Rahvastiku kasvu piiramise abinõud

Maailma rahvastiku suurus on lähenemas seitsmele miljardile elanikule. Vaid 185. aastat tagasi oli inimesi kuue miljardi võrra vähem. Rahvastiku kiire kasv on ilmselge probleem, mida saab lahendada, kas suremust suurendades või sündimust vähendades.

Sõda ei ole lahendus

Kuna üleskutse suremust kasvatada pole õiguslikult vastuvõetav, jäävad alles vaid sündimust vähendavad valikud.

Isegi, kui eetilised põhjused nurka visata ja sõda rahvastikku reguleeriva vahendina arvestada, ei oleks see lahendusena piisav.

Näiteks, kui visata maailmas inimeste pihta iga päev üks tuumaleng, mis sarnaneks 1945. aasta augustis Jaapani linnadele Nagasakile  või Hiroshimale heidetud pommidega, suudaksime hävitada kuni 200 000 inimest. Isegi sellisest hävitustööst oleks rahvastiku kasv võimsam!

Niisiis jäävad üle vaid sündivust reguleerivad vahendid, milleks on tänapäeval teadlikkuse tõstmine, majanduslik motiveerimine, välistavate vahendite kasutamine, naiste olukorra parandamine ja laste suremuse vähendamine.

Pereplaneerimise edukus sõltub teadlikkusest

Pereplaneerimine tähendab võimalust ja oskust saada lapsi vaid siis, kui tõesti seda soovitakse.

Kiputakse arvama, et pereplaneerimine on seotud puhtalt laste arvuga ja soovimatust rasedusest hoidumisega. Tegelikult on kogu protsess palju mitmetahulisem, hõlmates ka suguhaigustest hoidumist, elustiili, toitumistavasid, alkoholi ja teiste kahjulike ainete tarbimise kultuuri.

Maailma suurimaks pereplaneerimise kampaaniaks võib lugeda Hiina rahvastikupoliitikat. 1960ndatel alustati Hiinas kampaaniat, mille käigus jagati teadmisi rasestumisvastaste vahendite osas. Lisaks teadmistele jaotati ka vahendeid tasuta. Info jõudis „paljasjalgsete arstide“ kaasabil isegi suurriigi kaugematesse ja vaesematesse nurkadesse. Projekt sai teoks tänu eelnevalt loodud kogu maad hõlmavale tervishoiuteenusele.

Siinkohal tasub mainida, et sündimus hakkas Hiinas langema märksa varem, kui Deng Xiaopingi (22.08.1904–19.02.1997) valitsus jõudis käivitada „ühe lapse poliitika“. 1970ndate aastate lõpust alates soovitatakse Hiinas abielupaaridel piirduda ühe lapsega.

Soovituse juurde käivad ka tõhusad sotsiaalsed ning majanduslikud survemeetodid. Ühe lapsega pered saavad näiteks pensionilisa, tasuta koolihariduse võimaluse lapsele, tasuta tervisehoolekande, parema korteri vms. Ühtlasi käivitati ühe lapse poliitika raames ka riiklikud programmid, kus valitsus kompenseeris abordi tegemise, steriliseerimise ja emakasiseste rasestumisvastaste vahendite paigaldamisega seotud kulutused. Kui pere mingil põhjusel ühe lapse reeglit rikub, tuleb kogu saadud kasu tagasi maksta.

Ametlikult on ühe lapse poliitika vabatahtlik, aga tegelikkuses on surve sedavõrd tugev, et naised eelistavad rikkumise asemel abordivõimalust ja steriliseerimist. Välistavaid rasestumisvastaseid vahendeid kasutab ¾ kogu Hiina abielupaaridest.

Paraku ei ole Hiina perepoliitika kaugeltki ideaalne, sest levinud on näiteks valikabordid, kus ellu jäätakse pigem poisid. Tüdruklooted lastakse eemaldada. Nii sünnibki Hiinas oluliselt enam poisse kui tüdrukuid ja abiellumiseas vabad naised on „defitsiit“. 2005. aastal Hiinas korraldatud rahvastiku-uurimus näitas, et kuni 20aastaste rahvastikurühmas on poisse ja mehi üle 32 miljoni rohkem kui tüdrukuid ja naisi.

Poiste eelistamine on seotud iidsete konfutsianistlike tõekspidamistega, mille kohaselt täisväärtuslik ühiskonnaliige on mees, mitte naine. Tüdruku sündimise korral pole olnud haruldane tema hukkamine, maha salgamine või ära müümine.

Tugevate traditsioonide ja riiklike soovituste vastandlikkuse tõttu leidub palju ka selliseid peresid, kus ainsaks pereplaneerimise vahendiks on siiani abort. Nii tekib olukord, kus naised on sunnitud olema abortide tegemise nõiaringis.

Tänapäevane Hiina on otsimas aga uusi väljakutseid ja lahendusi. Näiteks on võetud eesmärgiks soosida reklaamide ja teavituskampaaniate abil ka tüdrukuid, kui igati „soovitud“ lapsi. Teisalt peab Hiina välja mõtlema, mida teha olukorras, kus elanike keskmine vanus kasvab ja kus puudub suure perekonna tugi eakate toetamiseks.

Välistavad vahendid

Arengumaades kasutatakse palju meeste ja naiste steriliseerimist, spiraali ja eostumisvastaseid vahendeid. Välistavaks vahendiks on ka abort, kuigi vaidlusi tekitab selle aktsepteerimine.

Abordi vastased rõhutavad iga inimelu väärtuslikkust, aga abordi pooldajad eelistavad hoida abordi tegemise kohti ja tegijaid kontrolli all. Paraku tehakse aborte palju isegi juhul, kui need keelata. Keelustamise korral pöörduvad naised nn „nurga-ämmaemandate“ poole, kus teenuse kvaliteedi eest keegi ei vastuta.

Välistavate vahendite, peamiselt steriliseerimise, soosimise osas on tuntud India rahvastikupoliitika. Nagu ka Hiinas, on traditsioonilistes India peredes palju lapsi, eriti hinnatud on poisslapsed. Ent India lähenemine rahvastiku piiramisele on olnud teistsugune.

Indias otsustati 1976. aastast alates panustada sündimuse vähenemisele läbi laiaulatusliku steriliseerimise kampaania. Riigis määrati kindlaks „kohitsemiskontingent“ ja keeldujaid karistati rahaliselt. Vanematelt, kellel oli juba kolm last ja kes polnud steriliseerimisega nõus, võeti õigus saada laenu, toiduannetusi ja isegi ravi riiklikes haiglates.

Kohitsemiskampaania tõi kaasa elanikkonna suure rahulolematuse ja põhjustas Indira Ghandhi (19.11.1917– 31.10.1984) kaotuse valimistel 1977. aastal.

Sarnaselt Hiinale hakati ka Indias tegema valikaborte, et vältida tüdrukute sünnitamist. Põhjuseid, miks Indias rahvastiku kasvu piiramine läbi on kukkunud, tuleb otsida valitsuse soovimatuses tegeleda suurte perede eelistamise põhjustega. Indias on laste suremus siiani kõrge ning lapstööjõus nähakse abi vaesuse vastu.

Naiste olukorra parandamine

On täheldatud, et kui anda naistele piisavalt haridust ja võimaldada ise hakkamasaamist, siis see vähendab laste sündivust. Mõned rahvastikuteadlased on koguni arvamusel, et kui kõik maailma naised saaksid ise laste sündivuse üle otsustada, langeks sündide arv 30%.

Paraku moodustavad kõikidest kirjaoskamatutest täiskasvanutest 2/3 just naised. Ka kõrghariduse ja korraliku töö saamine on naistel enamasti raskem kui meestel. 

Umbes üks protsent maailma kõikidest omanditest on naiste käsutuses. Peale selle puudub naistel sageli sõnaõigus pereasjades: näiteks paljude Aafrika riikide naised vastutavad toidu hankimise eest ja igapäevaste põhivajaduste rahuldamise eest, aga otsustusõigus pereasjade üle on vaid meestel.

Laste suremuse vähendamine

Vaadates arengumaades elavaid perekondi, võib tekkida põhjendatud küsimus, et miks neil on niivõrd palju lapsi olukorras, kus elatakse väga vaeselt ja iga suutäis on arvel. Põhjus on tegelikult väga lihtne! Kui peres kasvab palju lapsi, on suurem lootus, et mõni neist ka täiskasvanuks saab ja peret töödekoorma juures aitab.

Kui laste suremus vähendada, hakkab ajapikku langema ka sündivus. Et lapsi vähem sureks, peab olema meditsiiniteenus inimestele paremini kättesaadav. Meditsiiniteenused ei saa sel juhul olla vaid rikaste privileeg.

Arengumaades muretsetakse lapsi ka eesmärgil saata nad odava või tasuta tööjõuna põldudele või tehastesse. Lapstööjõud on eriti olulisel kohal Aasias, kus mõningate hinnangute kohaselt ulatub nende osakaal tööjõus isegi kuni 10%-ni. Lapsi sünniks tõenäoliselt vähem, kui lapstööjõu keelustataks, tööjõu vanust kontrollitaks ja kehtiks üleüldine koolikohustus. Mida kallimad on laste koolitus- ja ülalpidamiskulud, seda vähem lapsi sünnib.

Laste suremuse vähendamine oli tõenäoliselt peamine tegur, miks Tais rahvastikupoliitika õnnestus. 1991. aastaks oli selgitustöö, hariduse kättesaadavuse, parema tervishoiuteenuse ja naiste töötamise võimaldamise abil jõutud olukorrani, kus enamus abielupaare soovis vaid kahte last ja rahvastiku kasvukiirus oli jõudnud endise 3% asemel 1,3%ni.

Abiellumisea tõstmine

Abiellumisea tõstmine on sündivuse reguleerijana kasutusel, sest aeglustub sugupõlvede vahetumise kiirus. Abiellumisea tõstmist kasutatakse näiteks Hiinas lisaks ühe lapse poliitikale. Mehed tohivad Hiinas abielluda 28aastaselt ja naised 25aastaselt.

Abiellumisea tõstmine on tõhus vaid juhul, kui rakendatakse ka teisi sündivuse vähendamise meetmeid.

Sarnased artiklid