Hingamisterapeut ja sünnitoetaja Svea Sööt on kirjutanud raamatu „Toetuse vägi“. Raamatu esitlusele  launge'is nimega L`amitié kogunes sadakond külalist ja need pered, kes olid oma kogemusi raamatus jaganud. Selgus, et pered, kes loovad suurelt oma koduseinte vahel, on võimekad loojad ka kultuuriilmas – toimus kolmetunnine improviseeritud kontsert.

Paar nädalat hiljem astun Svea Lilleküla korteriuksest sisse ja mulle tulevad vastu kõiksugused värvid ja Svea kallistus ja valge kass. Hiljem tuleb välja, et kassi nimi ongi Valgekass. Säärte vastu liibuv kass jalgade vahel, liigun Svea eestvedamisel esikust avatud elutuppa. Kogu korteri lagi ja osaliselt ka seinad on täis maalitud lilli, värve, puid, ornamente…

Kõigepealt küsib hoopis Svea minult, et mida ma tahan meie kohtumisega luua (see on „hingajate keeles“, et mis on minu jaoks meie kohtumise eesmärk). Aga mina ei saa üle ega ümber Svea laemaalingust. Tuleb välja, et see tekkis kahest asjaolust.

Üks oli see, et ma olin kunagi mošees olles mõelnud, et oh, ma tahaks kunagi laemaali teha! Ja teine oli praktiline. Kui töömehed lahkusid, siis langes ka osa krohvi alla. Ja see mahalangenud krohvi osa seal laes oli kujult nagu fallos. Sõbrad ütlesid, et ära kohe hakka uut krohvi panema. Aga mulle see ei sobinud üldse, et mingi fallos on laes! Ja siis mõtlesin, et nüüd on minu võimalus. Ma olin just lahutanud ja mul ei olnud väliseid tegureid, mis takistaksid mind tegemast midagi ebaharilikku. Algul maalisin koos sõbrannaga siis täiendasin kogu aeg. Kokku võttis see terve aasta. See on ka eluliste sündmustega seotud. Näiteks mul oli joogalaagris olnud üks naine, kes oli viimaseid päevi rase. Keskpäeval kodus  joonistasin elupuud-platsentat, väljas müristas ja lõi välku. Samal õhtul see laps sündis. Aasta pärast, minu sünnipäeval, täiendasid mu maalinguid kõik täiskasvanud ja lapskülalised.

Svea koorib pomelot. Ta mitte ainult ei eralda vilja paksust koorest, vaid koorib kestast paljaks ka kõik üksikud mahlased pomelokillud. Aga tuleb välja, et muidu Svea ei söögi ainult pendeldatud hõrku ja taimset toitu.

Mul kodus tavaliselt eriti süüa ei ole, ma söön päris palju väljas ja söön kodus seda, mis mu poeg ja tema sõbranna mulle pakuvad.

Millega sa tegeled?

Ma olen 1996. aastast vabakutseline ja olen kõike proovinud – korjanduseni välja. Ma ei ole kunagi kontsakingadega tööl käinud. Noh, või tegelikult olen olnud aasta aega joonestaja, sest ma ei saanud geograafiasse sisse ja mõtlesin joonestades end järgmiseks aastaks paremini ette valmistada. Aga isud läksid üle ja ma läksin tantsu õppima. Ma mäletan, et see oli hästi jõuline moment mu elus, kui ma otsustasin, et tahan minna Pedasse tantsu õppima. Tol aastal oli väga suur konkurss ja ma ei tea, kuidas ma sisse sain.

Olen loonud endale sellise elu, nagu ma tahan. Näiteks eelmisel aastal ma otsustasin, et mul on hommikuti liiga vähe aega. Oli rutiin, et aastaid olin kümneks trenni läinud ja siis hiljem olid kümnest kliendid. Avastasin, et mul on liiga vähe aega hommikusteks toimetusteks. Ja ma tahan hommikusööki ka süüa, aga enne kümmet mu keha ei võta seda vastu. Nüüd algab minu päev kell 11.11. Märkan seda sügisest peale, et ma kas väljun toast kl 11.11 või tulevad mingid lahendused või ma olen öised unenäod ära lahendanud. Mulle meeldib vaba kava.

Kuidas sündis raamat „Toetuse vägi“?

Eelmisel aastal, täpselt 9. veebruaril, sain esimese lause kirja. Ma olin Indias, kui tuli tellimus. Ja vahetult enne seda oli mulle kingitud väike vihik. Armastan väga kirjutada, mul on kastide viisi märkmeid ja ma väljendan end sõnaohtralt, aga siis otsustasin, et sellesse märkmikku tulevad ainult hästi selged mõtted.

Svea näitab mulle väikest musta märkmikku. Ja selle esimest sissekannet: „Ühe toetuse lugu“. Sellest sai hiljem raamatu pealkiri „Toetuse vägi“. Ja seal on veel mõtteid selle raamatu kohta. Näiteks, et „Fotod emast, isast ja beebist on tehtud loomulikus keskkonnas – kodus“. Kõik need asjad teostusid.

Svea on varem kirjutanud ühe luuleraamatu „Harjumus armastada“ ja teinud  kaastööd raamatule „Vanaemade lood“. Svea ütleb, et ta on alati kujutlenud end kirjanikuna koos läptopiga. Nüüd aga selgub, et kirjanikuks olemise eelduseks ei ole hoopiski mitte isiklik läptop, ega ka ise kirja pandud käsikiri.

Käsikirja mul ei olegi, poeg klõbistas otse arvutisse, mida ma ütlesin. Peatükkide kaupa. Enda käest andsin teksti ära juuli lõpus ja pärast me toimetasime kaheksa korda. Ma tunnen et ma sain oma elu ime osaliseks. Unistustel on mõju. Ja need on väärtuslik osa elust, millel on tendents teostuda :)

Selle raamatu kirjutamisega tuli visioon-soov, et see läheks maailma. Soovin, et see tuleks välja ka läti, leedu, soome, norra, rootsi ja inglise keeles. Ma tahan seda kinkida inimestele, kes on valmis sünnitama teistmoodi. Mitte ainult Lätis ja Leedus, kus senine kogemus on nõukogudeaegne sünnitus. Ka lääne pool võõrandutakse kiiresti kõigest loomulikust – näiteks Belgia emad, kes üle 3 kuu last toidavad, on peaaegu rahvuskangelased.

Sa ütled, et sul käivad kliendid. Mida sa nendega teed?

Märkan riiuli all rullis madratsit. Ma isegi jätan küsimata, kas kliendid käivad Svea kodus või kusagil mujal – kuidagi on selge, et kodus.

Teen oma klientidega hingamistööd, sünnitoetamist ja EMF tehnikat, kuigi EMFis ma ei ole veel päris praktik, aga ma harjutan. Nädalas korra annan joogatundi. Kõik see, mida ma olen ise õppinud. Siis ma vahel maalin ja kirjutan, mis pähe tuleb. Praegu rohkem maalin.

Ükskord sain täieliku elamuse Lõuna-Eestis, kui mind kutsus Haanjasse joogatundi andma Mari Peetsalu. Olen andnud joogatunde 1999. aastast, nii et see kogemus, mis on  linnanaiste ja -meestega, on hästi laialdane. Neli aastat järjest pakkusin ka Rakveres Athena Tantsu ja Kunsti koolis joogat. Aga seal Lõuna-Eestis mulle tundus, et iga naine on nii eriline, iga naine on šamaan ja õpetaja, tervikliku energiaga teadja. Mul oli sama tunne nagu kõrbes beduiinidega tantsides – see oli võimas! Seal oli üks naine, kellel oli umbes seitse last ja ta tahtis iga lapse vähemalt ühe korra joogatundi kaasa võtta. Ma õpetasin sellele grupile tai massaaži võtteid. Uskumatu, milline pühendumus see oli, millega laps teeb emale massaaži! Mul oli tunne, nagu ma oleksin mingil pikal retreat’il olnud, kuigi ma olin seal ainult kaks päeva ja vaid ühe õhtu pühendasin sellele koostegemisele.

Mis on ühist ja erinevat reikil, joogal ja hingamistööl?

Kui ma midagi uut hakkan õppima, siis see lööb senised teadmised segi, aga kui ma olen piisavalt süvenenud, siis hakkan nägema, mis kust pärineb ja kuidas need asjad põimuvad. Ja tavaliselt, kui ma millessegi süvenen, siis nii, et minust saab õpetaja. Nüüd ma ei trügi enam õpetajaks, annan aega. Varem ma olin hästi kirglik ja jätsin kõik muud asjad  kõrvale ja tegelesin uue tehnikaga kirglikult. Nüüd ma lihtsalt naudin ja kogen ning siis vaatan, kuidas erinevad maitsed minu sees segunevad. Ja mida ma edasi tahan anda.

Mis eristab religiooni ja spirituaalsust?

Vabadus. Kui ma olen vaimus vaba, siis on see spirituaalsus. Siis ma võin kõike luua. See jumal ei ole minust väljaspool – ma olen osa sellest. Ma ei otsi seda kirikust, sektist või kogukonnast, kuigi seda olen ma ka teinud. Aga jumal ei saa olla ainult seal, ta on SIIN (Svea paneb käed oma rinnale) minuga kaasas. Selleks ma ei pea enam minema Tiibeti kloostrisse, et nemad teavad minu vastuseid. Ma võin need siinsamas kohe vastu võtta. Vabadus on ka see, et ma võin minna ükskõik millise õpetlase või suure guru juurde ja küsida seda, mis mind huvitab, kui mul see soov on.

Pomelo sai lõplikult kooritud. „Näe kui palju värvilisi puuvilju!“ rõõmustab Svea meie vahele seatud mitmekesise puuviljakausi üle. Kass hüppab, küüned haardevalmis, minu põlve otsa nurruma või lihtsalt jalutab aeg-ajalt üle minu.

Kui mul on taimetoitlased külas, siis mu kass näitab, et ta on taimetoitlane ja sööb ära köögilaual õitseva priimula ja ta teeb näo, et tema küll ei söö neid konservtoite. Tegelikult sööb küll.

Aga minul on toidupuuduse hirm…

See on sünnist, kui meid eraldati nabanöörist. Kui see ära tervendada, siis ei ole seda tunnet, et ma olen näiteks reisil ohus ja mulle ei jätku süüa. Kunagi oli mul ka selline tunne, et mul on iga paari tunni tagant vaja õuna  või midagi muud näsida – nagu beebil tissi.

Svea kallab mulle tumesinisesse tassi tulist teed. „See on nurmenukutee. Ise korjasin kevadel Kaasiku talu õuelt.“

Mida sa tahaksid kodust rääkida?

Kõigepealt on vaikus, valin igaks juhuks juba mõttes järgmisi küsimusi. Ja tegelikult ütleb Svea hoopis:

See on väga erutav teema. Mul hakkas kogu keha vibreerima.

Mulle on hästi oluline vaade, kuhu ma aknast vaatan. Ma elasin kaheksa kuud Haapsalus. Vaatasin Tagalahte ja vee ja päikse värve ja kirikut. Vaade peab olema avar.

Vahepeal mõtlesin, et poeg on nii suur ja ma peaksin ära kolima. Siiani on kodud lihtsalt tulnud mu ellu, aga nüüd on see küsimus, et kas ma saan osta endale kodu. Mõtlesin siis järele, et mida ma tahan. Tahan endasse vaadata, minna enda sisse ja anda rahu. Andsin endale ühe joogaharjutuse ajal seda rahu ja tundsin, et mul ei ole selleks vaja kusagile kolida. Ümbritsev ei ole nii tähtis, sest see on kõik illusioon.

Mingi aeg oli mul linnas raske elada. Mulle tundus et pean elama maal – seal on vaikus ja rahu. Alles nüüd – mõni aeg tagasi – sain aru, et sellel ei ole nii suurt tähtsust enam minu jaoks, kas olla maal või linnas. Eks ma olen enne ka aru saanud, aga eile tuli see teravalt üles. Sain sama vastuse, et kõik on minu sees olemas. Mina olengi enda kodu. Ma võin ringiga ära käia, aga vastus on ikka seesama – kodu on minus.

Mida mõtled õnnelik olemisest?

Minu isa, kes on 63, otsustas, et tema tahab nüüd õnne leida ja tahab lahutada. Aasta pärast ma küsisin, et kas oled oma õnne nüüd leidnud. Ja ta ütles, et ikka otsib. Ja elada 63 aastani, tehes sinnamaani rutiinset tööd ja elades rutiinset elu ja alles siis hakata mõtlema õnnest! Ma arvan, et mina olen elanud väga õnnelikku elu ja mul on tohutult vedanud. Mõnes mõttes ma olen saanud seda teha tänu oma vanemate toetusele ja nende igapäevasele tööle.

Mida sa oled siis tahtnud ja saanud teha?

Kui ma tahtsin tantsida, siis ma tantsisin, kui ma tahtsin elumuutus, siis sain jooga, reiki, keha energeetikatöö. Siis ma tahtsin saada luuletajaks ja maalikunstnikuks ja saingi. Selles mõttes, et ma lihtsalt tegin neid asju. Nüüd ma olen loonud laulusõnu. Ja ma luban endal olla õnnelik lauldes.

Kas sa armastusest tahad rääkida?

Minu meelest mehe ja naise armastuses on üks oluline koht kriisi või muutuse koht. Kui sa oled kellegagi mingi aeg koos elanud – aasta või kolm nädalat või viis aastat, aga siis tuleb see muutuse koht. Sa kuulad ära, mida paariline tahab. Ja siis mõtled: mida ma ise tahan sellest suhtest või oma isiklukus elus ja kas koos või eraldi? Väga tihti need ei kattu. Siis ongi see koht, et mis siis edasi saab. Kas armastus on see, mis viib lahku või see, mis viib järgmisele tasemele? Kõige põnevam on see kolmanda võimaluse leidmine, mis mõlemale eraldi ei tulnud pähe. Seda saab ainult siis, kui anda endale aega mõelda, mida mina tahan. Et isegi kui tema tahab seda, siis mida mina tegelikult tahan. Jääda ausaks ja avatuks. Oma südamega enda poole ja oma südamega väljapoole ka. Kui oodata, lasta settida, tulevad ootamatud lahendused ja võimalused. Loeb see, et sa selgitad välja, mis on kõige tähtsam praeguses etapis. Kui ma ei ole endaga armastavas ühenduses, siis ma ei saa olla ka armastav kellegi teise suhtes.

Armastust ma olen erineval ajal erinevalt mõistnud. Mingil ajal arvasin, et rahuldustpakkuv seksuaalne armastus on tipp. Siis tundsin, et ühenduse kogemine läbi aja ja ruumi, kui oled teisest kaugel, on armastuse tipp. Või tundub hoopis igapäevane kooselamine armastuse tipp – kus tuleb esile kogu mugavus ja ebamugavus. Või järgnemine oma partnerile, usaldades teda jäägitult – see on armastuse tipp? Või see, kui mulle järgnetakse...

Praegu on minu jaoks mingi uus armastuse tasand avanemas. Aga ma ei teagi, mis see uus armastuse tasand on… Tegelikult ma tean küll! See on see võimalus, kuidas luua lõdvestuses ja rahus ja erutuses. Alustada rahus ja lõpetada rahus – ükskõik, kas suhet või armastatud tegevust. Ma saan aru, et see on jupiti võimalik. Aga kas seda on võimalik ka lõpuni ellu viia?

Ema ja lapse vaheline armastus on kindlasti üks tipp – keegi valib sind ja väga pikaks ajaks. Koos arenete ja loote. Mingi hetk tuleb see kõik lahti lasta, sest laps hakkab elama oma elu. Minu jaoks see on teist korda sünnitamine, sest ma lasen ta lahti ellu – tema kool, sõbrad, partnerlus, tulevik, valikud… Armastus vajab vabadust. Sa ei saa armastada, kui sa ei anna seda armsamat vabaks.

Minu ja poja suhtes toimus suur muutus kevadel, kui tal oli ootamatult pimesoole operatsioon. Kui laps on haige, ükskõik kui vana ta on, siis tuleb kohe see mõte, et ma olen ebapiisav ema. Aga sellel ajal oli erilisi sündmusi, kus me olime kolmekesi koos palatis – mina, poeg ja tema isa. Sain aru, et andsime oma pojale parima uuestisünni isaga koos. See oli huvitav aeg – nagu uus lill läks lahti.

Sinu raamatus on juttu kodus sünnitamisest, et laps sünniks turvaliselt ja armastavasse keskkonda. Kuidas peaks kasvama see laps, kes on sündinud kodus? Kuidas teda tuleb kaitsta selle ühiskonna eest?

Ma olen tähele pannud, et need lapsed, kes on sündinud hästi turvaliselt, saavad elust hoopis teisiti aru. Ükskõik, kui ebaturvaline on mingi situatsioon – näiteks kui suhteliselt vara lähevad vanemad lahku, siis see, kes on sündinud toetuses, reageerib lõdvestuse ja rahuga kardinaalsele elumuutusele. Muidu reageeritakse ikka paanikaga, sest oma sünniga kogetu võimendub elukeerises, et muutused ei ole turvalised. Kodus sündinud lapsele on muutus turvaline, sest kui ta veest välja tuleb, satub tuttavasse keskkonda, kus ta on 9 kuud viibinud. Tema ja ta ema jaoks oli kogu toetus olemas ning ta eeldab, et see on alati nii. Muidu inimene näeb seda pimestatud sünnimustrit.

Selles mõttes ma ei ole väga mures, mis see ühiskond teeb lapsega, kui see laps on terve ehk ta on saanud hellust ja hoolt üheksa kuud emaüsas ja järgmised üheksa kuud ema rinna otsas ning veel üheksa kuud sugulaste „kätel“ – armastuses kohaneda selle maailmaga ja õppida koos inimestega, keda ta tunneb, siis on juured hästi maandunud :) Väga oluline on, et see ema, kes last kannab, oleks valmis vastu võtma toetust (mitte et „mul ei ole siin kedagi, kes mind toetaks“) ja nii on võimalik luua turvaline sünd lapsele.

Mul on Kersti lastest juttu ka raamatus, aga mul on sellega üks lugu. Ükskord läks Kersti tantsulaagrisse ja siis ma olin nädal aega tema kolme lapsega. Kuidagi juhtus nii, ma tegutsesin köögis ja lapsed pidid juba ratastega minema kiigeplatsile. Järsku tuli kõige pisem – alla kahene Mats köögi uksele, istus maha ja hakkas mängima. Ma ootasin teisi ka, sest paistis, et nad on ringi mõelnud. Ja ei tule! Siis ma vaatasin, et ups, kus poisi ratas on ja kust sa üldse tuled. Poolel teel küla vahelt leidsime ta ratta. Mats oli üksi keset teed maha jäänud teistest. Leidsime teised ka kiigeplatsilt üles ja ma sain aru, et see laps, kes oli turvaliselt kodus sündinud, usaldas niivõrd maailma. Ta teadis, kus on ta kodu ja täielikus rahus tuli koju, ise ei nutnud, vaid jätkas oma tavapäraseid mänge, sest tal oli turvaline olla. Esialgu oli mulle šokk, et ma ei ole hea lapsehoidja, aga ma sain aru, et Mats ju usaldab mind ka. See oli minu jaoks suur õppetund, kuidas nende laste olemuslik vägi on nii selge ja nii kohal kogu aeg.

Mida meie, kes me ei ole kodus sündinud, nüüd veel teha saame?

Hingata. Tervendada oma sünniotsuseid. Kui ma olen enda põhilised sünniotsused ära tervendanud, siis mul on turvaline sattuda uudsetesse olukordadesse. Seda on kõikidel võimalik muuta, sest Eestis on küllaldaselt inimesi, kes suudavad seda tervenemisprotsessi toetada. Vabastav hingamine on mind kümne aasta jooksul toonud kohta, kus ma tunnen, et elu on õnn. Ma arvan et ma olin enne ka õnnelik, aga ma ei teadvustanud seda.

Mis on sünnitoetus?

Sünnitoetamine on, et sa toetad kõiki, kes on sünni juures: ema, isa, muud sugulased, laps, arstid, ämmaemandad. Et see laps saaks sündida turvaliselt. Toetamine võib olla psüühiline, hingeline või füüsiline – toetades nii palju kui võimalik, et ema saaks selle lapse ilmale kanda. Võib ka olla nii, et hoopis isa tuleb toetada. Aitavad kõige kõrgemaid mõtteid.

Oluline on oma hirmu väljendada. Näiteks kui ruumis on keegi, kes kardab, et emal on sünnitus nii pikalt kestnud, et ei tea, kas ta peab vastu. Mina siis tasakaaluks mõtlen, et siin on lõputult väge ja jõudu, et see on ideaalne, täiuslik hetk, kui see laps sünnib. Kui hingata ämmaemandate ja arstidega, siis nad saavad ka toetada sündivat last teadlikult. Muidu juhtub, et harjumuspärane töö on suunatud väliste parameetrite mõõtmisele ja ka mitte ema jõu ja hakkamasaamise tunnustamisele-toetamisele. Aga ma usun, et kui nad lubavad endal TUNDA, siis nad suudaksid ühendada tehnilisi oskusi tunnetuse ja usaldusega, unustamata oma „professionaalset tarkvara“.

Sinu raamatus on perekondi, kes võtsid oma lapsi uue lapse sünnitusele kaasa. Kuidas see lastele mõjub?

Kõik me oleme tulnud läbi sünni. Kui see vanem laps on tulnud terviklikult ja tähelepanu keskmes olles, siis tema jaoks see on loomulik sündmus. Nagu mäng.

Minu juurde on tulnud hingama ema oma kolmeaastase lapsega, et tervendada tema sünnis mingit olukorda. Lapsed võtavad uued otsused kergesti omaks, väljendavad kõike, mida nad ei saanud väljendada seal sünnitustoas just nüüd, kui nad on kuuldud.

Kas lapsed ei saa traumat? Mehed näiteks vahel saavad.

Mehed ei saa traumat sellest sünnist, vaid neile meenub nende enda sünd ja lapse sünd meenutab kõike, mis oli mehe eh lapse isa enda sünni ajal. Ka minul endal võimendus esimest korda sünni juures olles keha puhastumine. Nähes esimest hingetõmmet, hakkas minu keha lahti laskma vana kurbust ja surmahirmu, mis oli minu sünniloo ümber. Lubasin kehal omaviisi toimetada, mõtlesin, et see on tervenemine, kuigi nägi välja nagu bronhiit või kopsupõletik.

Ma olin nii palju oma kehaga koostööd teinud, et teadsin, et see ei ole millegi välisega (viirus, külmetus jne) seotud. Olin näinud lapse hingamise õppimise protsessi – laps, kes oli veel oma ema üsas, maitses õhku. Ka siis sai ta kiirustamata harjutada, kui ta oli nabanööriga ühendatult emarinnal – see oli minu jaoks valgustav kogemus iga raku tasandil, sest see tõi mulle meelde minu enda esimese hingetõmbe, sest ma ei hakanud ise hingama, vaid hingamisaparaadiga.

Mis toimub praegu ühiskonnas?

Toimub uuele tasandile tõusmine. Seesama hetk, kus armastuse juures tuleb leida kolmandaid mõtte- ja lahendustemustreid. Sest need väärtushinnangud, mis on koos hoidnud rahvaid või pankasid, need ei toimi, ei vii edasi. Praegu on leiutamise aeg.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta