Siim Maaten on näitleja, lavastaja ja keskkonnahuviline vegan, kes on ühtlasi teadaolevalt Eesti ainsa veganpõhimõtetega teatri eestvedaja. Uurisime Siimult, kuidas näeb välja tema töö, milised on tema keskkonnavaated ja kuidas leidis ta tee veganluseni.

Kuidas näeb välja su igapäev – töötad teatris ja oled ka selle eestvedaja

Ärkan hommikul üles ja õhtul lähen magama. ON teater on projektiteater, mis sai loodud vajadusest juriidilise keha järgi, mille alt tuua välja oma produktsioone. Kuna mu elustiil ei ole geograafiliselt paigas ja ma liigun pidevalt ringi, siis oma asju teha tahtes pean seda sageli tegema üksi – teised inimesed ei saa minule lootma jääda, kuna võin vajalikul hetkel lihtsalt mujal viibida. Selles teatris teeme me eranditult neid asju, mis meie loomingulisel kollektiivil –  minul ja Kaisal – hinge peal on ja millest ei saa vaikida.

Milline näeb välja etendustegevus ja kui suur on teatri meeskond?

Mängukavas on praegu kaks monoloogi ja mõlemad on loodud kahe inimese, minu ja Kaisa (Rooveri) poolt. Mõlemad monoloogid kannan ette mina ja kui neist ühe puhul on meeskonnas ja etendustel kaasas ka tehnik, siis teise puhul teen kõik ise: kujunduse, tehnika, vajutan nuppe, panen valguse – mees nagu orkester (naerab). Üle-eelmisel aastal oli meil aga suurprojekt Ugala teatri laval 35 näitlejaga.

Kas sa siis lähtudki lavastuste loomisel ja üldse teatritöös sisemistest väärtustest ja eesmärkidest?

Jah. Kui minus tekib arusaamine, et ma tahan millestki rääkida ja teisiti ei oska, siis teater on minule võimalus sellest rääkida. Kui oskaksin seda kuidagi teisiti teha, siis teeksin seda teisiti.

Võtame näiteks sõja teema: ma ei saa sõjast aru, ma ei tea, miks on vaja õppida üksteist paremini tapma ja nimetama seda kaitsetegevuseks, ent millegipärast on üks Eesti Kaitseliidu malev kutsunud mind juba kaks korda nende tähtpäevadeks mõeldud lavastusi looma. Kui nendega esimest korda kohtusin, esitlesin ennast, öeldes, et ma pole sõjategevuse poolt ning defineerin end kui feministi. Ometi õnnestus projekt hästi ja mitmed, kes sealsamas esimese kohtumise laua taga istusid, istusid esietenduse ajal publikus ja nutsid esimese vaatuse lõpus. Ma sain tänu sellele lavastusele väga palju Kaitseliidu tegevusest teada. Näiteks osalevad nad päästeoperatsioonidel, toetavad politseinikke ja päästjaid ning relvad võivad hoopis tagaplaanile jääda. Esimese hooga tundus mulle, et nende jaoks on soorollid väga fikseeritud, aga muutuseid on ka selles vallas. Näiteks juhatus, mille ees mina oma lavastuse ideed pidin kaitsma, oli ainuke naisliikmega juhatus.

Kas needsamad põhimõtted nagu feminism ja vägivallatus on ka kogu sinu loomingu aluseks?

Kas just kogu loomingu aluseks, aga osaliselt kindlasti. Ma arvan, et ma hakkasin mingil hetkel sellest aru saama, et ma ei tee teatrit teistele, vaid see on minu moodus rääkida. Teatrikoolis õpetati, et kui sa ei oska kolme lausega kokku võtta, millest lavastus räägib, siis sa ei tea, millest see räägib. Mul on aga tekkinud arusaamine, et kui ma saaksin teema või sisu kolme lausega kokku võtta, poleks mõtet sellest lavastust teha. Saaksin kõik kolme lausega ära öelda, mis mul hingel.

Juba teatrikoolis sai selgeks, et ma ei taha valetada ja kui ma lähengi lavastades iseenda põhimõtete vastu, siis ma ei hakka seda varjama, vaid tunnistan seda. Võib-olla on mul raske ennast peeglist vaadata, aga ma tunnistan seda. Näiteks kui mul on tuunikala purk lava peal, siis ma tunnistan, et see on seal, kuigi annan endast parima, et lavastus oleks vegan põhimõtete järgi tehtud. Või kui mul on nahast saapad jalas – sellised asjad on laval alati eesmärgiga, ma olen sellest teadlik ja võtan vastutuse oma tegevuse eest.

Sinu viimases lavastuses “Mitteinimene” on vaatluse all maailmamere tervis ja keskkond ning inimese mõju antropotseeni ajastul. Millised on su enda kogemused ja kokkupuuted ookeani, merede ja sealse elus ja eluta loodusega? Kas lavastus sai tõuke isiklikest kogemustest?

Ma kasvasin üles ehtsas talus: ma tean, kust tuleb liha, kuidas peetakse loomi. Mu ema töötas koguni tapatehnoloogia õpetajana ühes toiduainetööstuse tehnikumis ning  mul on sugulased seakombinaadis töötanud. Selle sees elades ja ümbritsevast teadlik olles, tegin iga päev selle valiku, et liha ja kõike loomset peab sööma, sest nii on kombeks ja sedasi kasvan ma suureks ja tugevaks. See oli tõde, milles ma elasin.

Aga aastal 2013 osalesin vabatahtliku sukeldujana ühes uurimisprojektis ja käisin andmeid kogumas Meso-Ameerika Vallrahul, mis on maailmas suuruselt teine korallrahu Suure Vallrahu järel. Ma sain seal sukelduda ja koguda andmeid kohas, kuhu keegi muidu ei pääse. Seal ei tohi ujuda ega kala püüda, see on kaitsealune piirkond. Ma töötasin koos kolme teadlasega, kes treenisid meid välja ja kellele andmeid kogusime. Selle projekti käigus õppisin ma tohutult palju kalade ja veeloomade kohta: kuidas nad välja näevad, kuidas käituvad, kuidas neid loendada. N-ö varjatud õppekavas rääkisid nad meile ka sellest, mis on merealuses elus muutunud, miks on osade korallide vahel valge liiv ja osade vahel must. Osade korallide vahel olev liiv on tavaliselt moodustunud kalade väljaheidetest: kui kalad söövad normaalset, loomupärast toitu, on see hele, kui nad söövad aga näiteks kalamehe või turisti poolt pakutud saia, siis on see liiv pigem mudamust. Esiteks ei ole seda hea vaadata ja teiseks ei söö kalad korallide pealt ära kihte, mille peaks ära sööma. Vähehaaval hakkas mulle kohale jõudma, et kõik mida inimesed teevad, mõjutab ka veealust maailma.

Kui projekt oli lõppenud, siis läksin edasi Austraaliasse ning mingi muutus oli minus juba vaikselt toimunud. Jäin mõtlema nende teadlaste peale, samuti muutus minu sotsiaalmeedia voog – ehk minu inforuum muutus. See avardas minu  maailmapilti selles suunas, et hakkasin mõistma veealuse olu kriitilist seisu.

Mäletan, kuidas meie ekspeditsiooni juht, bioloog Inglismaalt, rääkis et oli seda tööd 10 aastat teinud ja oli põhimõtteliselt lootuse kaotanud. Ta läks hoopis Inglismaale ülikooli tööle. Teisest teadlasest, vulkanoloogist, sai sukeldumisgiid. Esiteks nende töö ei olnud kuigi hästi tasustatud, eriti kui töötada n-ö väliteadlasena, ja teiseks pead meeletult tegelema lobitööga, et raha ja projekte saada. Mu suhtumine ja mõtlemine muutus, sain keskkonnast ja inimeste mõjust rohkem teadlikumaks. Olin õpetajaks õppinud ja teadsin, et teadlastel ei ole just kõige kergem amet, aga et see nii raske on, oli minu jaoks avastus.

Veega on asi nii, et me näeme seda kahemõõtmelisena, ainult veepinda. Me ei näe sinna sisse. Kuigi maakerast 70% on kaetud veega, on inimesed sellest näinud ainult ca 10%, veel vähem vett teaduslikult uurinud. Samas 70% hapnikust tuleb veest ja seal fotosünteesivatest organismidest. Tekkis tunne, et midagi on valesti. Sealt liikus mõte edasi ja küsisin endalt, mis on suuremad reostajad.

Kas sellest tõukuvalt jõudsidki veganluseni?

Mäletan, kui sõin oma viimast peekonit. Istusin Melbourne’is, vaatasin seda peekonit ja mõtlesin, et ma ju tean, et ma ei pea seda sööma. Selle söömisega reostan elukeskkonda, mis mulle nii armsaks oli saanud. Hävitan elukeskkonda, mis selles hoolimata annab endast parima, et mind elus hoida. Esialgu mõtlesin, et lähen maheda loomse toidu teed, aga selle õige loomse toidu leidmine muutus liiga keeruliseks ja otsustasin, et söön ainult taimi. Aasta või paar hiljem sain teada, et ka maheliha või mahe loomne toit ei suuda kõiki maailma inimesi jätkusuutlikult ära toita. Kokkuvõtvalt võib öelda, et vesi ja sealne elustik on põhjus, miks mina olen teinud elustiilivaliku veganluse kasuks.

Aga mida soovitaksid inimestele, kes on huvitatud veganlusest ja keskkonnahoiust ja plaanivad veganlust proovida?

Üks asi on teadlaste usaldamine. Praegu on probleemiks teaduse rahastus, seega teadlased on meediaseksikas teema  – lõpuks ometi! Ma saan aru, et üldsus toetab teadlasi, aga tegelikult kuulatakse neid vähem kui võiks! Iga inimene saab ise teha valiku, kas ta kuulab teadlasi või mitte. Kas ta kuulab neid 15 364 teadlast, kes andsid allkirja (jutt käib rahvusvahelisest teadlaste hoiatusest inimkonnale – toim.), et üks võimalus, kuidas inimene saab aidata suure väljasuremise ärahoidmist, on muuta oma toitumist. Seda hoiatust levitati Eesti meedias miskipärast just fossiilkütuste ja energeetika kontekstis, aga toitumine jäi kõrvale. Oluline on ka see, mida üksikindiviid saab teha.

Sellisel juhul ei ole sisemist äratundmist vaja, on lihtsalt küsimus, kas sa tahad olla natuke jobu või natuke vähem jobu. Faktid on olemas, tee oma otsus ja kanna ausalt oma tegude eest vastutust! Mina tean, et kui ma lähen lennukiga lendama, siis see on minu otsus keskkonnale kahju teha ja vastutasuks saan isikliku hüve. Karm hind, mida maksan. Esiteks lendamise keskkonnamõjuga ja teiseks sellega, et võin olla inspiratsiooniks või ettekäändeks teistele samamoodi käituda ja ma vastutan selle eest ning see on minu teadlik valik, millega pean leppima. Mina olen ju ainuke inimene, kellega ma pean kogu elu koos olema ja kelle ees vastust andma. Kui ma pean end kuidagi mõõtma, siis ma mõtlen tagasi 5-aastase Siimu peale, kes oma lapselikus puhtuses oskab ehk kõige paremini teha vahet heal ja halval ja lasen tema öelda, kas on okei või mitte. Sama on keskkonnateemadega.

Lavastuse “Mitteinimene” puhul inspireerisid meid teadlased ise. Näiteks Lovelock, kes on välja mõelnud nn Gaia-teooria. Ma ei väida, et temaga peaks kõiges nõustuma, aga ta on öelnud, et inimesteni jõudmiseks on olulisem olla hea kirjutaja kui hea teadlane. Isegi kui sa tead palju, on oluline inimesteni jõudmine. Minu jaoks annab see võimaluse pakkuda teatri kaudu teadjamatele hääletoru: mul on lava ja hääl, saan pakkuda teadlastele võimalust rääkida olulistest teemadest minu kaudu.

Mis sulle praeguse keskkonnakriisi puhul kõige enam meelehärmi valmistab, kas  inimeste mõistmatus, hoolimatus, poliitilise tahte puudumine, et olukorda muuta või midagi muud?

See on valikute küsimus. Ühiskonda, milles me kasvame, mõjutab igaüks kuskil kuidagi. Rahva käes on võim, rahvas saab valida. Suured riigijuhid on näidanud oma suhtumise muutumist asjadesse: kui rahvas midagi nõuab, siis muudetakse oma suhtumist. Näiteks enne enamuse seisukoha muutumist, ei toetanud eelmine USA president samasooliste abielusid, aga hiljem toetas, sest ühiskondlik seisukoht oli muutunud. Idee on selline, iseasi, kas see me sellest alati aru saame ja oma võimu kasutada oskame.

Aga üksikinimese tasandil?

Ega ma ise ei ole ka ju täiesti puhta südamega: ma sõidan autoga, lennukiga, käin erinevates kohtades, sõidutan kaupu Läänemerel. Ma püüan leida lahendust või väljapääsu. Ma olen sellega leppinud, et ega minu eluaja jooksul diskursus või vaade muutuda ei pruugi, aga kui leian väljapääsu, siis selle ka võtan.

Aga ma hoian meeles, kust ma ammutasin jõudu “Mitteinimene” valmis teha. Oli üks jõulupidu, mil ma sattusin Eestisse ja seal olid mu vendade lapsed. Nad mängisid omavahel: kaks vanemat ja üks väiksem. Vanemad jätsid noorema mängust välja, vahel ikka juhtub lastel nii, ja ma nägin seda kurbust ja tohutut maailmavalu selles väiksema kehas ja silmades: “miks mina ei kõlba, miks te minust ei hooli?” Siis ma mõtlesin, et kui kunagi tulevikus nendesamade silmade taga liigub mõte “onu Siim teadis, mis seis on. Miks ta midagi ette ei võtnud?”, siis kuidas ma talle vastaksin. Nii ma otsustasin midagi teha. Rikkaks teatriga ei saa, aga see on püüd alustada vestlust keerulisel teemal. Minul vastuseid ei ole, aga ehk üheskoos leiame lahenduse – väljapääsu.

Nüüd, kui see lavastus on üle aasta vana, siis ma arvan, et minul on ka ehk olnud oma osa selles, et inimesed keskkonnateemadest rohkem räägivad. Keegi käis vaatamas, ta rääkis ehk sõbrale, kel on äkki omakorda mõni suurema  kuulajaskonnaga sõber ja nii on see teema omakorda rohkem kajastatud. Või siis valib sotsiaalmeedia mulle seda infot, mida ma tahan näha ja tegelikult ei ole midagi muutnud. Praegu vaatan siin kohvikus, et veganroogi täitsa on. Enam ei tehta suuri silmi, kui palud vegantoitu, samuti on kasvanud teadlikkus, osatakse toiduaineid asendada. Publik nõuab: kui tahad turumajanduses ellu jääda, pead vastavalt kliendi soovidele reageerima.

Lugesin näiteks üht uuringut, kus leiti kinnitus väitele, et kui 10% kogukonnast võtab mingi arusaama või hoiaku omaks, ei ole sealt enam muutuseni pikk tee minna, see on kriitiline mass.

Kus ja millal ON teatri etendusi lähiajal näeb?

Me mängime mõlemat monoloogi. “Mitteinimest” 26. veebruaril Kalamajas, Teoteatris koostöös Gaia Kooliga ja 28. veebruaril RT esitleb programmi raames mängime Rakvere teatri väikeses saalis lavastust “Maailma ilusaim tüdruk”. “Mitteinimene” räägib pigem inimajaloost: kuidas inimene on kujunenud selliseks planeedi Maa suurimaks loodusjõuks. “Maailma Ilusaim Tüdruk” on lugu, mis räägib sellest, kuidas keskkond, milles kasvatakse võib määrata selle, milliseks inimene kujuneb. Tore on ka see, et meilt tellivad etendusi koolid, kes käivad klasside ja õpetajatega vaatamas.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta