Täna on tõnisepäev. Selle rahvakalendri püha teised nimetused – tõniksepäev, tinnüspää, aga ka taliharjapäev ja kesktalvepäev – viitavad kahele olulisele poolele selle päeva tähenduses: see on vana kultuspüha ja talvepoolitaja.

Tõnisepäevaks pidi olema alles pool inimeste ja loomade toiduvarust. Nagu muudelgi talvistel tähtpäevadel, peeti oluliseks päeva pikenemist kukesammu võrra. Tõnisepäeva ilm ennustas ette suveilmu ja viljakasvu. Tuntuim ütlus on: kui tõnisepäeval nii paljugi päikest paistab, et mees näeb hobuse selga hüpata, siis tuleb kena aeg.

Pikki sajandeid ühendati tõnisepäeva koduhaldjale ohverdamise ja sigadeõnne tagamisega. Seejuures on omavahel põimunud pühast Antoniusest lähtuv pärimus ja koduhaldjas Tõnni kultusega seonduvad kombed. 20. sajandi alguses olid Lääne-Eestis säilinud Tõnni kuju, temaga seonduvad ohvrikombed ja uskumused. Lääne- ja Lõuna-Eestis, eriti Setumaal tähistati tõnisepäeva seapea ja kruubisupi söömise ja austavate, vargsi viidud ohvriandidega 20. sajandi lõpuni. Selle juures lausuti karja- ja viljaõnne tagamiseks tõnnipalve.

Tõnnile viidi ohvreid veel siis, kui uudseviljast, -piimast või -lihast midagi valmistati, olulisem ohvriaeg langes üldse sügisele, kuid vajadusel viidi andeid neljapäeviti ja muudel maagiliselt olulistel aegadel.

Setudel oli tavaks näidata tõnisepäeval sigadele päikest. Lääne-Eestis seevastu näiteks aeti sigu välja vastlapäeval, nende edenemiseks veeretati ümmargusi puukettaid, viidi seakonte lakka ja lausuti palveid. Selle põhjal on kalendri- ja usundi-uurijad tuletanud mitmesuguseid seoseid sea- ja päikesekultuse vahel.

Tõnisepäeval käidi mõnel määral külas ja peeti pidusid. Selle kohta on rohkem andmeid Setumaalt, kus mitmetes külades peeti nn praasnikut, kuhu kutsuti sugulasi paariks päevaks pidutsema. Mujal Eestis telliti 19. sajandil kõrtsis mokalaadal endale sulaseid ja tüdrukuid. Peremees andis käsiraha, mida hiljem palga juures ei arvestatud; lepingu kinnituseks tuli välja teha.

Kariloomadele anti leiba

Tõnisepäeva puhul käidi kariloomi tervitamas ja pakuti neile leiba või lüpsiku pealt süüa. Loomadel on lastud nuusutada nendega seotud tarbeesemeid ja riistu; on kantud leiba ümber karja, et kari edeneks. Loomadele pakutud leivapäts küpsetati eraldi. Mõnel pool visati pool pätsikest uksest välja Tõnnile ja teine pool ahju, et tagada viljaõnne.

Tõnisepäeva öösel käidi võõra lamba pead pügamas, sellest villast sai kaitsevahendi kohtu ja saksa viha vastu. Muidugi oli sellise teguviisiga võimalik ka teise lambaõnne pidurdada. Lõuna-Eestis viidi hommikul kolm hargitäit sõnnikut põllule, viijale pakuti liha. Seegi komme oli mõeldud loomade kaitseks ja vilja edenemiseks.

Eestis on talve keskmeks peetud taliharjapäeva, tõnisepäeva, küünlapäeva, paavlipäeva ja käädripäeva. Folkloristid on vaielnud taliharjapäeva õige kuupäeva üle ja kalendritesse on pandud see valikuliselt 14. jaanuari peale, kuid traditsiooniliselt on ka 17. südakuu päeva talve harjaks peetud. Püha tähendus on aga see, mispärast seda meeles pidada ja pidada.

Tartus lauldakse tõnisepäeva puhul regilaule

Täna kell 18-20 toimub Tartu Linnakodaniku muuseumis (Jaani 16), tasuta tõnisepäeva regilaulutuba. Regilaulutoa eesmärgiks on tuua linnakodanikke ja kõiki huvilisi lähemale meie esivanemate laulupärandile. Laulutuba annab soovijatele võimaluse laulda teistega kaasa või olla ise eeslauljaks.


Allikad:

Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas BERTA

Maavalla koda