Keskkonna visionäär Paul Hawken ("Looduskapitalismi" autor) pidas 2009. aasta mai alguses Portlandi ülikooli lõpetajatele innustava kõne. Bioneer otsustas nimetatud kõne ka oma lugejateni tuua.

Aga alustagem ehmatava osaga. 2009. aasta lend, te peate endale selgeks tegema, mida tähendab olla inimene Maa peal ajal, mil iga elus süsteem on hävimas ja hävingukiirus aina suureneb. Üldiselt tõrgub mõistus sellist olukorda uskumast, aga ükski viimase kolmekümne aasta jooksul avaldatud eelretsenseeritud artikkel ei suuda seda väidet ümber lükata.

Põhimõtteliselt vajab Maa uut operatsioonisüsteemi, teie olete programmeerijad, ja see peaks valmis saama paari järgneva aastakümne jooksul.

Meie planeedil oli kaasas kasutusjuhend, aga tundub, et oleme selle kaotanud. Rikutud on olulisi reegleid, et vett, pinnast või õhku ei tohi saastata, ja et maad ei tohi ülerahvastada ja et termostaati ei tohi näppida. Buckminster Fuller on öelnud, et kosmoselaev Maa on nii nutikalt kokku pandud, et keegi ei saa arugi, et oleme kosmoselaevas, mis lendab maailmaruumis kiirusega miljon miili tunnis, ilma turvavööta, sõidukis on piisavalt ruumi ja toit on tõeliselt hea – aga kõik see muutub.

Saate kohe diplomi, mille tagaküljel on nähtamatu kiri, ja kui teil pole juhtumisi kaasas sidrunimahla selle nähtavale toomiseks, võin öelda, mis seal seisab: OLED SILMAPAISTVALT ANDEKAS JA MAA PAKUB TÖÖD. Maal polnud võimalusi saata sinu kooli värbajaid või limusiine. Ta saatis sulle vihma, päikesepaistet, küpseid kirsse, öösiti õisi avava jasmiini ja selle uskumatult toreda inimese, kellega sa käid. Püüa sellest vihjest aru saada. Ja nüüd tuleb pakkumine. Unusta ära, et planeedipäästmise ülesannet pole võimalik etteantud aja jooksul täita. Ära lase end hirmutada inimestel, kes teavad, mis on võimatu. Tee, mida vaja, ja mõtle sellele, kas see oli võimatu, alles siis, kui oled lõpetanud.

Kui mult küsitakse, kas ma suhtun tulevikku optimistlikult või pessimistlikult, on minu vastus alati sama. Kui sa mõtled sellele, mida teadus Maal toimuva kohta ütleb, ja ei ole pessimist, siis sa ei saa faktidest aru. Aga kui sa kohtud inimestega, kes teevad tööd selle Maa ja vaeste inimeste elude parandamise heaks, ja ei ole optimist, siis pole sul südant. Kõikjal maailmas näen ma tavalisi inimesi, kes on valmis astuma vastu meeleheitele, jõule ja äraarvamatult ülekaalukatele vastastele, et tuua siia maailma tagasi vähemalt mõninganegi headus, õiglus ja ilu. Luuletaja Adrienne Rich on kirjutanud: “Nii palju on hävitatud, et olen otsustanud ühineda nendega, kes igal ajastul jonnakalt ja ilma erilist võimu omamata maailma muudavad.” Enam paremini ei saa öelda. Inimkond on liitumas. Ta muudab maailma, ja selle nimel tegutsetakse koolitubades, taludes, džunglis, külades, üliõpilaslinnakutes, ettevõtetes, pagulaslaagrites, kõrbetes, kalalaevades ja vaesteagulites.

Sa ühined suure hulga hoolivate inimestega. Mitte keegi ei tea, kui palju rühmitusi ja organisatsioone tegeleb meie aja kõige pakilisemate küsimustega – kliimamuutuse, vaesuse, metsade hävitamise, rahu, vee, nälja, looduskaitse, inimõiguste ja paljude teiste probleemidega. See on suurim liikumine, mida maailm kunagi näinud on.

Kontrolli asemel püüab ta luua sidemeid. Valitsemise asemel on tema eesmärk võimu kontsentratsiooni hajutada. Nagu heategevuskorpus, tegutseb ta kulisside taga ja teeb asjad ära. Kuigi ta on suur, ei ole kellelgi täpset ettekujutust selle liikumise tegelikust ulatusest. Ta annab lootust, toetust ja mõtte miljarditele inimestele maailmas. Tema mõju aluseks on idee, mitte jõud. Tema liikmeteks on õpetajad, lapsed, talupojad, äritegelased, räpparid, orgaanilised farmerid, nunnad, kunstnikud, valitsusametnikud, kalamehed, insenerid, üliõpilased, parandamatud kirjanikud, nutvad muhameedlased, murelikud emad, luuletajad, piirideta arstid, meelt heitvad kristlased, tänavamuusikud, Ameerika Ühendriikide president ja, nagu kirjanik James Duncan ütleks, Looja, Tema, Kes meid kõiki nii palju armastab.

Üks juudi õpetus ütleb, et kui maailma lõpp on käes ja Messias tuleb, istuta kõigepealt puu ja siis vaata, kas see on tõsi. Loominguline innustus ei ole kätketud kaebelauludesse sellest, mis meiega juhtuda võib, vaid seisneb inimkonna valmisolekus taastada, heaks teha, muuta, uuesti üles ehitada, parandada, ümber kujundada ja järele mõelda. “Ühel päeval said lõpuks aru, mida sa tegema pead ja hakkasid pihta, kuigi hääled su ümber hüüdsid edasi oma halbu nõuandeid,” kirjeldab Mary Oliver, kuidas igapäevaprobleemide asemel sai tema jaoks oluliseks sügava ühtsuse tajumine elava maailmaga.

Miljonid inimesed töötavad võõraste heaks, isegi kui igaõhtustes uudistes räägitakse tavaliselt võõraste surmast. Sellel headusel võõraste vastu on religioosne, isegi müütiline päritolu ja väga konkreetsed 18. sajandi juured. Orjusevastased ehk abolitsionistid olid esimesed, kes lõid oma riigis ja kogu maailmas liikumise, mis kaitses nende õigusi, keda nad ei tundnud. Kuni selle ajani esitasid inimesed koos kaebusi ainult neile endile osaks langenud ülekohtu vastu. Selle liikumise algatajad olid avalikkusele tundmatud – Granville Clark, Thomas Clarkson, Josiah Wedgewood – ja nende eesmärk üsnagi naeruväärne: sellel ajal olid igast neljast inimesest maailmas kolm orjad. Inimesed olid juba ammusest ajast üksteist orjastanud. Ja abolitsionistide liikumist tervitati umbusuga. Konservatiivide eestkõnelejad naeruvääristasid abolitsioniste kui liberaale, progressiive, maailmaparandajaid, teiste asjadesse nina toppijaid ja aktiviste. Neile öeldi, et nad hävitavad majanduse ja viivad Inglismaa vaesusse. Aga esimest korda ajaloos tuli kokku rühm inimesi, kelle eesmärk oli aidata inimesi, keda nad ei tundnud ega saanudki tundma, kellest neile kunagi mingit otsest või kaudset kasu ei olnud. Ja tänapäeval teevad kümned miljonid inimesed seda iga päev. Seda nimetatakse mittetulundusühingute, kodanikuühiskonna, koolide, sotsiaalse ettevõtluse, valitsusväliste organisatsioonide ning sotsiaalset ja keskkonnaga seotud õiglust oma tähtsaimateks strateegilisteks eesmärkideks pidavate ettevõtete maailmaks. Selle jõupingutuse ulatusele pole ajaloos võrdset.

Elav maailm pole mitte “kuskil seal väljas”, vaid on sinu südames. Mida me elu kohta teame? Bioloog Janine Benyusi sõnade järgi loob elu tingimusi, mis on elule soodsad. Ma ei suuda leida ühtki paremat motot tuleviku majanduse jaoks. Meil on kümneid tuhandeid hüljatud kodusid ilma inimesteta ja kümneid tuhandeid hüljatud inimesi ilma koduta. Meil on läbikukkunud pankurid, kes annavad läbikukkunud seadusandjatele nõu, kuidas päästa läbikukkunud tehinguid. Mõelge sellele: me oleme oma planeedil ainus liik, kellel pole täielikku tööhõivet. Suurepärane. Meil on majandus, mis ütleb meile, et odavam on maakera reaalajas hävitada kui seda uuendada, taastada ja alal hoida. Et panka raskustest päästa, selleks saab raha trükkida, aga maailma raskustest päästmiseks elu trükkida ei saa. Praegu varastame me tulevikku, müüme selle olevikus maha ja nimetame seda siseriiklikuks kogutoodanguks. Sama hästi võiks meil olla majandus, mis tulevikult varastamise asemel põhineb selle tervendamisel. Saame kas luua varasid tuleviku jaoks või võtta tuleviku varasid. Ühte kutsutakse taastamiseks ja teist ekspluateerimiseks, ärakasutamiseks. Ja kui me ekspluateerime Maad, siis ekspluateerime ka inimesi ja tekitame sellega äraarvamatuid kannatusi. Maa heaks töötamine ei ole võimalus rikkaks saada, see on võimalus rikas olla.

Esimene elus rakk tekkis umbes 40 miljoni sajandi eest ja selle otsesed järeltulijad on meie kõigi vereringes. Praegusel hetkel hingate te neidsamu molekule, mida hingasid Mooses, ema Teresa ja Bono. Me oleme väga paljus omavahel seotud. Meie saatused on lahutamatud. Oleme siin sellepärast, et iga raku unistuseks on saada kaheks rakuks. Igaühes teist on tuhandeid miljoneid rakke, millest 90 protsenti pole inimrakud. Sinu keha on kooslus, ja ilma kõigi nende mikroorganismideta hukkuksid sa paari tunniga. Igas inimese rakus on 400 miljardit molekuli, milles toimuvad miljonid protsessid triljonite aatomite vahel. Kogu rakutegevus ühe inimese kehas on vapustav: septiljon (triljon triljonit ehk 10²⁴) tegevust igal hetkel, üks, mille taga on kakskümmend neli nulli. Ühes millisekundis leiab meie kehas aset kümme korda rohkem protsesse, kui on maailmaruumis tähti – täpselt nagu Charles Darwin ennustas, kui ta ütles, et kord avastab teadus, et iga elusolend on “väike universum, mille moodustavad suur hulk kujuteldamatult tillukesi isepaljunevaid organisme, keda on sama palju kui tähti taevas.”

Nii et mul on igaühele teist kaks küsimust. Esiteks, kas te tunnetate oma keha? Peatuge hetkeks. Katsuge tunda, mis teie kehas toimub. Septiljon asja toimub ühel ajal ja keha saab sellega nii hästi hakkama, et sul ei ole üldse vaja sellele tähelepanu pöörata, vaid sa võid mõelda hoopis, et millal see kõne ükskord lõpeb. Teine küsimus. Kes juhib sinu keha? Kes valitseb nende molekulide üle? Loodetavasti mitte mõni erakond. Elu loob tingimused, mis soodustavad elutegevust sinu sees, nagu ka kogu looduses. Tahan, et kujutaksite endale ette, et kollektiivselt ilmutab inimkond sügavat sisemist tarkust, tulles kokku, et mineviku haavu ja solvanguid ravida.

Ralph Waldo Emerson küsis kunagi, mida me teeksime, kui tähti saaks iga tuhande aasta jooksul näha ainult üks kord. Sellel ööl ei magaks loomulikult mitte keegi. Maailm muutuks üleöö usklikuks. Jumala auhiilgus viiks meid ekstaasi, teeks õnnest segaseks ja joobunuks. Aga selle asemel tulevad tähed igal ööl välja ja meie vaatame televiisorit.

Sellist ebatavalist aega, kui inimesed terves maailmas on teadlikud üksteise olemasolust ja paljudest ohtudest, mis meie tsivilisatsiooni ähvardavad, pole varem kunagi olnud, ei tuhande aasta jooksul ega kümne tuhande aasta jooksul. Igaüks meist on sama täiuslik ja ilus kui kõik tähed maailmaruumis. Oleme teinud nii suuri asju kui loodu austamise seisukohalt vaadates oma teelt tugevasti kõrvale kaldunud. Pärast ülikooli lõpetamist seisab teie ees kõige imetlusväärsem, keerulisem, hulluksajavam ülesanne, mis kunagi ühele põlvkonnale on antud. Teie eel olnud põlvkonnad ei tulnud sellega toime. Nad ei olnud öö läbi üleval. Nad kaldusid teelt kõrvale ja kaotasid silmist tõsiasja, et elu on ime su olemasolu igal hetkel. Loodus kutsub teid olema tema poolel. Paremat ülemust ei oska te tahta. Kõige ebarealistlikum inimene maailmas on küünik, mitte unistaja. Lootusel on mõtet ainult siis, kui lootmine tundub mõttetuna . See on teie sajand. Võtke ta ja jookske nii, nagu sõltuks sellest teie elu.

Portlandi ülikool, 3. mai 2009

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta