

Vaadake Bioneeri rubriiki "Ohtlikud ained tarbetoodetes".

Vaadake ka ohtlike ainete rubriigi sisukorda.

Projekti “Mõtle mida tarbid. Vali vähem ohtlikke kemikaale sisaldavaid tooteid” kaasfinantseerib Euroopa Liidu LIFE+ programm. Projekti tegevusi juhib ja koordineerib MTÜ Balti Keskkonnafoorum – www.bef.ee.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta