Valdava osa tihaste pesast moodustab sammal. Näiteks rasvatihasel (Parus major) võib sammal moodustada pesamaterjalist kuni 80%, sinitihasel (Cyanistes caeruleus) 76%, kuid sõltuvalt tihaseliigist ja õõnsusest võib kasutatud pesa alumist kihti moodustava sambla hulk olla suuremgi. Sammal kogub enese kaalust 2–9 korda rohkem vett ja õõnsustesse sadanud või nõrgunud liigset vihmavett imades võib see reguleerida pesaõõnsuse niiskusrežiimi, jättes munad või pojad kuivaks. Võimalik, et sambla antibakteriaalsete omadusete tõttu kasutavad tihased pesades teatud sammaltaimeliike teadlikult.

Poolas Bialowieza metsade rasva-, sini- ja salutihaste (Poecile palustris) pesade sammaltaimede koostist uurides otsisid teadlased vastust küsimusele, kas tihased eelistatavad kindlaid taimi. Selleks koguti pesitsuse lõppedes puuõõnsustest pesad ning määrati nii neis leiduvad kui ka pesa lähiümbruses kasvavad sammaltaimed.

Pesade ümbrusest leiti 54 liiki sammaltaimi (neist 47 liiki lehtsammaltaimi ja 7 liiki helviksammaltaimi), kuid pesadest määrati kokku vaid 34 liiki. Kõige varieeruvam oli liigirikkus rasvatihase pesades (1–14 liiki). Sammaltaimede keskmine liigirikkus tihaste pesades jäi 4,0 (sinitihaste pesades) ja 5,5 (salutihaste pesades) liigi vahele. Valdava osa sini- ja salutihase pesast leitud liikidest moodustasid läikulmik (Hypnum cupressiforme) ning harilik lameõhik (Alleniella (Neckera) complanata). Rasvatihase pesades domineerisid aga viis liiki: lisaks läikulmikule veel suur tuhmik (Anomodon viticulosus), kähar salusammal (Eurhynchium angustirete), harilik hännik (Isothecium alopecuroides) ja harilik palusammal (Pleurozium schreberi). Vaatamata suhteliselt suurele liigilisele mitmekesisusele pesades moodustas põhiosa (80–89 %) kasutatud sammaltaimede üldmahust keskimiselt vaid 2,3–2,7 liiki. See näitab, et hoolimata pesa ümbruses olevast suurest sammaltaimede valikust kasutavad tihased pesaehituseks vaid kindlat liiki samblaid.

Rasvatihase pesast leitud liigid erinesid väiksemate tihaste pesades kasutatutest niivõrd, et pesade määramine olnuks võimalik ka pesa aluskihi järgi – kui salu- ja sinitihane kasutasid suhteliselt sarnaseid sammaltaimi, siis rasvatihase pesa alumine kiht koosnes tugevama struktuuriga liikidest (näiteks suurest tuhmikust, palusamblast). Selline erinevus on ilmselt tingitud rasvatihase suuremast kurnast ja poegade kasvust, mistõttu on vajalik ka tugevam pesa aluskiht; väiksematel tihaseliikidel piisab aga õrnema struktuuriga sammaltaimedest (näiteks läikulmikust, lameõhikust). Kuigi sini- ja salutihase pesad olid teineteisega sarnased, leidus vaid salutihase pesas harilikku paelsammalt (Metzgeria furcata), vaid sinitihase pesas aga saledat lühikupart (Brachythecium salebrosum).

Nii tihaseliikide eelistused kasutada pesaehituseks erinevaid sammaltaimi kui ka 21 pesa ümbruses kasvava tavalise liigi puudumine viitavad ilmekalt tihaste heale sammaltaimede tundmise oskusele.

Wesołowski T, Wierzcholska S (2018). Tits as bryologists: patterns of bryophyte use in nests of three species cohabiting primeval forest. Journal of Ornithology 159: 733-745. https://doi.org/10.1007/s10336-018-1535-2

Lugu pärineb Linnuvaatleja teadusportaalist, mida toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia- ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi,

Sarnased artiklid