Kas olete vahel rõõmsalt ostukorvi tõstnud taskukohase sügavkülmutatud kalafilee, eestikeelse nimetuse kohaselt panga(a)sius või lihtsalt panga (ing.k catfish)? Mina ei tea kalast suurt midagi peale selle, et seda on kasulik rohkem süüa. Rõõm tervislikust õhtusöögist asendus aga nördimusega, kui internetist põnevat retsepti otsides tulid esile hoopis selle kala kasvatamise viise hukka mõistvad ning kvaliteeti kriitiliselt käsitlevad artiklid.

Maailma kalavarude päästja?

Maailmas tuntakse kasvavat muret looduslike kalavarude kahanemise üle. Vietnami Sotsialistlikus Vabariigis vähem kui kümme aastat tagasi hoogustunud pangasiuse kasvatus tõotas sellele osalist lahendust. Vietnamist pärineb 90% maailmas tarbitavast pangasiuse fileest.

Veel aastal 2002 ei toimunud Euroopa Liidus märkimisväärset pangasiuse importi, nüüdseks aga on panga filee oma taskukohasuse ja neutraalse maitse tõttu saanud Lääne-Euroopa köögis igapäevaseks toiduks. Ka Eesti poekettide valik ning toidukohtade menüüd näitavad sama trendi.

Miks aga saadavad keskkonnakaitsjad alarmeerivaid signaale, et pangasiuse tootmine on katastroof nii loomadele, inimesele kui keskkonnale?

Kokkuvõtlikult - pangasius on mageveekala, keda kasvatatakse kontrollimatutes oludes ühes maailma kõige reostunumaks peetava Mekongi jõe basseinides, mille seisev vesi on paks bakteritest, pestitsiididest ja tööstusest jõkke lastud mürgistest jääkidest. Kõikvõimalikku toitu sööva pangasiuse toiduks on sojajääkide kõrval kalajahu, mida valmistatakse omakorda ookeanikalast, sealhulgas ka röövpüütud noorkalast – just seetõttu on jutt soodsast mõjust looduslikele kalavarudele tegelikult fantaasia. [1]

Kuna kalu peetakse jõebasseinides sadade tuhandete viisi ülitihedalt kokku pressituna (60-80 kala kuupmeetril) aastaringselt soojas kliimas, siis kalade haigestumise ja suremuse vähendamiseks söödetakse neile rohkelt antibiootikume ning lisatakse vette pestitsiide.

Lisaks on väidetud, et emaseid kalu süstitakse kiirema paljunemise saavutamiseks inimuriinist valmistatud hormoonidega. Kokkuvõttes koormab sellisel viisil kalatootmine rängalt Mekongi jõe ökosüsteemi.

Põhjus, miks toiduainete labor kalafilees antibiootikumide jääke ei tähelda, on lihtne: kui õigeaegselt enne püüki ravimite lisamine lõpetada, siis kaovad nende jäljed kiiresti, mistõttu tarbija antibiootikumidega otseselt kontakti ei satu.

Oht rahva tervisele?

Internetist leitud mõne aasta tagused meediakajastused andsid lootust, et pangasiuse tootmine Vietnamis muutub üha kontrollitumaks. Samuti jätsid need mõneti ruumi ka kahtlusele, et ehk on tegu Austraalia, USA ja Euroopa kalakasvatajate hirmuga turuosa kaotamise ees. Siiski on Youtube’i vahendusel avanev pilt koha pealt siiski õõvastav.

Näiteks Saksamaal avaldati märtsis 2011 reportaaž, mille väntamise ajendiks olid teadlikud Saksa tarbijad, kes ei saanud toote päritolu kohta nõutavat informatsiooni.

Pakendil pole sageli märgitud tootjat (peale tootjariigi) ega antud ühtegi kontakti toote kohta täiendava info küsimiseks. Kui saksa eksperdid võttegrupiga Vietnami kohale läksid, keelduti neid suuremate pangasiusetööstuste lähedale laskmast. “Insider’i” abiga avanesid siiski enamike tööstuste väravad ning filmitegijad said ise olla tunnistajateks ülaltoodud väidetele kalade kitsastest tingimustest roiskuvas vees ning massilisest antibiootikumide ja pestitsiidide kasutamisest.

Reportaaži kohaselt leiti Euroopas tehtud laboriuuringutes pangasiuse fileest mitukümmend erinevat bakterit, sh listerioosi põhjustavat listeeria bakterit, mille väärtus ei ületanud siiski kehtestatud piirnormi.

Saastunud pangasiuse import EL-i on tulnud teemaks isegi Euroopa Parlamendi poolt Komisjonile esitatavate küsimuste hulgas,[2] kus juhiti tähelepanu Hispaanias leitud saastunud pangasiuse juhtumile ning kaudselt ka kehtiva kontrolli tõhususele.

Veidi internetis ringi vaadates selgub, et pangasiuse tarbimisega kaasnevat terviseriski tajutakse ka mujal maailmas, kus seda kala imporditakse. USA on teatanud, et pangasiusele esitatavaid kvaliteedinõudeid tuleb karmistada (seni on jõutud reaalselt kontrollida ca 2% imporditavatest meresaadustest).[3]

Rahva tervise pärast tuntakse muret ka Austraalias, kust pärineb ka üks peletavamaid videoid,[4] mis näitab seisvas solgivees vedelevaid kalu, osalt kõhud ülespoole, kuna jõega ühendavad tammid on blokeeritud. Samas lubab pangasiuse filee pakendite tekst sageli, et kala pärineb kiire vooluga jõest.

Erinevate riikide tarbijate tähelepanu pangasiuse filee juures köidab sageli ka fakt, et fileega tuleb kaasa kuni 20% Vietnami jääd, mille eest tarbija on maksnud kala hinda. Saksa tarbijakaitse testid on näidanud, et tegu on omamoodi kauplemisvõttega, et tõsta kergesti vett kaotava kala massi, lisades fileele erinevaid vett siduvaid aineid (sidrunhape, fosfaadid, nitraadid), mis võivad endast aga samuti terviseriski kujutada ning peaksid igal juhul pakendil kajastuma.[5]

Kokkuvõtteks jäägu igaühe enda otsustada, kas häirivam on pangasiuse kasvatamise ökoloogilis-eetiline külg või lihtsalt kahtlus selle toiduaine tervislikkuse suhtes. Peaasi, et meil oleks tarbijatena võimalik teha informeeritud otsuseid ka olukorras, kus külmutatud kalal pole võimalik oma lugu jutustada ja ka pakend vaikib.

Lõpuks on kirjeldatud avastuse näol minu jaoks tegu ka järjekordse tõestusega sellest, et võimalusel peaks eelistama kodumaist. Loodetavasti peab seejuures paika eeldus, et Läänemeri ja Peipsi järve veed pole hullemas seisus kui Mekongi jõgi.

Huvi korral võib vaadata lisaks:

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta