Patsifistid on inimesed, kes ei poolda vägivalla kasutamist. Kõlab ilusasti. Enamus inimesi vastab küsimusele, kas te pooldate vägivalda, eitavalt. Kas me kõik oleme siis patsifistid? Kahjuks ei ole.

Et mõista patsifismi, tuleb endale selgeks teha vägivalla olemus. Mis on vägivald? See on vaid esmapilgul kerge küsimus. On inimesi, kes peavad vägivallaks inimeste tapmist, peksmist ja vägistamist. Teised määratlevad vägivallana ka halbu inimsuhteid ja loomade ning keskkonna väärkohtlemist.

Just arusaamade paljusus on loonud ka patsifismis omad koolkonnad:

1. absoluutsed patsifistid põlgavad igasugust vägivalda inimeste ning mõnikord ka nende vara ja loomade vastu;
2. konditsionaalsed patsifistid seevastu lubavad teatud tingimustel sõjalise jõu kasutamist.

Üldjuhul keelduvad patsifistid sõjaväeteenistusest.

Näiteid patsifismist läbi ajaloo

Patsifismi juured ulatuvad kaugele minevikku. Näiteks 6.sajandil e.m.a. kujunes Indias paralleelselt budismiga välja filosoofiakoolkond džainism, mille liikmete ülimaks eesmärgiks oli elada vägivallavabalt. Džainistid ei kahjustanud teadlikult ühtki olendit, ei valetanud, ei rikkunud abielu ja ei hankinud omandit (ei võtnud, kui polnud antud).

Kreekas Aristophanese poolt loodud näidendis Lysistrata, toodi vaatajate ette olukord, kus Ateena naised alustasid seksistreiki Peloponnesia sõja (431–404 e.m.a) vastu. Näidend saavutas rahvusvahelist edu just tänu sõjavastasele sõnumile.

Paljud näevad patsifismi sugemeid ka kristluses. Siinkohal on räägitud nii teise põse keeramise reeglist kui ka vaenlase vastu armastusega astumisest. Sugemed sugemeteks, aga reaalne kristluse ajalugu on olnud üsna vägivallarikas.

Kveekerite kristliku algupäraga usulahk tekkis 17. sajandi keskel Inglismaal ja neid peetakse tänapäevase patsifismi olulisteks mõjutajateks. Inglismaalt siirdus palju kveekereid vaenamise eest pakku Põhja-Ameerikasse, kus nad asutasid Pennsylvania koloonia. Kveekerite äärmiselt lihtne elustiil ja ausus tekitasid nende suhtes suurt lugupidamist. USA kveekerid olid ka esimesed, kes protesteerisid orjapidamise vastu (John Woolman), nõudsid naistele meestega võrdseid õigusi, ja ettevõtjad ise hakkasid muretsema töötajate õiguste pärast (eriti John Bellars). Kveekerid keeldusid investeerimast alkoholi-, hasartmängu- ja relvaärisse. 1947. aastal anti kveekerite USA ja Suurbritannia organisatsioonidele Nobeli rahupreemia.

Euroopas sai patsifism hoogu 19.sajandil, kui siin loodi mitmeid vägivallavastaseid ühendusi ja seltse.  

Ka maailmakuulus kirjanik Lev Tolstoi (1828-1910) oli tulihingeline sõjavastane. Ta osales ohvitserina Krimmi sõjas (1851–1856) ja pärast sõja lõppu sai temast veendunud patsifist, kes eitas kuni elu lõpuni igasugust vägivalda. Seepärast ei ole ka romaan „Sõda ja Rahu“ mingi kiidulaul sõjakangelastegudele. Tolstoi veendumuse kohaselt lähevad tähtsate väepealikena ajalukku need, kellel on sõjaväljal lihtsalt vedanud.

Kuulus patsifismiakt on ka maooride vägivallavaba vastuhakk Briti sõduritele 19.sajandil (pealik Te Whiti-o-Rongomai (1815-1905) eestvedamisel). Relvakandjad kutsuti külla ja neile anti süüa ning juua. Vägivallatuse põhimõtteid järgides lasid maoorid ennast ka vastuhakuta arreteerida.

1930. aasta 12. märtsist 6. aprillini kõndis Mahatma Gandhi (1869-1948) ligi 400 kilomeetrit Ahmedabadist Araabia mere äärde Dandisse soola järele, et protestida brittide seatud soolamaksu vastu. Paljud India elanikud ühinesid temaga teekonnal vaikivaks meeleavalduseks. Soolamarss oli üks esimesi teetähiseid Briti impeeriumi langusel ja Gandhist sai väga paljude inimeste jaoks vägivallata protesti eeskuju.

Martin Luther King Jr (1929-1968) saavutas veel enne Vietnami sõda Gandhi põhimõtteid kasutades ametliku loobumise USA mustanahaliste kodanike alandavast kohtlemisest. Martin Luther King Jr organiseeris 1963 kuulsa marsi Washingtoni, kus esines 200 000 kuulaja ees. Tema avalikest esinemistest on kõige tuntum lõik, mis algas sõnadega "I have a dream…" ("Mul on üks unistus..."). Tuntud rahupooldaja langes 4. aprillil 1968 Memphises (Tennessee, USA) valge rassisti atentaadi ohvriks.

1973. aastal Bostonis ilmunud klassikalise käsiraamatu „The Methods of Nonviolent Action“ autor Gene Sharp loeb üles 198 erinevat poliitilise tegevuse meetodit, mida ta vägivallavabaks liigitab. Meetodite puhul nagu blokaadid, hõivamised ja isikuvastased boikotid ning kampaaniad võiks selle liigituse küll küsimuse alla seada, kuid vahendite valik on siiski tohutu.

25. aprillil 1974 kukutasid vasakpoolsed sõjaväelased Portugalis 1926. aastast valitsenud parempoolse diktatuuri. Riigi demokraatiale viinud veretu riigipöörde sümboliks sai punane nelk, millega sõdurid ja tavakodanikud märgistasid relvi, mütse ja riideid.

Nooruses vägivaldseid meetodeid katsetanud ja neis pettunud Nelson Mandela (sündinud 1918) juhtis vägivallatuse põhimõtetele toetudes vastupanu, mis vabastas Lõuna-Aafrika Vabariigi põlisrahvuse kolmandajärguliste kodanike seisusest.

Meie endi veretu vastuhakk Nõukogude ülemvõimule 1987–1989. Lauldi päeval ja öösel ning 23. augustil 1989 seisis umbes kaks miljonit inimest “rahvusliku hüsteeria” kulminatsioonina Tallinnast Vilniuseni Balti ketis, mälestamaks Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimise 50. aastapäeva. 19.–21. augustini 1991 Moskvas toimunud riigipöördekatse tuules kuulutas kohalik ülemnõukogu 20. augustil Eesti uuesti iseseisvaks riigiks.

2003. aasta novembris kogunesid korruptsioonist, vaesusest ja poliitilisest stagnatsioonist tüdinud grusiinid Tbilisisse, roosid käes, et protestida 2. novembril toimunud parlamendivalimiste tulemuste võltsimise vastu ja nõuda president Eduard Ševardnadze tagasiastumist. Järgmise aasta alguses tuli võimule opositsioon Mihheil Saakašvili juhtimisel.

Protestilaine, mis rullus üle Ukraina presidendivalimistega seoses 2004. aasta novembrist 2005. aasta jaanuarini. Viktor Juštšenko pooldajad kandsid oraanži, Viktor Janukovitši pooldajad sinist. Oraanžid jäid peale – Janukovitši võitjaks kuulutanud esialgsed valmimistulemused tühistati ja uues voorus jäi peale Juštšenko.

Mida saame meie teha?

Oma vägivallavastase loomuse näitamiseks, ei pea ootama suuri pöördelisi maailmasündmuseid. Me saame panustada maailma rahulikumaks muutumisse igapäevaselt.

• Me võime AIDSiga võitlemise päeval punast linti kanda.
  
  
• Me saame oma ideid levitada läbi sümbolitega rinnamärkide ja T-särkide kandmise.
  
  
• Me võime osaleda rahu propageerivatel muusika- ja kultuuriüritustel.
  
  
• Me saame hakata taimetoitlasteks.
  
  
• Me võime rahaliselt või oma osalusega toetada vägivallaga võitlejaid (näiteks naiste ja laste turvakodusid, loomade hoiupaikasid, nõustamisgruppe jms).
  
  
• Me saame inimesi tänada ja neile naeratada.
  
  
• Me saame pakkuda sõbrakätt.
  
  
• Me saame vägivallatult mõjutada tänaseid poliitikuid.
  

Need on kõik vägivallatud võimalused tõsta esile oma veendumusi ning mõjutada poliitikat. Nii saab ühendada hea meeleolu ja suurepärase sõnumi.

Allikad: eetika.ee, ap3.ee, miksike.com, en.wikipedia.org, www.epl.ee, postimees.ee, peacemagazine.org, ekopedia.org

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta