Paavo Piik Heateo Sihtasutusest rääkis Bioneerile, miks ta ei ole sotsiaalne ettevõtja.
- Arvamused
- Paavo Piik (Hea Kodanik, EMSL)
- 8. august 2008
Kui mõelda karjääride peale, mida on teinud sotsiaalsed ettevõtjad Mimi Silbert, Mel Young või Muhammad Yunus, kes on pühendanud oma elu kuritegevuse, kodutuse või vaesuse likvideerimisele läbi äritegevuse, tekib ülimalt positiivne emotsioon. Kes ei sooviks samaaegselt olla ettevõtja ning teha maailmale head? Teenida raha sellise tegevusega, mis endale hingelähedane? Mis meid aga takistab?
Esiteks seisab tulevane sotsiaalne ettevõtja silmitsi tõigaga, et see töö ei tee teda rikkaks. Palgaga Sina ja Mina perekeskusest või Heateo Sihtasutusest elab kenasti ära, kuid võrrelduna sama tööga Hansapangas või kõrgemal ministeeriumipostil tekib kahtlemata vahe sisse. See teeb ühe sotsiaalse ettevõtja töökuulutuse peamiseks sihtgrupiks nooremapoolse inimese, võimeka ülikoolilõpetaja, kes on valmis võtma riske.
Siiski tasub märkida, et mitmed maailma tuntumad sotsiaalsed ettevõtjad on liikunud ärist sotsiaalvaldkonda nö. teise karjääri raames. Jeff Skoll müüs oma eBay aktsiad 33aastaselt, asutades seejärel filmikompanii Participant Productions, mis toodab ühiskondliku agendaga filme (kliimasoojenemise dokumentaal “Ebamugav tõde” on nende hulgast kuulsaim). Samuti loodi tema eestvedamisel Oxfordi Ülikooli juurde Skoll Centre for Social Entrepreneurship, kus tegeletakse sotsiaalse ettevõtluse alase teadustööga ning õpetatakse tulevasi sotsiaalseid ettevõtjaid. Miks ei võiks Eestis olla oma Jeff Skollid?
Vestlustest selgub, et valmisolekust suuremaks probleemiks osutub hoopis hea idee puudus. Näiteks ühe eduka äriettevõtja sõnul on ta juba pikka aega peas ühte mõtet veeretanud... aga siiani pole see veel teostamiseks küps.
Ka on sotsiaalset ettevõtlust võimalusena Eestis teadvustatud vaid loetud aastad. Suuremale osale inimestest ei ütle see sõnapaar midagi, ehk tekitab isegi sarnast reaktsiooni nagu ühele Eesti tipp-poliitikule, kes arvas, et sellest ei saa lihtsalt midagi välja tulla, sest “see on ju mingi ristsugutis!”
Tegelikult on ka Eestis näiteid inimestest, kes liikunud ärist ühiskondlikku valdkonda – näiteks Hansapanga asutaja Hannes Tamjärv, kes nüüd tegutseb hoopis haridusvaldkonnas. Paljud äritegelased pühendavad märkimisväärset aega heategevuse, ühiskondlike algatuste ja innovatsiooni taganttõukajatena. Mitmelt poolt jääb kõlama, et esmalt on vaja tõeliselt head ja sütitavat ideed – küll siis tuleb ka valmidus astuda otsustav samm ja võtta risk.
Aga kuidas siis teha nii, et sotsiaalseid ettevõtjaid oleks Eestis rohkem? Loogiline järeldus Heateo Sihtasutusele oli panna senisest enam rõhku sotsiaalse ettevõtluse ja eriti nende inimeste tutvustamisele, kes selle valdkonnaga tegelevad. Kuigi peamine sihtgrupp võiks olla nooremad inimesed, ei tasu alahinnata kogenumate kompetentsi ning valmisolekut lüüa kaasa vabatahtlikuna ning toetada sotsiaalseid ettevõtjaid oma töö ja oskustega. Lõppeks ei ole ju oluline see, et kõigist saaksid sotsiaalsed ettevõtjad, vaid see, et suureneks osavõtt meie ühistest muredest ning pealehakkamine nende vastu mõõk tõsta.
Selge, et sotsiaalne ettevõtlus kui karjäärivõimalus ei ole atraktiivne kõigile. Põhjuseid, miks ma ei ole sotsiaalne ettevõtja, võib olla mitmeid. Võib-olla mul ei jätku sotsiaalsust, võib-olla ettevõtlikkust. Võib-olla mulle ei meeldi madalama palga eest töötada, võib-olla riske võtta. Võib-olla mul ei ole lihtsalt head ideed. Ent kui mõte ühiskondlikult mõjukast tööst ja iseenda peremeheks olemisest meeldib, tasub lähemalt uurida.
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta