Talviseid küttekulusid kokku lüües võib tekkida tunne, nagu kütaks tube rahaga – mida külmemad ilmad, seda kuumemad radiaatorid, suuremad numbrid küttearvel ja seda tühjem on lõpuks rahakott.

Ei maksa loota, et see tendents lähitulevikus aeglustuks või koguni vastupidiseks muutuks, sest kuigi kütteks kasutatava nafta ja gaasi hind võib kuude lõikes kõikuda, muutuvad fossiilkütused pikas perspektiivis paratamatult ainult kallimaks.

Ühest küljest võibki probleemi näha kõrgetes kütusehindades, mida mõjutavad kümned tegurid alates uute naftapuuraukude rajamise kiirusest kuni rahvusvahelise poliitikani, kuid tegelik probleem on meile hulga lähemal.

Eestis on ligikaudu 36 miljonit ruutmeetrit eluruume, mille aastane küttekulu ühe ruutmeetri kohta on peaaegu 200 kWh. See on mitu korda kõrgem kui põhjamaades ja kümme korda kõrgem sellest, mida peavad optimaalseks passiivmajade arendajad.

Passiivmaja kontseptsioon

Kui Eestis on passiivamajade ehitus võrdlemisi uus teema, siis Saksamaal ja Austrias on sellega tegeletud juba ligi paarkümmend aastat. Nii on täna Austrias iga neljas uusehitis passiivmaja ning nelja aasta pärast loodetakse jõuda selleni, et iga uusehitis oleks niisama energiatõhus. Austrias on miljoni elaniku kohta 600 passiivmaja.

Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi energiatõhusa ehituse tuumiklabori juhataja Tõnu Mauringu sõnul hakkas passiivmaja idee algselt arenema kesksest hüpoteesist, et kord juba hoonesse toodud energiat ei tohiks lasta nii kergelt kaduma minna. Selle nägemuse kohaselt on vajalik tõhus piire väliskeskkonna ja sisekeskkonna vahel, mis aitaks passiivselt hoida ruumis sees ühtlast temperatuuri.

Kui tavalises majas hoitakse temperatuuri kas kohapeal või läbi keskkütte- või elektrivõrgu kütuseid põletades, nii et „ahjus on tuli all“, siis passiivmajaga üritatakse liikuda selles suunas, et temperatuur püsiks sobiv ka ilma ruumide kütmiseks oluliselt lisaenergiat panustama.

Passiivmaja kui kontseptsiooni arengut on innustanud lisaks kerkivatele energiahindadele ka uudishimu – idee arendajad otsivad piiri, kui kaugele saab üldse maja energiakulude vähendamisega minna. Seda tehakse siiski mõistlikkuse ja majandusliku otstarbekuse piires ja see on ka üheks passiivmaja eeliseks teiste võrreldavate lahenduste (null-kütteenergia ja null-energia majad) ees: küttevajadust ei viida mitte võimaliku absoluutse miinimumini, vaid teatud mõistliku piirini, milleks passiivmaja puhul on võimalus aktiivsest küttesüsteemist loobuda. 

Tehnilised lahendused

Tavaliste majade keskküttesüsteem koosneb enamasti torudest, radiaatoritest ning õli- või gaasikatlast. Et maja ka külmal talveööl soe püsiks, peab selline süsteem jaksama kütta igat ruumi ruutmeetrit umbkaudselt 100-vatise võimsusega – piltlikult öeldes tähendab see, et maja normaalseks kütmiseks peaks iga ruutmeetri kohal peaks põlema üks sajavatine pirn.

Passiivmaja puhul vähendatakse soojakadusid nii palju, et maja saaks ära kütta ainult sissejuhitavat õhku soojendades. See on võimalik juhul, kui hoone välispiirded – seinad, laed ja põrandad – on muudetud võimalikult soojapidavaks. Selleks ehitatakse seinad-laed õhutihedana ja ilma külmasildadeta ning soojustatakse tavapärasest paremini.

Lisaks mängivad olulist rolli passiivmaja aknad, mille paigutus ja kvaliteet võimaldab kütmiseks kasutada päikeseenergiat. Hoone lõunaküljel paiknevad aknad lasevad talvel võimalikult palju päikesevalgust tuppa ja kuna maja soojakaod on minimaalsed, siis enamasti piisabki sellest toatemperatuuri hoidmiseks. Soojusenergia, mida muidu ventileerimisega majast välja juhitakse, võetakse passiivmajas soojavahetiga tagasi.

Passiivmaja energiatarvidus on vaid kümnendik tavalise uue maja omast ning tänu madalatele küttekuludele (kuni 15 kWh ühe ruutmeetri kohta aastas) on võimalik aktiivsest küttesüsteemist ehk torudest-radiaatoritest-kateldest loobuda. See eeldab aga kogu maja integreeritud planeerimist, kus arhitektid ja insenerid kohe algusest peale koostööd teevad ja ühise eesmärgi nimel pingutavad.

Hea õhuvahetus on ülioluline

Hea sisekliima tagamiseks peab passiivmajas olema tõhus ja kontrollitud õhuvahetus ja seetõttu on suure soojustagastusega ventilatsioonisüsteem passiivmaja üks tähtsamaid komponente. Soojusvahetiga (soojustagastus 75-92%) ventilatsioonisüsteem võimaldab olulise osa väljajuhitavast õhusoojusest kasutada sissejuhitava värske õhu kütteks.

Kuna väljuva soojusenergia kadu on passiivmajas viidud miinimumini, ei vajata seal enam aktiivset küttesüsteemi. Minimaalset ventilatsiooni kaudu väljuvat soojusenergia kadu kompenseerib enamasti kodumasinate, inimeste, lemmikloomade, valgustuse jms poolt eralduv soojus.

Kui tavalise ventilatsiooni korral juhitakse väga suur osa toasoojast otse õue ning seetõttu pole ilma pideva kütmiseta võimalik maja soojana hoida, siis õigesti projekteeritud sundventilatsioon tagab kõikides passiivmaja osades ühtlase õhuvahetuse ning CO sisalduse.

Passiivmaja standard:

  • Hoone soojusvajadus (arvutatud passiivmaja projekteerimise paketiga PHPP) ei ole suurem kui 15 kWh/(m2 a),

  • kogu primaarenergiavajadus, sisaldades kõik majas tehtud energiakulutused (ruumiküte, soe vesi ja elekter) ei ole suurem kui 120 kWh/(m2 a),

  • hoone õhutiheduse mõõtmise tulemus (õhu vahetus kordades 50 Pa rõhuvahe korral) n50 ei tohi ületada 0,6 1/h. 

  • Passiivmaja standardiga ei ole ette kirjutatud, milliste materjalidega tuleb vajalik tulemus saavutada. Tähtis on, et lõpptulemusena toimiks hoone nendele näitajatele vastavalt.


  • Euroopas on hinnanguliselt umbes 25 000 passiivmaja standardile vastavat hoonet

  • Eestis peaks karmima kliima tõttu olema passiivmaja soojakaod väiksemad (paremad aknad, rohkem villa, parem soojatagastus ventilatsioonist).

  • Passiivmaja ehitus läheb tavamaja ehitusest keskmiselt 5–15 protsenti kallimaks.


Allikad:
Mauring, T - Passiivmaja (.pdf)
Intervjuu Tõnu Mauringuga Vikerraadio saates "Labor"
Jaga: