Saksamaal asuv Vodafone on edukas ja esmapilgul tavaline IT- ja mobiilsideteenuseid pakkuv ettevõte, ent ühte nende kontoritest sisenedes tervitab saabujat ebaharilik vaikus – laudade taga küürutavatel kontorirottidel jagub tähelepanu vaid oma arvutiekraanile. Vodafone’i näol on tegemist ühega mitmetest ettevõtetest, kes eelistab teatud töödeks autistlikke, välismaalilmas suhtlemisprobleemidega töötajaid. Nimelt suudavad sotsiaalses kommunikatsioonis vähem võimekad inimesed teatud tähelepanu ja rutiini nõudvates ülesannetes olla märkimisväärselt efektiivsemad.

Sellise töökeskkonna loomine pole kerge. Ettevõtte ühe juhi Marc Ruckebieri sõnul pidid nad kogu oma ettevõttesisese suhtlusprotsessi ja töökäskude mehhanismi ümber mõtlema . Autistidest töötajad vajasid väga konkreetseid, selgeid ja üheselt mõistetavaid ülesandepüstitusi. Selles organisatsioonis suhtlemine täiesti eraldi oskus, mida mõned valdavad meisterlikult, teistel ei tule see aga nii hästi välja.

Mida rohkem oleme läbi mõelnud, kellele, mida ja kuidas öelda, seda paremini meist aru saadakse. Seda õigeaegsemalt viiakse ellu tööülesandeid ja seda motiveeritumad on kolleegid meie palvetele vastu tulema. Mida teha selleks, et meiega suhtlemine oleks teistele pigem meeldiv võimalus kui tüütu kohustus?

Dale Carnegie menukist raamat „Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi” on kujunenud suhtlemise piibliks. Sealt võib leida palju häid soovitusi suhtlemisoskuste parandamiseks.

Mulle meeldib veel teadlase John Gottmani lähenemine, kes jagab käitumismudelid lähenevateks ja eemalduvateks. Lähenev käitumine suurendab sinu sidet suhtluspartneriga ja eemalduv käitumine teeb ilmselgelt vastupidist.

Millised on lähenevad suhtlusvõtted, mida oleks mõistlik kasutada? Alati toimib hästi teise tegemiste vastu huvi tundmine: „Kuidas sul selle projektiga läks?” Või ühiste huvipunktide leidmine stiilis „ka mina käisin sellel kontserdil”. Alt ei saa minna vana hea „jah, olen sinuga nõus” lausega – seda isegi juhul, kui kavatsed kohe selgitada mõnd alternatiivset lahendust.

Hästi töötab positiivne kehakeel (noogutamine, avatud käed, keha ettepoole kaldu jne). Meie kontorikeskkonnas (eriti koosolekutel) on veel üks võimas poolehoidu leidev tegevus – tee märkmeid, kui teine inimene kõneleb. See näitab huvi ja austust kõneleja vastu.

Millised on eemalduva käitumise võtted, mida peaksid vältima? Eelpool mainitud märkmete tegemise vastand on vaadata teise rääkimise ajal arvutist uudiseid, kirjutada e-kirja või tegelda millegagi, mis pole antud vestlusega otseselt seotud.

Loomulikult tuleks vältida irooniat, solvanguid, ärritust, negatiivset kehakeelt (käed rinnal risti, silmside vältimine, kärsitud liigutused) ja kõige tüütumat „jah, aga ...” väljendit! Pole midagi jubedamat, kui kuulda iga oma ettepaneku peale „jah, aga see ei tööta sellepärast, et ...”. Parem ütle „jah, ja lisaks sellele võiks veel kaaluda ...”, mis on oluliselt positiivsem väljend.

Oma kogemusest võin tuua veel ühe võimsa suhtlust parandava võtte – ootamatu positiivne tagasiside. Jah, just nimelt ootamatu. Kiitmine pärast kellegi töövõitu või head sooritust on ilmselgelt vajalik ja seda ei tohi tegemata jätta. Ent ootamatu väike kiitus on salarelv, mis tulistab alati täppi.

Näiteks „mul on hea meel, et sa oled minu kolleeg” või „aitäh, et sa koosolekul minu ideed toetasid” või „sul on alati nii hästi korrastatud töölaud”. Või võtame kas või lillede kinkimise – naistepäeval on see meeldiv ja ometi kuidagi kohustuslik. Täiesti ootamatud, ilma mingi konkreetse põhjuseta lilled võivad aga teha imesid.

Oluline osa meie igapäevasest suhtlemisest on muutunud ainult digitaalseks ja verbaalseks – vahetame tonnide viisi e-kirju ja sõnumeid. Stefan Wuchty ja Brian Uzzi analüüsisid ligi 1,5 miljonit e-kirja, mille saatsid 6 kuu jooksul 1052 inimest ja avastasid, et e-kirjadele vastamise kiirus sõltub tugevalt omavahelistest suhetest.

Sõpradele vastatakse tavaliselt kuni 7 tunni jooksul e-kirja saabumisest, tööalastele kontaktidele reageeritakse ligi 11 tunniga ja kõige kauem – 50 tundi ehk üle 2 ööpäeva – võttis vastamine võõrastele. Siit ka lihtne, suhteid parandav nõks – teistega hästi läbi saamiseks on mõistlik e-kirjadele vastata võimalikult kähku. Isegi kiire vastus stiilis „tänan kirja eest, saan vastata homme” tõstab kirjasaaja silmis sinu sotsiaalset kapitali.

Suhtlemine on nagu mustkunstietendus. Hea mustkunstnik suunab publiku vaatama täpselt vajalikku kohta selleks, et samal ajal teha mõni ootamatu ja varjatud liigutus. Suhtlemine on täpselt samasugune etendus, kus öeldud sõnad, näoilmed, liigutused ja teod mõjutavad suhtluspartnereid meile vajalikus suunas. Tõsi, enamus meist ei rakenda neid võtteid teadlikult, rohkem alateadlikult või siis üldse mitte.

Suhtlemise planeerimine saab aidata kaasa enda valitud märksõnade rõhutamisele. Pennsylvania ülikooli teadlased korraldasid eksperimendi, kus osalejatele presenteeriti erinevaid sõnadekombinatsioone . Ühele grupile näidati ajaga seotud sõnu (nagu „kell” ja „päev”) ja teisele rahaga seotud termineid („jõukus”, „dollar”). Järgmiseks küsiti osalejatelt, kuidas nad kavatsevad oma järgmist 24 tundi kulutada.

Ajamärksõnadega tegelnud inimesed planeerisid kulutada rohkem aega suhtlemisele ja rahale fookustatud töötamisele. See katse ei jäänud ainult laboriseinte vahele – järgmisena jälgiti, kuidas eelnevalt aja- või rahateemaga seotud inimesed käituvad kohvikus ning küsiti hiljem nende hinnangut õnne ja rahulolu kohta. Ka siin selgus, et ajateema aitas kaasa omavahelisele suhtlemisele ja hilisemale heaolule.

Rahafookusega inimesed lugesid aga raamatuid ja olid küsitlusele vastates vähem õnnelikud. Suhtlemisel on oluline eelnevalt läbi mõelda, mida tahan oma vestluspartneritele öelda ja kuidas seda teha. Kui soovin meeldivalt vestelda ja suhteid arendada, siis räägin ajast ja elust. Kui on vaja töötajaid kiirel ajal tagant utsitada, tasuks mainida raha, jõukust ja eurosid.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta