Tallinnas tegutsev pärimuskontsertide sari Reval Folk tegi intervjuu muusik Martin Mülleriga, kes on ühtlasi hinnatud pärimusõpetaja Tapa Muusika- ja Kunstikoolis. Martin astub üles 5. aprillil kell 19 Reval Folgi hooaja viimasel kontserdil koos Villu Talsiga. Sündmus toimub Vanalinna Muusikamajas (Uus tn 16c, Tallinnas). Kavas on palad Virumaa legendaarse lõõtsamehe Sepa Juliuse varamust. Piletid on eelmüügist endiselt soodsamad.

Martin, kes on olnud Sinu suurimad eeskujud ja õpetajad?

Eks ikka vanemad pillimehed ja pillimängijad. Kindlasti on olnud minu eeskujuks pillimeister Johannes Madissaar – käisin tema juures alguses lõõtsa õppimas. Ja tegelikult võib minu eeskujuks pidada kõiki toredaid lõõtspillimängijad. Üks eeskuju oli mul alguses ka Untsakate lõõtsamees Margus Põldsepp ning üldse Untsakad tervikuna on mulle eeskujuks olnud. Muusikaakadeemias õppides oli üks minu suuri muusikalisi mõjutajaid akordionist Tuulikki Bartosik.

Kuidas Sa mandoliinimänguga kokku puutusid? (Martin Müller panustab selle aasta Laulupeo Pillipeol soolomängijana. Toim.)

Mandoliinimäng tuli mul suhteliselt kiiresti. Õppisin Jakob Westholmi Gümnaasiumis pillilugusid koos õpetaja Heldur Vaabeliga. Seega Heldur oli samuti vahva mõjutaja. Tema juures ma oma esimesed mängud ja lood õppisin, aga duure ta ei õpetanud, need omandasin hiljem iseseisvalt. Kui õppisime mandoliinil meloodiaid, siis see mind nii palju ei kõnetanud, sest minu huvi oli kiiresti laulma ja seda pillil saatma õppida. Lõõtsa sel hetkel mul ei olnud, seega varem oli just mandoliin minu pill.

Millal Sa hakkasid laulma ja pilli mängima?

Kuna meil kodus mängiti akordionit ka ning vanaema laulis palju, siis minu kõige tähtsam mõjutaja on tegelikult mu vanaema oma lauludega.
Alustasin niimoodi, et hakkasin neid lugusid, mis mul olid selged ja meeldisid, akordioni bassidega saatma. Tegin seda kuulmise järgi ja laulsin juurde. Hiljem tegin sama ka mandoliiniga.

Kui ma lõõtsa sain, siis hakkasin kiiresti ka lõõtsaga mängides laulma.

Oled Miila küla mees. Samast külast on pärit ka legendaarne pillimees Sepa Julius. Mida see Sulle muusikaliselt andnud on?
Minu vanaema on põline Miila küla elanik olnud. Ja räägiti, et Julius Sepp olevat seal tantsuõhtutel mänginud, kus minu vanaema koos õdedega käis. Kuna Sepa Julius mängust kõneldi, siis hakkas mind juba väiksena huvitavama, et mis lugusid ta siis seal tantsuõhtutel mängis. Räägiti, et see olevat olnud nagu müstika, kuidas ja mida ta mängis, aga keegi ei osanud neid lugusid edastada. Teadsin lauluga lugusid, nagu nt „Mets mühiseb“, aga pilliugusid kuulasime ja õppisime hiljem Villuga lintidelt.

Kuidas te Villuga kokku puutusite?

Bakalaureuse õpingute ajal EMTA-s hakkasime tihedamalt läbikäima. Villu õppis muusikaakadeemias samal ajal kui minagi. Teadsime juba Viljandi aegadest ja olime varem kokku puutunud. Koolis paratamatult sattusime koos mängima ja ansamblitundides ja tekkis meil muusikaline klapp. Aga kooli ajal on paljud asjad surutud raamidesse, mistõttu käisime hästi palju koos hoopis jämmidel. Tallinnas oli kunagi selline koht nagu Teatri Puhvet, kus toimusid jämmiõhtud, kus me alati rahvamuusikat mängisime.
Inimesed said kuulata ja võtta väikese tee. Seal hoidsime folgilippu kõrgel. Õhtuid korraldas Peep Veedla, kes on nüüd Viru Folgi eestvedaja.

Viru folgil käite siiamaani?

Olen kõigil Viru Folkidel käinud.

Kas ja kuidas on isaks saamine muutnud Sinu arusaama muusikast? (Martini peres kasvab kaks nelja ja poole aastast poissi. Toim.)

Muutnud ta otseselt ei ole. Minu nägemus ja arusaam on olnud sarnane nagu minu suguvõsal. Poistele mängin samamoodi pilli, kodus musitseerime koos, proovin seda traditsiooni hoida. Neile samuti pillimäng meeldib, sest nad on seda sünnist saati kuulnud. Neil on samuti väikesed lõõtsad, üherealised, millega saab ka lugusid mängida ning nad laulavad koos minuga.

Mis on kõige tähtsam Sinu töös õpetajana? Õpetad ju Tapa Muusika- ja Kunstikoolis pilli? Milles töö seisneb?

Mul on alati väga tore tööle minna, kuna rõõmsad õpilased ootavad pillitunde. Võin vist rahul olla, et ükski õpilane pole veel kunagi tunnist viilinud. Olen ikka vahel lapsevanematelt kuulnud, et mõne laps läheb muusikakooli, aga ei jõuagi sinna. Mul pole seda oma õpilastega olnud. Kõik on vahvad õpilased, eriti tütarlapsed, kes on esimeses ja teises klassis. Töö ikka inspireerib: õpetad toreda pilliloo, laps tuleb uuesti tundi ja tahab näidata, kui palju ta on kodus selgeks saanud.
Minu suguvõsas on laulmist ja pillimängu alati kõigil koosviibimistel ja pidudel olnud. Vanaema ja tema õed olid väga musikaalsed. Ajad olid rasked, kõik pidid jääma talusse tööle, ega saanud edasi õppima minna. Seetõttu on muusika olnud suguvõsas väga tähtsal kohal.

Tallinna linnas enam inimesed vist ei suudagi ette kujutada, et suguvõsa pidudel lauldaks ja tantsitaks vanu laule-tantse. Sinu perekonnas on see traditsioon veel elus. Mis see annab ühele suguvõsale ja perele? Mida soovitaksid Tallinna inimestele?

Kui ma poleks nendel radadel, mis ma olen, siis oleksin ise ka võib-olla selline, aga mind on pillimäng kõnetanud. See peab inimesele ka meeldima. Mul on ju teisigi sugulasi, kes ei tunne pillimängu vastu huvi, kõik pole muusikud. See kõnetab siis, kui see pakub midagi hingele.

Mida soovitada? Vist tegelikult ei saagi soovitada, ka mitte õppimise kohapealt – kellelegi ei saa  pillimängu peale suruda. Aga võib-olla see tuleb kunagi.

Oma olemusega tuleb olla õpilasele eeskujuks, et talle hakkaks see asi meeldima. Asja peab tegema kirega, mitte nii, et lähed lihtsalt tundi ära tegema. Sama on esinemisega – kui lähed, pead tegema nii põleva leegiga, et see nakataks teisi.

Kes on Sinu jaoks Villu Talsi?

Villu Talsi on eelkõige hea sõber ja kaaslane, kellega võin kasvõi ümbermaailma reisile minna. Teda saadab alati positiivne ja elujaatav joon, mis sobib minu isikuga. Tema muusikaline maitse, arusaam ja taju, kuidas instrumendiga ennast väljendada, sarnaneb väga palju minu omaga. Villuga on alati tore kokku saada arutada maailmaasju, muusika üle või kasvõi juua tass kohvi ja süüa üks magus kvaliteetne maius. Aga enamasti järgneb sellele koos musitseerimine või siis mõne vana muusikapala uueks loomine läbi meie silmade. Olen väga rõõmus, et mul on selline sõber, kellelt on alati midagi õppida ja koos lasta end kanda musikaalsel noodil, mis meid mõlemaid inspireerib.

Mida arvab Martin Müllerist hea kolleeg Ilmar Kald, Tapa Muusika- ja Kunstikooli direktor?

Ilmar Kald: Martin on väga kohusetundlik õpetaja. Ta sõidab Tapale tööle mitmekümne kilomeetri kauguselt Miila külast, pole kunagi hilinenud ega puudunud! Martinil on 8 väga ägedat õpilast. Ükski koolikontsert ei möödu nii, et mõni neist ei esineks. Martin on õpetaja, kes on ka ise alati koolikontsertidel laval, kas siis koos mõne oma õpilase või kolleegiga. Üsna sagedased on juhud, kui Martin kutsutakse oma õpilastega esinema ka mujale, olgu selleks siis kontsert mõne teise kooli õpilastele, eakate jõulupidu, õpetajatepäev või festival. Ta on õpilastele väga suureks eeskujuks!

Kolleegina on Martin väga aus ja otsekohene ning ei jäta oma arvamust vaid enese teada, jäädes seejuures alati viisakaks. Talle ei meeldi ebavõrdsus – kõik peavad ühiselt seatud eesmärgi nimel pingutama ning andma endast parima. Ma olen väga õnnelik, et Martin töötab Tapa Muusika- ja Kunstikoolis. Ta on kindlasti üks meie kooli mainekujundajatest!

Pillimängu kaaslane Villu Talsi Martin Müllerist:

Martin on mulle hea mängukaaslane, eeskuju ja sõber, kellega on mõnus aega veeta, olgu siis pillimänguga või ilma. Martin on niisugune maa sool, kel on tugevad juured, mis ulatuvad mitmete põlvkondade taha. Ta loob kindlustunde ja teadmise, et kõik, mis oli kunagi ilus ja hea, ei ole veel sugugi kadunud.

Piletid kontserdile on  seni veel eelmüügis soodsamad Ticketer.ee-s.
Loe ka intervjuud Villu Talsiga, kellega koos Martin 5. aprillil kell 19 Vanalinna Muusikamajas Reval Folgi hooaja lõpukontserdil üles astub.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta