2003. aastal läbi viidud põllumajandusloenduse tulemusel on väikeaiapidajaid umbes 100 000 maakodus ja 70 000 linnades. Kuid igas aias pole müttamas mitte üks inimene, vaid ikka perekond, sõbrad, sugulased.  Seega tegeleb laias laastus iga kolmas eestimaalane omaks tarbeks aiapidamisega.

Potipõllumeesluse trend on pigem tõusev kui kahanev. Toiduainete hindade tõus aitab iseseisvale juurikakasvatusele ainult hoogu juurde.

Paraku kõik inimesed ei viitsi või ei suuda tegeleda potipõllundusega ja seetõttu leidub hulgaliselt neid, kes põlluveerel või aialapil rügajatesse halvasti suhtuvad.

Tegelikkuses pole ise endale juurviljade kasvatamine sugugi nii füüsiliselt kurnav töö, kui arvatakse. Ühe inimese talvekartuli jaoks piisab umbes 200 - 250 ruutmeetrile maha pandud kartulist.

Sellise maa ala läbikaevamine, vagude tegemine ja kartulite mahapanek võtab noorel ja tervel inimesel käsitsi tehes  aega umbes 8 tundi. Teist nii palju võtab mugulate ülesvõtmine ja suvine muldamine. Kuid tõsisematel huvilistel on alati abiks võtta kas traktorid või hobused.

Loomulikult on potipõllumehel endal vaba voli otsustada, kunas ta oma tööd teeb. Töörügamine palavas päikeses ja parmude käes on ainult võhikute eelarvamus.

Põllupidamine nõuab enamasti paikset elustiili. Kuid nädalaks võib kasvuhoonele silma peal hoidma kutsuda ka naabri või taskuraha himustava koolilapse.

Lisaboonuseks on värskes õhus sooritatud kehaline tegevus ja teadmine et oled päeva jooksul millegi kasulikuga hakkama saanud. Võid ju küll maja ümber ainult muru kasvatada. Kuid potipõllundusega tegeledes oled päästnud naabrid iganädalasest muruniidukilärinast, säästnud bensiini ja oma närve. Taimedega tegelemine on rahustav tegevus.

Miks inimesed potipõllundusega tegelevad?

Kõigepealt normaalne ja loomulik tegutsemisvajadus. Ise toitu kasvatades võib kindel olla, et saadud mugulad pole mürgitatud pestitsiididega. Kiita või süüdistada saad vaid iseennast. Ise toidu kasvatamine annab võimaluse end võrrelda naabriga - minu kartulid on nii ilusad, sul aga kasvavad hästi porgandid.

Isekasvatatud toidu kohta kasutatakse sageli väljendit "Oma aiast." Oma aiast kasvatatud toitu hinnatakse puhtaks, ehkki mitte just alati ei vasta see nendele nõuetele, mida nõutakse mahetoidult. Kuid eraaia omanik ei kasuta väetisi ega taimekahjurite tõrjevahendeid.

Kuid paraku pole kõigil inimestel võimalik omada oma aeda.

Kunagi üritas mu ema puumaja hoovis asuval lillepeenral kasvatada kapsast. Kapsapea kasvas ilusti suureks, kuid ühel öösel varastas keegi selle ära.  Tänavu kevadel panin naljaviluks naabermaja hüljatud lilleklumpidesse paar vana ja toiduks mittesobivat kartulit kasvama. Vähemalt pealsed kasvasid kenadeks suurteks. Kuid peale jaanipäeva oli keegi kartulid üles kiskunud. Loodan, et ta sai kõhu täis.

Suurte korterelamute vahel potipõllundusega tegeleda ei saa. Korterelamute elanikud peavad leppima teistmoodi kasvukohtadega.

Minu linnakorteris on kevadekuulutajaks mulda pistetud sibulad. Neljast - viiest mugulast piisab igapäevaseks värske rohelise suutäieks. Minu emal kasvavad aknal suviti kobartomatid. Kuid lahendusi on veelgi.

Võimalus on kas meisterdada ise või osta aiandustarbeid müüvast poest rõdule paigaldatav minikasvuhoone.

Kui korteril rõdu pole, siis võib pilgu tõsta kõrgemale. Katusaiad on suhteliselt uudne leiutis. Lamekatustele rajatavad haljasalad on populaarseks saanud Saksamaal, kus neid on ligi 12%-l hoonetest.

Katusaedade loomiseks sobivad hooned, mille katuse kalle on alla 30 kraadi. "Rohekatused" aitavad säästa kütte- ning konditsioneerikulusid, kuna katus hoiab paremini soojust, samuti ei kuumene suviti üle.  Katusaiad kaitsevad katusekattematerjali ultraviolettkiirte ja temperatuuride kõikumiste eest. Katusele aia rajamine võib tunduda liiga erandlik või kallis, kuid ajapikku on inimesed saanud selgeks, et katuseaiad säästavad energiat, aeglustavad kliimamuutust ja puhastavad linnaõhku. 

Katusele aia loomine võimaldab harrastada potipõllundust ka linnakeskkonnas. Üks kauem kestnud eksperimente on juba 25 aastat toiminud Pariisi ooperimaja katusel. Nimelt peetakse seal mesilasi. Pariisi linnamesinikud, kes tegutsevad kokku umbes 400 mesilasperega on jõudnud arusaamisele, et linnamesilased on märksa tervemad, kui maal elavad mesilased. Linnas ei kasutata pestitsiide ja parkides ning aedades on mesilaste jaoks rohkesti lilli ja puid. Võrreldes maapiirkondades elavate mesilastega annavad linnamesilased 3-4 korda rohkem mett ning nende suremus on 10 korda väiksem. 

---

Artikkel ilmus ka Bioneeri Intelligentse Egoismi e-õppes. Liituge tasuta e-õppega ja lugege igal nädalal erinevatest keskkonnaprobleemidest ning säästva tarbimise teemadest!

---

Bioneeri Intelligentse Egoismi e-õpe saab teoks tänu Keskkonnainvesteeringute Keskusele.