„Emme, miks raamatuid ei tohi lõhkuda?“ küsis ükskord mu väike poeg. „Sest siis me peame ju uued ostma, aga korralik raamat maksab üsna palju raha ja niisama lõhkumine on raiskamine,“ vastasin. „Aga emme, miks ei tohi raisata? Kas meil pole nii palju raha? Kas me oleme vaesed?“ küsis poeg seepeale. Tol hetkel tundsin justkui oleks tarbimisühiskond mulle varbale astunud.

Ma arvan, et ma pole ainus ema, kes on lastele tarbimise teemade lahtiseletamisega kimpus olnud. Olukorras, kus täiskasvanudki ei suuda iga kord mõõdukalt tarbida, on üsna vastuoluline hakata lastele rääkima, et säästmine pole häbiasi ja on oluline hinnata tegelikke väärtusi, mitte välist kesta ja üldmuljet.

Ma seletasin lapsele, et iga ostetud eseme tegemiseks peab võtma ümbritsevast loodusest midagi ära. Asjad ei teki ju iseenesest. Ja kui liiga palju ära võtta, siis võib juhtuda, et varsti polegi enam midagi võtta. Et kui lõhkuda lihtsalt lõbu pärast raamat või osta koju palju selliseid mänguasju, mis tegelikult nii väga ei meeldigi, siis meie mõtlematu käitumise pärast võidakse maha raiuda näiteks mõni metsatukk ja loomad ning linnud kaotavad seeläbi oma kodud. Lisasin, et mina küll ei tahaks lihtsalt raiskamise lõbu pärast loodust rikkuda.

Leppisime tol korral pojaga kokku, et edaspidi hoiame raamatuid hoolega ja poest ostame vaid neid lelusid, mis kohe tükk aega on meeldinud. Otsustasime, et need terved ning korralikud raamatud ja mänguasjad, mis koduses raamaturiiulis ning mänguasjakastis seisma on jäänud, viime lasteaeda teistele lastele.

Kuna selline säästmisüritus meie peres väga hästi õnnestus, hakkasin lapsele tasapisi rääkima ka teistest säästmisega seotud teemadest. Et pere noorimale tuleb asju eakohaselt seletada, olen pidanud koduse kokkuhoiu teemad enda jaoks uuesti lahti mõtestama.

Kuna ainult rääkimisest ei piisa, vaid tuleb ka ise eeskuju näidata, siis lapse kaasamine on teinud mind ennast hoolikamaks. Tulemuseks on palju tõhusam kokkuhoid, kui üksi tegutsedes, sest lapsele pakub põnevust emme utsitamine vähimagi laiskuse või eksimuse korral.

Olen veendunud, et lastele on oluline säästmist õpetada ja neile ka eeskuju näidata, sest vaid nii on mõistlikkuse piiridesse jäämine nende jaoks loomulik tegevus. Hiljem täiskasvanuna on palju raskem ringi õppida.

Siinkohal võib välja tuua mõned kokkuhoiu nipid, mis on jõukohased ka lastele.

• Pärast WC kasutamist kustutatakse tuli. Kui laps ise lülitini ei ulatu, siis õpetage ta abi paluma.
• Kahesüsteemset WC-potti kasutatakse otstarbekalt. Ka eelkooliealistele lastele on võimalik selgeks teha, et pissi korral lastakse väiksem kogus vett potti ja kaka korral tuleb rohkem vett potti lasta.
• Hambaid pestes ei lasta veel kogu aeg joosta. Kõige otstarbekam on see nipp lastele harjumuseks muuta kohe alguses, kui hambapesu alles õpitakse.
• Joonistamiseks saab kasutada ka pliiatsitega tehtud pildi teist poolt. Samuti sobivad joonistamiseks oma kasulikkuse kaotanud ühepoolsete paljunduste ja reklaamide tühjad pooled.
• Lihtsam prügisorteerimine on ka lastele jõukohane. Isegi eelkooliealised lapsed on võimelised mõistma, et õunasüdamikud on biojäätmed ja täis soditud vihikulehed on paberiprügi.
• Oma asju hoitakse. Lastele tasub varakult mõista anda, et uusi asju iga päev ei saa ja olemasolevaid tuleb hoida. Vanematel tasub meenutada oma lapsepõlve. Suure tõenäosusega mäletate mõnda enam meeldinud mänguasja. Kui lastele pidevalt uusi mänguasju osta, siis ei saa sellised mälestused tekkida. Armsate mängukannide asemel mäletavad „osturalli põlvkonna lapsed“ hoopis pakendite ja vidinate vaheldumist.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta