Rahvaloenduse üheks osaks on kaardistada, kuivõrd aktiivses kasutuses on eesti keele kohalikud keelekujud ning kui palju on eri piirkondades nende kõnelejaid. Mõned inimesed on aga uurinud, miks ei saa näiteks rahvastikuregistris kohalikku murret oma emakeeleks märkida. Selles blogiloos vaatlemegi lähemalt, mis vahe on murdekeelel ja emakeelel ning kuidas need rahvaloenduses kirja panna.

Saabuva rahvaloenduse valikküsitluse käigus küsime Eesti elanikelt nii nende võõrkeelte kui ka emakeele ja murdekeelte oskuse kohta. Esmalt palume vastajal nimetada kõik keeled, mida ta oskab. Valiku saab teha rahvusvahelisest keelte klassifikaatori loetelust, milles leidub umbes 500 keelt. Juhul, kui vastaja sealt endale sobivat vastust ei leia, on tal võimalik see ise kirja panna. Seejärel soovime et vastaja märgiks, milline neist on tema emakeel. Uuendusena saavad kakskeelsed elanikud märkida mõlemad emakeeled.

Kõigilt eesti keele kõnelejatelt uurime, kas nad oskavad ka mõnda kohalikku keelekuju, murret või murrakut ning millist neist. Selleks, et nii vastamine kui ka hilisem andmetöötlus oleks lihtsam, anname sellegi küsimuse juures ette vastusevariandid Eesti murrete ja murrakute klassifikaatorist, mis on loodud koostöös Eesti Keele Instituudiga ning mille aluseks on Eesti murrete kihelkondlik jaotus. Ehkki murrete klassifikaatoris peaksid olema esindatud kõik kasutusel olevad eesti keele murrakud, saab soovi korral vastuse kirja panna ka oma sõnadega. Seega ei jää ühegi murdekeele kõneleja loendamata.

 

Mis vahe on keelel ja murdekeelel?

Nii mulgid kui ka võrokesed on aga tundnud muret selle üle, miks ei ole võimalik kohalikku murrakut oma emakeeleks märkida. Selleks palusime keeleteadlasel Jüri Viikbergil selgitada, mis vahe on keelel ja murdekeelel ning kas tema hinnangul peaks tulevikus saama nii uuringutes kui ka riiklikes registrites märkida murdekeelt oma emakeeleks.

Viikbergi sõnul on eestlaste emakeel ning kõiki Eesti elanikke ühendav riigikeel eesti keel. „Loomulikult on ka murdekeeled keeled, kuid kohamurretena on need piirkondliku leviku ja kasutusega. Keel ja kohamurre ei erine mitte keeleliselt, vaid poliitilise ning sotsiaalse staatuse poolest. Kui piltlikult väljenduda, siis keel on murre, millel on oma sõjavägi ja laevastik,“ selgitab Viikberg.

Ta lisab, et inimene ise võib oma kodumurret emakeeleks pidada, kui aga arvestada, et kõik keeled koosnevad murretest ja et nende alusel on loodud ka kirjakeeled, siis oleks raske ette kujutada, kuidas ühe keele mõnd murret võiks vaadata sellest täiesti lahus. „Kui näiteks mulk või saarlane on eestlane, siis on tema emakeeleks eesti keel, millel on mitmeid murdeid. Võimalust, kus näiteks mulk väidab valdavat vaid Mulgi murret, eesti keelt aga mitte sugugi, reaalselt ilmselt ette ei tule,“ tõdeb keeleteadlane.

Sellest lähtuvalt peab Viikberg sobivaks 2011. aastal juurutatud süsteemi, kus keeleoskuse küsimusele on lisatud eraldi täpsustus murdekeele oskuse kohta. Tema sõnul tuleb seda küsida nii praegu kui ka edaspidi.

 

Rahvaloendusel selgub Eesti elanike murdekeele oskus

Murdeoskuse küsimise eesmärk rahvaloenduses on kaardistada, kuivõrd aktiivses kasutuses on eesti keele kohalikud keelekujud ning kui palju on eri piirkondades nende kõnelejaid. Samuti annab võrdlus eelmise loenduse tulemustega võimaluse hinnata, milline on olnud erinevate murdekeelte käekäik viimase kümne aasta jooksul. See teadmine annab nii riigile kui ka erinevatele pärimuskultuuride esindajatele olulise sisendi vastavate programmide arendamiseks ning toetamiseks.

Eelmisel loendusel saime teada, et 2011. aasta lõpu seisuga oskas mõnda keelemurret 131 239 Eesti elanikku ehk 15,4% eesti keelt emakeelena kõnelejatest. Neist 56% olid naised ja 44% mehed.

Murdeoskajate seas oli kõige enam (78%) neid, kes märkisid end oskavat mõnda Lõuna-Eesti murderühma murret, järgnesid Põhja-Eesti murrete oskajad (21%) ja Kirde-Eesti rannikumurde oskajad (1%). Kõige enam on murdekeele oskajate seas keskealisi. Murderühmade lõikes on kõnelejate vanuseline jaotus mõnevõrra erinev. Näiteks Põhja-Eesti murrete rääkijate seas oli noorte osakaal mõnevõrra kõrgem kui see oli Kirde-Eesti rannikumurrete osas. Noorte murdekõnelejate arv on oluline mõõdik, mille alusel murde elujõulisust hinnata. Seda, millised murdekeeled on aja jooksul kasvanud ning milliste murrete puhul on kõnelejate osakaal hoopis vähenenud, saame aasta lõpus algava rahvaloenduse andmete pealt hinnata juba peaaegu aasta pärast.

Loe lisaks:

Kus elavad meie murderääkijad
„Pilte rahvaloendusest“ artikkel „Eesti murded rahvaloenduse andmetel"

Lugu on pärit Statistikaameti blogist.

Sarnased artiklid