Inimesel kulus esimese miljardini jõudmiseks jämedalt öeldes 250 000 aastat – see ümmargune arv täitus 1800. aasta paiku. Teise miljardini jõudmiseks läks veidi üle sajandi ning kolmandani kõigest 33 aastat. Edasi paljunesid inimesed aga juba „nagu kärbsed“ – 1974. aastaks oli meid siin planeedil neli miljardit ning viie miljardi saavutamiseks 1987. aastal läks aega 13 aastat. Kuues miljard täitus kõigest 12 aastat hiljem.

National Geographic kirjutab, et demograafiline plahvatus ei ole veel lõppenud. Lisaks sellele, et inimesed elavad kauem, on maailmas praegu ligikaudu 1,8 miljardit viljakas eas naist. Kuigi iga naine sünnitab täna keskmiselt vähem lapsi kui ta ema omal ajal, kasvab maailma rahvastik veel vähemalt paari järgmise aastakümne jooksul. Aastaks 2050 võib meid olla juba 10,5 miljardit, kuid samas võib kasv peatuda ka kaheksa miljardi juures. ÜRO rahvastikuteadlased pakuvad, et reaalsus jääb kuhugi nende kahe arvu vahele ning ennustavad üheksa miljardi täitumist 2045. aastal.

Arvestades, et igal aastal sünnib siia ilma ligikaudu Saksamaa-täis inimesi, on raske tulevikku ignoreerida. Üle maailma on probleemiks põhjaveevarude ammendumine, pinnase erosioon, liustike sulamine ja aina tühjemalt pardale tõmmatavad kalavõrgud. Ligi miljard inimest läheb iga päev tühja kõhuga magama teadmata, kas homme saab süüa. Paari aastakümne pärast peab Maa suutma ära toita kaks miljardit lisasuud ja seda peamiselt vaestes riikides. Loomulikult ei soovi vaesed jääda igavesti vaeseks – mitu miljardit inimest tahab vaesuse rusuvate küüniste vahelt välja rabelda. Kui nad valivad rikaste riikide sissetallatud raja, mis on palistatud lagedaks raiutud metsade, põleva söe ja naftaga ning sünteetiliste väetiste ja taimekaitsemürkidega, vajutavad ka nemad sügava jälje Maa loodusressurssidesse.

Rahvastiku kasv aeglustub

Tööstusmaadel võttis mitmeid generatsioone aega, et sündimus langeks tasemele, kus rahvastik ei vähene, kuid ei kasva ka eriti. Sama tendentsi võib praegu näha ka mujal maailmas, kuid arengumaades toimub rahvastikukasvu aeglustumine oluliselt kiiremini. Kui veel pool sajandit tagasi oli Hiina naistel keskmiselt kuus last, siis nüüd kõigest 1,5. Osaliselt võib selle eest „tänada“ Hiina ühe-lapse poliitikat, mis on jõus juba üle kolmekümne aasta. Iraanis on aga tänu islamirežiimile langenud sündimus kolmekümne aasta jooksul 70 protsenti. Sama aja jooksul on katolikus Brasiilias vähenenud vastav näitaja poole võrra.

Keskmine sündivusindeks ehk oodatav laste arv ühe naise kohta on maailmas juba pikka aega langenud. See tähendab, et perekonnad muutuvad väiksemaks ja rahvastiku kasv aeglustub – kiirendusfaas on läbi saamas ja edaspidi hakkab rahvastiku kasvutempo aeglustuma. Iga järgmise miljardini jõudmiseks kulub taas üha rohkem aega, sest juba loetud aastate pärast elab pool maailma rahvastikust riikides või piirkondades, kus sündimuse summaarne kordaja on 2,1 või alla selle. Rahvastiku säilimiseks ehk taastetasemeks peab sündimuskordaja olema vähemalt nii suur. Eestis oli sündimustase mullu 1,63.

ÜRO hinnangul on kõrge sündimus probleemiks ainult 16 protsendi Maa rahvastiku puhul – peamiselt Aafrikas. Saharast lõunas on naistel keskmiselt viis last, Nigeris koguni seitse. Samas on piirkonnas 17 riiki, kus inimeste oodatav eluiga on alla 50 aasta ja nad on alles demograafilise siirde alguses. Kogu maailma lõikes on aga perekonna suurus viimaste aastakümnete jooksul drastiliselt vähenenud. ÜRO ennustab, et 2030ndaks aastaks langeb sündimus tasemele, kus „emad saavad ainult nii palju lapsi, kui iseenda asendamiseks tarvis on“, ehk rahvastiku juurdekasv pidurdub ja „plahvatus“ vaibub.

Halb uudis on aga see, et 2030 on veel kahe aastakümne kaugusel ja ajaloo suurim hulk noorukeid on jõudmas viljakasse ikka. Isegi kui igaüks sirguvatest naistest sünnitab vaid kaks last, kasvab maailma rahvastik inertsist veel terve veerandsajandi jooksul. Kuigi üldiselt on demograafid veendunud, et käesoleva sajandi teisel poolel hakkab maailma rahvaarv tasapisi vähenema, on küsimus selles, kas pole ehk juba liiga hilja.

Pereplaneerimine või tarbimise planeerimine?

Paljud keskkonnateadlikumad inimesed on mures, et meie planeet ei suuda üheksat miljardit inimest ära toita. Worldwatch Institute’i rajaja Lester Brown usub, et toidupuudus võib kaasa tuua lausa tsivilisatsiooni kokkuvarisemise. Browni hinnangul elavad inimesed praegu loodusliku kapitali kulul, põhjustades pinnase erosiooni ning põhjavee ammendumist kiiremini, kui varud taastuda jõuavad. Tema sõnul hakkab selline tegevus õige pea ka põllumajandust ja toiduainetööstust tugevamalt pitsitama ning võib kaasa tuua konflikte vee- ja toiduvarude pärast. Seetõttu hindabki Brown „pereplaneerimist“ globaalses agendas üheks olulisemaks küsimuseks, mis vajab kiiret lahendust. „Kui me ei hoia maailma elanikkonda alla kaheksa miljardi taseme sündimust piirates, siis võib see tähendada, et suremus kasvab,“ hoiatab Brown.

Maailmapanga ennustuste kohaselt kuulub aastal 2030 üle miljardi arengumaade elaniku „globaalsesse keskklassi“ – veel 2005. aastal kuulus selle tingliku määratluse alla 400 miljonit inimest. Ühest küljest on selline kasv igati tervitatav – nende inimeste elujärg ju paraneb. Kuid planeedi seisukohast oleks halb, kui nad sööks sama palju liha ning tangiks oma autosid sama koguse bensiiniga, nagu ameeriklased praegu. Praegu on juba liiga hilja, et uue keskklassi tekkele käsi ette panna, kuid pole veel hilja muuta seda, kuidas see keskklass ja kogu arenev maailm toitu ja energiat toodab ning tarbib.

Loomulikult mängib rahvaarv inimkonna suhtes keskkonnaga tugevat rolli, kuid tarbimisharjumused on veelgi olulisemad - osad inimesed on oluliselt suurema keskkonnamõjuga kui teised. Inimkonna ees seisev võtmeküsimus ongi ehk see, kuidas aidata maailma vaesed välja vaesusest, vähendades samal ajal meie kõigi mõju keskkonnale.

http://ngm.nationalgeographic.com/2011/01/seven-billion/kunzig-text

http://www.economist.com/blogs/multimedia/2010/11/world_population

http://www.grist.org/article/2011-01-01-year-we-hit-7-billion-population

http://en.wikipedia.org/wiki/World_population