Kõik emad-isad, vanaisad-vanaemad, ärgake pühapäeval enne päikesetõusu ja urbige oma lapsi. See toob head tervist ja virkust, soovitab vanarahvatarkus.

Eeloleval pühapäeval tuleks tõusta juba enne päevatõusu, et esiisadelt päritud urbepäeva toimetustega endale ja lähedastele tervist ja elujõudu nõutada.

Urbepäeva esimeseks hooleks on näo pesemine. Pesuvette pannakse urbadega pajuoksad või muna, mehed panevad ka hõberaha. Järgmiseks tähtsaks toimetuseks on magavate laste või lihtsalt kõigi pereliikmete urbimine.

Urbepäeval on maakeeles mitu nime: urvapäev, urvepüha, urbepuude päev, urvispüha, paksupudrupäev, Vadjas urpadõ nätilpäivä, urppäivä ja Lutsis urgõpäiv.

Saardes on öeldud, et urbepäevast kasupäevani ei tohi hagugi teha sest siis on puud elus. Rahvapärimus teab, et looduses toimub urbepäeval midagi väga tähtsat – puud ärkavad elule. Sellest ka urvaokste suur jõud.

Küllap tegelikult ärkavad puud igal aastal ilma järgi ise ajal. Kindlaks määratud tähtpäev, millest alates mets tuleb rahule jätta, aitab aga kindlasti paremini head tava meeles pidada.

Lõunamaakondades tuleb aga sel päeval lisaks tsõõkatada ehk hällütäda, mis on laual kiikumine. Päeva toiduks on jäme tangupuder e. urvapuder.

Urbimine on urbepäeva tähtsaim komme ja see on tuntud üle maa. Urbimine annab urbitule elujõudu, virkust, tervist, sigivust, õnne ja edenemist. Urbitud neiud saavad kergemini mehele. Urbijale antakse nädal hiljem, munapühal, urbimise eest värvitud muna. Urbimisel on suurem mõju, kui seda tehakse magamise ajal ja urbijaks on peremees või perenaine.

Urbida võib ka toorete kadaka- või kaseokstega. Urbida võib lambaidki. Urbitud loomad on tervemad ja neid ei murra hunt. Urbitud lammastelt saab ilusat puhast villa. Kariloomade pidaja paneb urbimisoksad hiljem lae vahele tallele. Karjalaskepäeval saadetakse nendega kari välja. Viljakasvataja võib oksad torgata põllule. Urbi on pandud ka sipelgapesasse.

Kiikumine on Seto- ja Võromaal urbepäeval tähtis asi. Päris kiik tehakse küll alles munapühaks, kuid nüüd kiigutakse latil või laual. Setos nimetatakse seda tsõõkatamiseks, tsõõtamiseks, urpatamiseks ja Võromaal hällütämiseks. Laud või latt pannakse üle palgi või mõne muu kõrgema koha, istutakse lati otstele kaksiratsi peale ja kiigutakse.

Urbepäev hõimurahvastel

Vadjamaal käisid poisid talust tallu, urbisid kodakondseid ning loitsisid tervist ja edenemist. Urvavitsad jäeti lauale ja peremees-pereneine pani need pühastenurka. Kes ei lasknud urbijaid majja, sellele sõnuti, et kull viiks kanad.  Nädal aega hiljem, munapühal tulevad urbijad selle eest muna küsima.

Karjalaskepäeval (jüripäev) aeti kari nende vitstega välja. Samuti viidi neid esimest korda kündma minnes põllule.

Ida-Soomes käisid lapsed urbepäeva varahommikul talusid pidi ja urbisid perenaisi, sõnudes sinna juurde tervist ja edenemist. Üks oks jäeti tallu ja perenaine urbis sellega lehmi ja lambaid ning lisas  tooreks-terveks loitsule soovi, et nood jääksid ka tiineks. Karja esimest korda välja ajades anti urvavitsad karjase kätte.

Põhja-Karjalas ja Savos on urbitud ka teisi pere liikmeid, eriti tüdrukuid.

Liivlased on toonud urbepäevaks urvaoksi koju, kuid pole teada muid kombeid.

Udmurdi- ja Marimaal käisid noorukid urbepäevaeelsel ööl mööda küla ja urbisid väravaid, hoonete seinu ja magajaid. Seejuures manati: "Ajame ära valu ja taudid!"

Ersadel või mokšadel kogunesid neiud urbepäeva eelõhtul. Kohale kutsutud naine luges palve, milles sooviti tüdrukutele head tervist ja ausat elu, viljale kasvu ning karjale sigivust. Samal õhtul kogunes ka küla abielurahvas. Peale kostitamist seisavad urvaoksi käes hoidvad tüdrukud kahte ritta ja urbivad lahkuvaid abieluinimesi. Hommikul enne koitu minnakse küla peale magajaid urbima.

Seos kirikukalendriga

Urbepäeva ja meie teiste kevadiste liikuvate pühade arvestamine on seotud kirikukalendriga. See aga põhineb roomlaste ja nende vahendusel veel vanemate elmade ajaarvestusel. Näiteks jõulud, küünlapäev jpt pühad on paigutatud kirikukalendris loodususuliste pühadele. Samuti lähtutakse kevadiste liikuvate pühade määramisel kevadise pööripäeva ja järgneva täiskuu suhtest. Peale vana ajaarvamise on kirikukalendrisse jõudnud üht-teist ka loodususulistest tavadest. Näiteks kasutab kirik kohati loodususulist urvanõidust ja jumalikustab mune.

Kuigi meie kevadised pühad on samal ajal mitmete teiste rahvaste ja uskudega, on nende pühade tähendus ja sel ajal peetavad tavad maarahval siiski valdavalt maausulised. Enne päevatõusu nägu pestes, urbides, hällütädes ja tanguputru süües aitame edasi kesta meie esivanemate tavadel ja kanname hoolt, et põlisrahvaks olemisel oleks sisu. Põliseid tavasid hoides hoiame ühtlasi hõimusidemeid ning maailma elurikkust.

Urbepäev on alati pühapäeval nädal aega enne munapüha ja võib jääda ajavahemikku 16.03.–19.04. Urbepäev juhatab sisse järgneva vaikse e. suure nädala, mida Jõvis on nimetatud urbepäevadeks. Urbepäevadel suuri töid ei tehta.

Urbepäeva pärimust

Urbenädalast

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta