Rahvastiku kiire kasv on kogu planeeti mõjutav globaalprobleem. Eriti oluliseks muudab probleemi tõsiasi, et tegemist on nähtusega, mis loob pinnase teiste globaalprobleemide ilmnemiseks.

Rahvastiku varajasemad andmed on keeruliselt määratletavad

Rahvastiku kasvu varajasemat ajalugu uurides eelistavad teadlased arheoloogilisi andmeid ja loogilist mõtlemist müütidele ning legendidele, sest viimased on sageli väga ebatäpsed.

Kiviaja asurkonda hinnatakse lähtuvalt loodusvarade suurusest. Et tollast populatsiooni suurust määrata, tuleb hinnata, millist maa-ala korilusest ja küttimisest elatuv inimhulk vajada võis. Nii on välja arvutatud, et enne maaviljeluse teket elas Euroopas maksimaalselt üks inimene 10km² kohta. Põhjamaades olid ressursid, millega hakkama saada väiksemad, seetõttu ei saanud inimeste elamistihedus olla suurem kui üks inimene 100km² kohta.

Maakera rahvastiku suurust 12 000 aastat tagasi, s.o. enne maaviljeluse algust, hinnatakse neljale miljonile inimesele.

Põlluharimine tõi kaasa rahvastiku kasvu

Põlluharimine tõi endaga kaasa elutingimuste paranemise, mis soodustas inimeste hulga suurenemist. Lisaks paremale toidulauale arenes ka meditsiin ning arstid õppisid ajapikku tõhusamalt võitlema surmatoovate nakkustega. Nakkushaigused aeglustasid ammustel aegadel ja aeglustavad praegugi maailma rahvastiku kasvamise tempot.

Toimus esimene hüppeline rahvastiku kasv. 2000 aasta eest oli inimesi erinevate hinnangute põhjal 170-250 miljonit. Aastal 1650 oli maakera rahvaarv hinnanguliselt 545 miljonit. Aastaks 1900 oli rahvastiku hulk kolmekordistunud ja selle suurus oli ligikaudu 1,6 miljardit.

Rahvastiku kasvu hoidsid tagasi, aga samas ka reguleerisid, suured haiguspuhangud, ikaldused ja alatoitlus. Näiteks aastatel 1347-1350 möllas Euroopas „Musta surma“ nime all tuntud katkupuhang, mis hävitas rahvastikust ühe neljandiku. Oletatakse, et nimetatud katkuepideemiat soodustas Euroopas samal perioodil aset leidnud ikaldus. Kuna katk tappis peamiselt haigeid, nõrku ja vanu, siis tõi see kaasa noorenenud ühiskonna, kus kasvas pere loomise ja laste saamise sagedus.

Must surm jättis aga eurooplaste hinge kustutamatu mulje peamiselt seetõttu, et enne nimetud katkupuhangut oli olnud 800aastane suurte katkudeta periood. Katkud ja ikaldused ei olnud iseenesest maailmas erandlikud. Lääne- ja Põhja-Euroopas kordusid ikaldused näiteks aastatel 1520, 1620-1630, 1690 ja 1709-1710. Musta surma järel oli suuri haiguspuhanguid teisigi.

Arenenud riikides on nakkushaigused tänaseks päevaks suuresti kontrolli all, aga arengumaades on nad siini põhilised surmatoojad. Eriti hull on olukord arengumaade väikelaste seas, igal aastal sureb umbes miljoneid alla viieaastaseid lapsi kõhunakkustesse, leetritesse, läkaköhasse, lastehalvatusse, tiisikusse, teetanusse ja difteeriasse.

Rahvastiku andmed muutusid oluliseks

Kirjalikult hakati rahvastiku kohta käivaid andmeid üles märkima alles mõned sajandid tagasi. On teada, et Itaalias, Hispaanias ja Prantsusmaal hakkas kirik rahvastikuandmeid koguma 15. sajandil. Inglismaal on andmeid alates 16. sajandist. Eestis hakati elanikke kokku lugema ning kirikuraamatuid pidama 17. sajandil.

Ametlikud rahvaloendused algasid Euroopas ja Ameerikas 18. sajandil, aga Aafrikas alles pärast Teist maailmasõda.

Teadus tuleb appi

Ametlike rahvaloenduste algusega samasse ajajärku jääb ka esimene teaduslike teooriate tekkimine seoses rahvastikuga. 1798. aastal avaldas Thomas Robert Malthus (1766–1834) uurimuse "Essee rahvastiku alustest" („An Essay on the Principle of Population“), milles kaitses maa-aristokraatia kui valitseva klassi huve ja väitis, et valitsus ei vastuta rahva vaesuse eest.

Thomas Robert Malthus sõnastas rahvastusseaduse: elanikkond kasvab geomeetrilises, elatusvahendite hulk aga aritmeetilises progressioonis. Malthuse hinnangul rahvaarvu pidurdamatu kasv tekitab vaesust, järelikult tuleb seda pikaajalise kasu nimel piirata.

Malthus on tuntud ka selle poolest, et soovitas rahvastiku kasvu piiramiseks ennetavaid meetodeid (raseduse katkestamine, abiellumise edasi lükkamine ja loobumine seksuaalelust) juba 150 aastat enne rasestumisvastaste vahendite massidesse jõudmist. Samuti pooldas ta hariduse andmist madalamatele klassidele.

Rahvastiku kasvutempo on muutunud meeletuks

Ühe miljardi inimese piir ületati maakeral umbes 1825. aastal, seega napilt enne tööstusrevolutsiooni. Järgnev tööstusrevolutsioon tõi kaasa töötamise ja elamise viisi muutumise. Järjest rohkem inimesi kolis linnadesse, kus teeniti elatist selliste töödega, mis polnud toidu kasvatamisega otseselt seotud. Arenes tööstus, leiutati uusi masinaid ja arenes kaubandus. Maainimesed kolisid linna lootuses, et saavad parema töö ja palga. Paraku oli linnakolimise tulemuseks sageli hoopis vaesus, raske ning alatasustatud töö vabrikutes ja töötus.

Sada aastat hiljem, aastal 1925, oli inimesi juba kaks miljardit. Teise miljardi täitumine langes kokku Esimese maailmasõja järgse majanduskasvu perioodiga. Eriti jõudsalt toimus majanduskasv USA-s, mida peetakse ainsaks riigiks, mis Esimesest maailmasõjast kasu lõikas. Nimelt andis USA sõja perioodil suuri laene ja tootis sõjavarustust. USA sai tollal majanduses liidripositsiooni, kuna sõda ei toimunud tema territooriumil.

35 aastat hiljem, aastal 1960, oli inimesi juba kolm miljardit. Kolmas miljard täitus ajajärgul, kui maailm oli jagatud poliitilise peamiselt kahte suurde leeri, kui tehnika arenes meeletute sammudega, kui inimene jõudis kosmosesse ja kui järjest suurenevat vajadus toidu järgi rahuldati põllumajanduse mehhaniseerituse kasvuga.

Kuuekümnendatel teadvustas inimkond endale tõsimeeli, et maailma rahvaarv kasvab plahvatuslikult ja kasvu ei vaigistata, ületatakse maakera taluvuspiir. Kriitilise piiri ületamise all mõeldi looduskatastroofe, näljahäda ning kasvavat vaesust. Rahvaarvu suurenemist peeti vaesuse ja teiste arenguhädade põhjuseks. Nii India kui ka Hiina hakkasid astuma samme rahvastiku kasvu peatamiseks. Indias maksti näiteks rahalist kompensatsiooni neile, kes nõustusid steriliseerimisega. Sellest hoolimata kasvas India rahvaarv 1960-70ndate aastate jooksul 25 protsenti. Hiina praktiseeris ühe lapse poliitikat.

Vaid viisteist aastat hiljem, s.o. aastal 1975, täitus inimkonnal rahvastiku suuruse koha pealt neljas miljard. Neljanda miljardi täitumine jääb ajajärku, kui esile kerkisid naiste õigused maailmas. 1970ndate nägemuse kohaselt pidid arengumaad naisi majanduskasvu kaasama, sest naised võiksid ise tööle minnes majandust veelgi kasvatada. Arengumaade naiste tegutsemises nähti majandusliku arengu võimalust. Naiste õigusi kaitseb 1979. aastal sõlmitud ÜRO leping.

Edasi lisandusid uued rahvastiku miljardid kaheteistkümne aastaste vahedega. Aastal 1987 oli inimesi juba 5 miljardit ning aastal 1999 tähistati kuuemiljardilise elanikkonna täitumist. Spetsialistide hinnangul jõuab maailma rahvastiku arv paari aasta pärast seitsme miljardini.

Rahvastik ei saa paraku lõpmatuseni kasvada, sest toidu ja loodusvarade hulk paneb piiri, kui palju inimesi saab teatud alal ära elada. ÜRO ekspertide hinnangul jõuab maakera rahvastik aastaks 2030 9 miljardi piirimaile.

Kasulik teada!

Kui Te tahate lapata vanu eestimaiseid kirikuraamatuid, otsida sugupuu jaoks sugulasi või uurida rahvastiku ülestähendamise täpsemaid detaile, siis saate seda tasuta teha Rahvusarhiivi kodulehel, kus leiab väga suure kogu digiteeritud allikaid: www.ra.ee 

Rahvusarhiivi allikate kasutamine eeldab registreerumist Riigiarhiivi lehele.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta