Eesti Ornitoloogiaühing ja Päästame Eesti Metsad kutsuvad lindude kevadsuvisel pesitsusperioodil pidama pesitsusrahu. Pesitsusrahu on vajalik uue põlvkonna linnupoegade üles kasvatamiseks ning Eesti elurikkuse hoidmiseks. Pesitsusrahu kampaanias tutvustame meie metsades elavaid linnuliike ja nende pesaelu.

Kui lindude väljanägemist nunnumeetriga mõõta, lööks sabatihane kindlasti selle aparaadi näidu põhja. Imepisike must nokk ja säravmustad silmad valges ümmarguses näokeses mõjuvad hurmavalt. Sabatihase valge keha tundub aga pehme varre otsa torgatud sulepallina. Varre rolli mängib sabatihase hiigelpikk must saba, mis on vaat et pikemgi kui keha koos peaga. Linnujaamades, kus rõngastatavaid linde lähemalt näha saab, on lapsed sabatihast ka tabavalt lendavaks pulgakommiks kutsunud.

Sabatihane inimest eriti ei pelga ja laseb end paari meetri kauguselt imetleda, kuid koduaeda satub siiski harva. Sabatihaste kohtamiseks tuleb ette võtta jalutuskäik või suusaretk metsa. Ennekõike on lootust neid armsakesi kohata tiheda alustaimestikuga leht- ja segametsades. Talvel on sabatihaste salgad liikuvad ning satuvad ka lagedamale maastikule ja aedlinnadesse. Kel linnuhääled selged, kuuleb sabatihased juba eemalt ära iseloomulike kutsehäälitsuste järgi: kareda tserrrt-i ja imepeenikese sii-sii-sii.

Märtsi lõpus hakkavad sabatihaste hulgusalgad lagunema ning paarid siirduvad pesitsuspaiku otsima. Äravahetamiseni sarnase väljanägemisega perekonnapea saadab oma kaasat pesapaiga otsingutel ning on igati abiks ka pesaehitusel. Sabatihase pesa on ehitatud kasele, lepale või kuusele. See on samblast ja ämblikuvõrgust ehitatud ovaalne pallike, millel lennuava ülemises osas ühel küljel. Väljast kaunistab sabatihane pesa alati puusamblike ja kasetohulibledega, sisevooderduses kasutab aga lausa kuni paari-kolme tuhandet udusulekest! Kogu see põhjalik ehitustöö võtab sabatihasepaaril aega ligikaudu kolm nädalat. Kui juhtub, et pesitsemine ebaõnnestub, siis teist korda linnupaar endas jõudu pesa ehitada ei leia.

Siiski on tegemist läbinisti positiivse linnuliigiga: ebaõnnestunud paarid lähevad appi naabritele, kellel on pesitsus hästi kulgenud ja kuni tosin poega toita. Nii võibki juhtuda, et üht sabatihasepesakonda toidab paar-kolm paari vanemaid. Tihaselastel on igal juhul lusti palju, kõht alati täis ja kasvades kodus kitsavõitu. Kui pesa on siit-sealt rebenenud, on neist aukudest mõnus oma pikk saba välja pista, ning paarinädalaste poegadega pesa võib seetõttu välja näha nagu hiiglaslik nõelapadi.

Kolmandal nädalal on sabatihaselapsed juba piisavalt suured pesast lahkumiseks ja ümbrusega tutvumiseks. Siiski hoitakse kokku veel kaua, ööbides külg-külje kõrval kusagil oksakesel. Koos võetakse ette ka reis lõuna suunas või jäädakse hoopis paikseks. Ei ole vist ühtki teist linnuliiki meie faunast, kellel oleks nii tugev ühtekuuluvustunne kui sabatihaste paaridel ja pesakondadel. Seda on tähele pannud linnurõngastajad, kelle võrkudesse sattunud sabatihase pesakonnad vabastatakse pärast rõngastamist alati koos.

Lugu on osa Pesitsusrahu linnukooli kampaaniast.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta