Kas olete mõelnud, mis saab edasi järjekordsest tühjaksnositud juustupakendist või oma otsa leidnud kilekotist pärast seda, kui prügikonteineri kaas on nende järel sulgunud? Enamasti on inimmõistus nii ametis uue juustu hankimisega, et jääkidele pole mahti mõelda. Kui midagi segama hakkab, on tarvis see lihtsalt kähku eest ära saada: mis silmist see meelest. Seetõttu tekivadki metsaalustesse salaprügilad, aianurgas kärssavad kilekotid levitavad ümbrusse, kaasa-arvatud omaniku maasikapeenrale, ülimürgiseid dioksiine ja kogu sellest kraamist, mida meri kaldale ei uhu, on tekkinud ookeanides tuhandete kilomeetriteni ulatuvad prügisaared.

Ent on ka teine võimalus. Jäätmed kokku koguda ja neist midagi tarvilikku tekitada. Jättes kõrvale ülla taaskasutuse idee ja märkides, et ka taaskasutatud asi saab ühel päeval lõpuni kasutatuks, leidub ometi veel midagi, mida kõik jäägid sisaldavad. See on energia. Nähtus, mida meie tsivilisatsioon eluspüsimiseks vajab ja mille hankimine on kohati väga problemaatiline.

Heakene küll, ütlete, aga kuidas seda energiat kätte saada? Vastus võib tunduda ootamatult lihtne – põletada! Kuid asi on lihtsusest kaugel, kui uurime lähemalt, kuidas seda õigesti teha? Nii, et ei lenduks meie elule ja tervisele ohtlikke aineid, et kõik ikka ära põleks ja et saadav energiahulk oleks suurem, kui panustame kõige selle kokkutassimisele, ladustamisele, kolde ehitamisele, süütamisele, tule järele valvamisele jne. Võib-olla juba taipasite, et lõkkes või kodus ahjus pole võimalik sellist olukorda saavutada. Paremal juhul pole määratlematut ollust, mida tuli neelata ei suuda, eriti palju ning mürgised ühendid satuvad vaid oma pere ja naabrite toidulauale...

Seega on vaja natuke läbimõeldumat lahendust. Üks selliseid on äsja valminud jäätmepõletustehas Tallinna külje all Irus. Jaam, mis on võimeline energiaks pöörama üle poole kogu riigis tekkivatest olmejäätmetest. Sealjuures ca 30% muundatakse elektrienergiaks ja ülejäänud läheb käiku lähipiirkonna kütteks. Niisiis saab Tapal tühjendatud jogurtitopsist ja Valgas täis tehtud mähkmest toasoe tallinlasele. Elektrina võib see aga jõuda tagasi sama mähkimislaua kohale Valgasse või kööki Tapal.

Prügi teine elu pole seega küll teab mis pikk, aga on kindlasti vähemalt sama rõõmustav kui esimene. Algab see omasuguste seltskonnas ja uinutavas loksumises tuulte eest varjatud auto konteineris. Irusse saabumisel avaneb hiiglasliku majamüraka uks, mille taga olev alarõhk lausa imeb masina endasse. See on vajalik, et teie söömata jäänud ja täiendava laagerdumise tõttu isegi tuttava rootslase maitsemeelele üle jõu käiv heeringas, mis halbade asjaolude kokkusattumisel kompostihunnikut ei rikasta, ei pääseks mitte muugalaste värsket aedlinna õhku vürtsitama. Nimelt siit – toormelaost võtab tehas põlemiseks vajaliku õhu.

Järgneb peadpööritav ja enamikule sodist adrenaliinilaksu võimaldav langemine sügavikku – kogumispunkrisse. See hetk on võrreldav naudinguga, mida tunneb teise värskuskategooria tomat, mida Lasnamäe üheksanda korruse rõdult hoolsa ja pahaaimamatu ent lastega tõreda kojamehe, Pärnpuu Eedi suunas lennutatakse. Nojah, arvatavalt saavad hilisemad saabujad siin hetke võrra lühema vaba langemise tunde, ent seda kompenseerib kindlasti pehmem maandumine ees ootavale kaaslaste kuhjale.

Punkris jäävad suhted siiski lühiajalisteks kuigi alati mitte pinnapealseteks. Mõlema eest hoolitseb operaator-masinisti kindel käsi, mis võimsa haaratsiga jäätmeid segades ja ringi tõstes ei võimalda kaaslastega pikalt muljetama jääda. Teisest küljest tekitab masinakäppade surve aga sageli tugeva ja intiimsusse kalduva kontakti eri päritolu prügide vahel. Kogu see lunapargi laadne elu kestab ehk viis-kuus päeva ja siis on aeg asuda missiooni täitma, et selle käigus ümber kehastuda.

Teadjamal tekib siinkohal küsimus, et kui kasulik see põletamine siiski on – võivad ju segaolmejäätmed sisaldada praktiliselt kõike inimtegevuse mõõtmatust diapasoonist, millest osa ei tundu just väga põlev või sooja andev: konservikarbid, vana huulepulk, hallitanud vorst, katkine pirn, väsinud tossud ja mida kõike veel. Asjatundjad on aga kokku arvutanud, et sodis sisalduvad paremini põlevad materjalid, näiteks plastijäätmed, kompenseerivad nii need üksikud karpi jäänud heeringad, kui sama karbi kah takkapihta. Nimelt on olmejäätmete kütteväärtus võrdne või kohati kuni kolmandiku võrra kõrgem kui põlevkivil.

Tehas suudab elimineerida põlemist jahutava niiskuse, mida olmejäätmed sisaldavad 30-40%, rakendades spetsiaalset pikka protsessi. Selle käigus kuivab ühtlaseks segatud ja alla küttekoldesse teel olev materjal juba enne põlemist täielikult. Edasi piisab vaid esimese jäätmesuutäie süütamisest gaasileegi abil ja kogu ülejäänud põlemine toimub iseseisvalt. Kusjuures süüdata on vaja vaid korra aastas – pärast jaama hoolduspuhkust.

Kuivõrd ära põleb 85% jäätmemassist ehk valdava osa jäätmete teise elu ülesanne saab soojuse ja arvutiekraani helendamise vms näol täidetud, siis midagi jääb ikkagi ka järele. 

Tuha seest saab kerge vaevaga kokku koguda alumiiniumi jm metalle kenasti granuleeritud kujul ja suunata uute asjade tegemisse. Valdav osa on aga lihtsalt liivasarnane ollus, mille üks võimalikke kasutusvaldkondi on teedeehitus. Seega võib mõnestki üsna ajutisena tundunud mahlapakist osa leida igavese elu Via Baltika teetammis ja osa valuveljes, mis mööda seda veereb. Ja seda kõike pärast ereda leegiga põlemist. Niisiis on mingil osal prügist lausa kolm elu ja teataval osal on potentsiaali jäädagi mateeriale harvaesinevalt Samsara ringkäiku uusi kehastumisi kogema.

Olgu selle prügi eluga nagu on, aga meile inimestele on ikka olulisem meid ümbritsev keskkond kui üksik tühjendatud salatitops. Selgub, et kasutatud asjale põnevust pakkuv teine elu, võib ka meile tuua hoopis kasu, selle asemel, et mõttetuna loodust reostada. Vedeleb see siis prügimäes, millest ehk samuti hakatakse kunagi energiat ammutama või kauni rannamänniku all, markeerides kurvalt kohta, kus oli viibinud inimene. Siiski jääb veel üks küsimus: kui kõik on selle tööstusliku põletamisega nii hästi ja läbimõeldult tehtud, siis kusagil peab ju leiduma mingi konks! Alati leidub! Kas on selleks ehk mingid ülal kirjeldamata jäägid – kuidas on näiteks lood korstnast õhku paisatavaga?

Õhu saastatuse vältimisele on Irus pööratud põhjalikku tähelepanu. Kaasaegsed poolmärgpuhastusega filtersüsteemid püüavad kinni kogu lendtuha ja gaasijäägid, mida tekib alla 5% käideldava prügimassi mahust. Soolad pestakse välja ja stabiliseeritakse ning lähevad ladestamisele. Saksamaal on asutud nendega näiteks täitma suletavaid kaevanduskäike. Meil alles ootavad need sobivaimat kasutusviisi.

Kokkuvõttes peaks põletustehase tõttu aga õhk koguni puhtamaks saama kui seni. Erinevad Euroopas tehtud uurimused on jõudnud järeldusele, mille võtab ilmekalt kokku 2005. aasta Saksamaa Keskkonnaministeeriumi uuring: ilma jäätmepõletustehasteta oleks õhus enam toksikante.

Selline tulemus saavutatakse rakendades kõrgpõletustehnoloogiat ja tõhusat suitsugaaside puhastamist. Keemiliste reagentide abil on välditud filtrite ummistumine. Viimane oli põhjuseks, miks varasemate põlvkondade prügiahjude puhastusseadmed nõrgalt töötasid. Sagedaste ummistumistega võitlemine ei lasknud tehastel töötada ja lõpuks oli lihtsam filtrid kasutusest eemaldada, põhjustades nii aga saaste kontrollimatut levikut. Kuid Irus on see-eest võimalik kõiki emissioone lausa reaalajas jälgida ja probleemide ilmnemisel kohe meetmed tarvitusele võtta. Lühidalt öeldes saastavad Narva maanteel sõitvad rekkad ja paarkümmend ahjuküttel eramut keskkonda rohkem, kui täisvõimsusel töötav Iru jäätmepõletustehas.

Seega – kuidas ka ei otsi, keskkonna seisukohast konksu ei leia. Prügile sellise teise elu võimaldamine on jätkusuutlik lahendus, mis peaks olema vastav meie aja nõuetele. Konkse võib täna leida eelkõige jäätmete kogumisest, sortimisest ja jäätmeveo korraldamisest. Irus on üleliigne vaid põletamisest tekkiv soojus suveperioodil, mil kütta pole eriti tarvis. Kuid kas saaks ka seda energiat mingil viisil siiski ära kasutada?

Siikonkohal tuleks vaadata natuke meie jäätmetekke olemust. 80% Eestis tekkivaist jäätmeist on seotud põlevkiviga – kaevandamise aheraine, põletamise ja töötlemise jäägid. Selle valdkonna jäätmete kasutamist saab kindlasti suurendada enamani, kui seda on tänane veerandini ulatuv kogus.

Meist igaühele lähem ja paremini hoomatav jäätmeteke seostub olmeprügiga, mida tekib aastas üle 400 000 tonni. Just sellest kogusest enam kui pool ongi Iru tehas suuteline põletama. Ülejäänu tuleb meil muul viisil ära kasutada. Vältimatu eeldus selleks on prügi sorteerimine ja vastavalt otstarbele taaskasutusse suunamine. 

Sorteerimisest jääb alati üle mingi osa, mis ei kvalifitseeru ei biolagunevaks, paberiks, klaasiks, metalliks, puiduks, ohtlikeks jäätmeteks, ehitusmaterjaliks ega muuks sääraseks. Selle koht võikski olla siis energiatootmine – ükskõik, kas läheb see otse Iru katlasse või mõne sortimisjaama vahendusel nn jäätmekütuseks. Viimane pole muide ka üldse halb lahendus, kuid nende tehaste tootmisvõimsused on veelgi enam piiratud.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta