Eesti Ornitoloogiaühing ja Päästame Eesti Metsad kutsuvad lindude kevadsuvisel pesitsusperioodil pidama pesitsusrahu. Pesitsusrahu on vajalik uue põlvkonna linnupoegade üles kasvatamiseks ning Eesti elurikkuse hoidmiseks. Pesitsusrahu kampaanias tutvustame meie metsades elavaid linnuliike ja nende pesaelu.

Lind, kes kannab pöialpoisi nime, on selle saanud oma väiksuse tõttu – tegemist on Euroopa pisima linnuga. Selle 5–7 grammi kaaluva linnukese on valinud rahvuslinnuks üks Euroopa väiksemaid riike Luksemburg.

Oleme loodusfilmides näinud, kuidas maailma pisimad linnud koolibrid tiibu väristades ühe koha peal õhus püsivad ja õienektariga maiustavad. Oskab pöialpoisski sama trikki, noppides nii okste tippudest putukaid. Igasugused putukad ja muud pisiselgrootud tema toiduks ongi – neid otsides valdab ta muide meisterlikult ka tihaste ja siisikeste osavust rippuda peenikestel okstel selg allapoole. Aastaringselt putuktoiduline pöialpoiss püüab metsas hakkama saada ka talvel, mis võib suurema pakasega talle saatuslikuks saada.

Pöialpoisi laul on ülipeenike. See kõige kõrgemate nootidega linnulaul on üks esimene, mida vananeva inimese kõrv loodushelina lakkab kuulmast. Noorele kõrvale on see siiski väga hästi kuuldav, mistõttu tasub pöialpoisi laulu kuusikusse, kuuse-segametsa, parki või kalmistule otsima minna juba veebruari lõpust alates. Tema laulu võib kuulda terve kevade ning suvel, mõnikord koguni varasügiseni välja. Ülikõrgete nootide ja ühtlaselt rütmiliste liirituste järgi on pöialpoisi laulu hea meelde jätta ning hiljem ära tunda lindu ennast nägematagi.

Pikk lauluperiood on pöialpoisil sellepärast, et ta pesitseb ühel hooajal kaks korda. Kuna nii pisikese linnu eluiga ei ole kuigi pikk – keskmiselt vaid paar aastat –, on vaja usin olla järglaste soetamisel. Oma pisikese samblakera meenutava pesa ehitab pöialpoiss tavaliselt kuuse oksaotste külge rippuma. Kuigi vähesed inimesed on seda oma silmaga näinud, on kümmekonnal imepisikesel pöialpoisipojal selles pehmes ja sulgedega vooderdatud pesas turvaline suureks kasvada.

See pöialpoisilaps, kes vanematelt kõhutäie saanud, poeb pesapõhja, tehes niimoodi ruumi tühja kõhuga õdedele-vendadele. Nii nad seal kõigis meie vähemalt veerandmiljonis pöialpoisiperes positsioone vahetavad. Enne veel on aga pöialpoisiema pesapõhja munenud mitmekihiliselt kümmekond muna, mille kogumass ületab kaugelt pöialpoisi enda kehakaalu. Ühe põlvkonna üleskasvatamiseks alates munemisest kuni poegade üleskasvatamiseni läheb Eesti ja Euroopa pisimal linnul ligikaudu kaks ja pool kuud.

Lugu on üks osa Pesitsusrahu linnukooli programmist.
 

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta