Ghana on 25 miljoni elanikuga riik Lääne-Aafrikas, pindalalt võrreldav näiteks Rumeenia ja Ugandaga. Looduslikult valitsevad riigi lõunaosas troopiline vihmamets ning põhjaosas savannid. Ülespaisutatud Volta jõest tekkinud paisjärv on suurima pindalaga tehislik veereservuaar maailmas. Kahjuks on Ghana kurvavõitu edetabeli tipus – teine kõige reostatum riik Lääne-Aafrikas.

Ghanat peatakse üheks majanduse lipulaevaks ja poliitiliseks teenäitajaks piirkonnas. Peale 2012. aasta detsembris toimunud üldvalimisi kuulutati napi eduga võitjaks ka eelneval perioodil valitsuse moodustanud sotsiaaldemokraadid koos presidendiga John Dramani Mahama.

On kõnekas, et valimistel mainis sanitaartingimuste parandamise küsimust oma valimisplatvormides kolm erakonda kaheksast, jäätmekäitlust vaid kaks. Siiski suurenes 2012. aastal rahastus jäätmekäitlusele poolteist korda.

2013. aasta algul, kui mitmel pool Aafrikas oli poliitiline olukord rahutu, vaidlustati Ülemkohtus Ghana üldvalimiste tulemused. Istungeid kanti üle nii teles kui ka raadios ning ajalehed avaldasid kohtus öeldu stenogrammi vormis.

Kaheksa kuud kestnud kohtuprotsessi tulemusena leidis Ülemkohus augusti lõpus, et leidus mõningaid puudujääke valimiskomisjonide töös, aga valitsus jäi vahetamata. Tänavad jäid tühjaks. Kogu minu Ghanas viibimise aja jooksul ei näinud ma Kumasi tänavaid kordagi nii tühjana kui vahetult peale lõpliku otsuse väljakuulutamist.

Ghanalastele on rahu kõige tähtsam elu aspekt. Hoolimata sellest, et pealinna regioonis oli opositsiooni pooldajate hulk suurem, tunnistasid kõik uhkusega, et rahu on kõige olulisem ja kohtu otsus autoriteetne. Kohalikus meediast võis lugeda mitmeid nördinud arvamuslugusid, et rahvusvaheline ajakirjandus ei toonud Ghanat neil ärevail tundidel piisavalt esile ja hea demokraatia eeskujuks.

Plast- ja kilejäätmete tekitatud probleemid ei ole tänaseks kusagil maailmas võõrad. Euroopas muretseme üha suurenevate plastsaarte pärast ja mikroplasti mõjule toiduahelas. Alanud aastal hakkame Eestis välja mõtlema riiklikke meetmeid plastkottide vähendamiseks Euroopa Komisjoni uue direktiivi täitmiseks.

Ghanas on plastjäätmete tekitatud probleemid keskkonnale ja inimtervisele palju ilmsemad. Looduses ja elukeskkonnas olevad mittelagunevad jäätmed vähendanud ligipääsu puhtale joogiveele. Mereprügi täidab kalavõrgud, prügi ojades ja rentslites tekitab seisvat vett, mis on malaariat levitavatele sääskede vastsetele soodus elupaik ning plasti põletamisel eralduvad mürkgaasid on ohtlikud tervisele.

Üks paljudest organisatsioonidest Ghanas, kes soovib kaasa aidata keskkonna puhastamisele, on Young People We Care (YPWC). YPWC loodi kümmekond aastat tagasi ja algusajal oli ta ühiskonnas levivate probleemidele viitav organisatsioon, kes üritas probleeme lahendada teadlikkuse tõstmisega.

Nüüdseks ollakse organisatsioonis jõutud tõdemuseni, et hädad on suured ja tõsiseid ning tuleb hoopis ise midagi ära teha. Keskkonnaharidusliku taustaga praktikantide trio abistas organisatsiooni plastjäätmete alaste õppeprogrammide koostamisel. Meie ülesanne oli luua koolidele ja kogukondadele jäätmetest tekkinud probleemide asemele positiivseid väljundeid.

Arvata, et prügist tekkinud probleemid oleks kellelegi võõrad, oleks naiivne. Praktikal läbiviidud küsitluste käigus ei kohanud me ühtegi inimest, kes hädadega kursis poleks olnud. Järjest suureneva tarbimise, puuduliku jäätmekäitluse ning sellest tulenevate käitumisharjumuste tõttu kumuleeruvad prügist tekkinud probleemid järjest enam.

Prügi on paraku temaatika, mis hoolimata oma problemaatilisusest ei ole rentaabel. Prügi on prügi – prügiga tegelemine ei ole otseselt tabu, aga igapäevaelu probleemina ei pea Kumasi elanikud seda kõige olulistemate probleemide hulka kuuluvaks, pigem paratamatuseks.

YPWC üritas leida meetmeid, kuidas prügi sorteerimine ja haldus teha populaarsemaks ühiskonnas, kus riiklikult toetatavad ettevõtted ei suuda hakkama saada järjest suurenevate plastjäätmete kogustega. Siiski on Ghanas olemas erakapitalil olevad võrgustikud, kus ostetakse kilohinnaga kokku 0,5 liitriseid plastkotikesi, mida kasutatakse ühekordselt joogivee tarbimiseks. Paraku on tänavatelt veekotikeste korjajate hulgas hulgaliselt lapsi, kelle tänaval töötamise tõttu halveneb ligipääs kooliharidusele.

Praktika esimeses pooles toimunud küsitlused olid meile, väljapoolt tulnud praktikantidele, silmi avav kogemus. Erinevatesse linnajagudesse ja ka linnast välja viinud tuurid andsid lisaks jäätmekäitluse olukorrale hea ülevaate ka ühiskonna mitmetahulisusest. Olgu märgitud, et mitte kogu Kumasi ei upu prügisse. On mõned linnajaod, kus jäätmevedu töötab piisava efektiivsusega ning mingi osa äraveetavast prügist ka sorteeritakse – seda enamasti seal, kus elanikud on ise nõus jäätmekäitluse eest maksma.

Taustainfo kogumisel sain aru ka inimestevahelise suhtluse tähtsusest. Enne ükskõik millise teabe saamist tuleb inimesega sõbraks saada ning mitmeid kordi kohtuda, nii tänaval kui ametlikult. Kõige viisakam ja efektiivsem viis ametnikuga suhtlemiseks algab sellest, et isiklikult kohale viia paberil enesetutvustus, kontaktandmed ja küsimuse iseloom.

Teine visiit algab sõbrunemisega ning peale seda on võimalik kohtumistel asjasse puutuvate küsimustega tegeleda või e-kirja teel suhelda. Eestist tulnuna, kus ametnik peab teabenõudele tähtaja jooksul vastama ning isegi väikseimate külade arengukavad on kodulehel kättesaadavad, vajas see esialgu kõvasti harjumist.

YPWC on välja töötanud paljudes koolides Kumasis ja Upper-East regioonis arenguklubide võrgustiku (Development Club), mis keskendub noorsootööle. Lisaks on organisatsioonil olemas kohalikest noortest koosnev vabatahtlike võrgustik.

Meie töötasime kolme kuu jooksul välja programmi ning otsisime plasti kokkuostjaid, kes arenguklubide ja kohalike jalgpallimeeskondade eestvedamisel kogutud plastjäätmed ära ostaks. Saadud vahendite eest saaks koolid soetada õppevahendeid ja inventari.

Väita, et sarnaseid ettevõtmisi Ghanas varem poleks tehtud, oleks vale. Arvata, et nüüd see projekt Kumasi otseselt puhtaks teeks, samuti. Aga loodetavasti muutub vähemasti projektis osalevate inimeste suhtumine prügikäitlusesse. Viha on emotsioon, mis ei ole ghanalastele omane, seega ei saa loota elanike vihale prügi suhtes. Panustasime lootusele näha prügis midagi muud kui prügi.

Lugu on algselt avaldatud portaalis Terveilm.ee

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta