Metsa salastatistika kubiseb pisivigadest ja hiigelprohmakatest.

SMI-andmed. Mis need on?

Riiklikku metsainventeerimist ehk statistilist metsainventeerimist (SMI) viib läbi keskkonnaministeeriumi haldusalasse kuuluv keskkonnaagentuur. SMI põhiülesanne on metsade ja seal toimuvate muutuste kirjeldamine, sealhulgas raieülevaate andmine.

Millist ja kellele nende pealt analüüsi tehakse?

SMI alusel hinnatakse Eesti metsi alates 1999. aastast. Hindamismetoodikat täiendati 2015. aastal. Eesti-siseselt antakse SMI-andmete põhjal välja seeriat "Aastaraamat: Mets (aastaarv)".. Antud kogumiku pealt langetatakse igal aastal metsapoliitikaga, regulatsioonide ja seaduste väljatöötamisega ning majandusega seotud otsuseid. Näiteks on SMI-andmetel baseeruv statistika ka oluliseks sisendiks Eesti metsa uue arengukava koostamisel.

Mis seis on praegu?

Koostöös andmekaitseinspektsiooniga on keskkonnaorganisatsioonid saanud ligipääsu osale SMI algandmetest. Selle asemel et tuua selgust, süvendavad avaldatud andmed aga pigem kahtlusi. Andmete avalikustamisel ei ole küsimus mitte ainult püsitükkide koordinaatide avalikustamises (peamine argument, mille avalikustamise vastu keskkonnaagentuur on) – avalikustamata on jäetud ka andmed, mis võimaldavad püsitükkide andmeid erinevatel mõõtmistel võrrelda, et aidata paremini mõista andmetes sisalduvaid vastuolusid ja muutuseid Eesti metsanduses.
 
SMI-andmeid kogub keskkonnaagentuur, andmete paikapidavust ja usaldusväärsust aga ei saa keegi peale keskkonnaagentuuri töötajate kontrollida. Viimane lugu antud teemal ilmus Õhtulehes:

“Arvutused 1999.−2019. aasta SMI mõõtmiste alusandmetega näitavad üheselt, et alalised ja ajutised proovitükid annavad üüratuid erinevusi. Kui arvutada üksnes ajutiste proovitükkide andmete pealt, siis näiteks raieküpset metsa peaks Eestis olema 591 000 hektarit. Kui arvutada üksnes alaliste proovitükkide andmete pealt, siis peaks raieküpset metsa olema 699 000 hektarit. Erinevus on 108 000 hektarit. Andmeid on korduvalt soovinud Tartu ülikooli teadlased, kuid neile pole neid antud.”

Keskkonnaagentuur püüab väita, et SMI-andmetega on kõik korras ja puudub vajadus süsteemis midagi muuta. Asutuse kinnitusel on statistika keeruline asi, millega mõõdetavaid numbreid ei tohigi väga tõsiselt võtta, liiatigi on kõik metsahindajad ajutistel proovitükkidel mõõtmisi tehes eksinud ühele poole, samu mõõtmisi alalistel tükkidel tehes on nad kõik aga eksinud teisele poole. Väidetavalt tekkis selline eksimus kogemata, kuna inimesed on ekslikud ja mõõtmine ongi keeruline töö.

Tegelikkuses võetakse eksimused statistiliste meetodite puhul arvesse ja eeldatakse, et eksitakse eri suundades ning keskeltläbi jõutakse õige tulemuseni ja lõplik tulemus jääb meetodiga ettearvutatud vea piiridesse. Tõsi, alati võivad tulla sisse ka vead, aga kuna mõõtmisi tehakse kümnete aastate jooksul, on ka pelgalt andmete pealt võimalik välja lugeda suuremad loogilised erinevused.

Nende erinevuste mõistmisel tuleb teha tööd ja põhjuste mõistmisel on võimalik parandada kas meetodit või siis korraldada mõõtjatele täiendavaid koolitusi. Kui vigu mõõtmisest eemaldada ei õnnestu, tuleb meetodist loobuda ja otsida teisi võimalusi Eesti metsa seisukorra hindamiseks. Alternatiivina võib otsustes arvesse võtta ebasoodsaimad statistilised andmed.

Kas SMI-andmete vastuolude näol on tegemist kuritegeliku andmete moonutamise, vigase metoodika või lihtsalt ametnike ignorantsusega, seda avalikkus praegu ei tea. Kui aga jälgida seda, kui kiivalt varjatakse andmeid mitte ainult avalikkuse, vaid ka Eesti teadlaste eest, on üsna selge, et levima on hakanud vandenõuteooriad ning keskkonnaagentuuri juhte ja spetsialiste kahtlustakse korruptiivses vandenõus riigi ja looduse vastu. Väljakujunenud olukorras peaks ka keskkonnaagentuuril olema tärganud huvi kahtlused võimalikult kiiresti hajutada ning asuda koostööle teadlaste ja keskkonnaorganisatsioonidega, et leida SMI-admetes sisalduvate vastuolude põhjuseid.

Mille üle vaieldakse ja miks on Eesti keskkonnaorganisatsioonidel SMI-andmeid vaja?

Lihtne vastus on, et tegelikult ei peakski avalikkusel nende andmete vastu suuremat huvi olema, kui riik (loe: keskkonnaagentuur ja keskkonnaministeerium), teeksid oma tööd korrektselt. Hetkel kujutab SMI-andmete kogumine ja analüüs endast protsessi, milles osaleb käputäis ametnikke, kelle tööd keegi ei kontrolli. Andmed, mis on õnnestunud siiani keskkonnaametist kätte saada, on vastuolulised ja täis nii näpukaid kui ka süsteemseid vigu. Selleks et Eesti metsanduse tuleviku otsused põhineksid teaduspõhistel otsustel, on kriitiline, et andmed, mille põhjal need otsused tehakse, oleksid õiged ja kontrollitud.

Tänaseks on keskkonnaorganisatsioonid võtnud enda südameasjaks Eesti riigi eest ja Eesti riigi huvides minna sellesama riigi vastu kohtusse – eesmärgiga saada teadlaste valdusesse andmed, mida analüüsides oleks võimalik jõuda andmetes olevate vastuolude põhjuseni.

SMI-andmete esimese astme kohtukuludeks on vaja 2400 eurot, millest on tänase päevaga koos 1600. Igaüks, kes soovib panustada õiglasemasse maailma, saab teha rahaülekande MTÜ Roheline Kogukond pangakontole EE292200221076473068.

Sarnased artiklid