„Mis tunne sul esimesena tuleb, kui ma ütlen Haapsalu Kutsehariduskeskus?” küsin meie õpilaste käest uurides kooli mainet. „Uhke tunne, haritud tunne,” vastatakse. Vaatamata sellele, et kui üleriigilistes uudistes on juttu kutsekoolist, siis vähemalt ühel korral veel üsna hiljuti algas see sõnadega – „hoolimata kutsehariduse halvast mainest….” Mille tõestuseks pole tegelikult ammu enam ühtki tõsiseltvõetavat argumenti. Selles uudises ka ei olnud.

Mõni aeg tagasi SA Innove tellitud ja Saar Polli läbi viidud uuring näitas, et kutsehariduse maine võiks ju veel parem olla, aga tegelikult on ta praegu juba hea. Ent vanad müüdid ja lööklaused on siiski visad kaduma ja nii mõnigi lapsevanem ütleb, et kutsekool on küll tore koht, aga oma last ikkagi sinna ei saadaks. Olgu või laps õnnetu, aga kõik tuleb teha selleks, et võsu korralikult gümnaasiumisse läheks ja siis ülikooli.

Humanitaaralal on loodetavasti lihtsam hakkama saada ja rahvusvahelistel ärijuhtidel on kuulu järgi hea elu. Tänu aasta-aastalt vähenevale põhikooliõpilaste hulgale, võtavad gümnaasiumid lahkesti ka kõik tahtjad vastu. Olgu siis poisil paar autot juba üles putitatud, või tüdrukul retseptiraamat ning kulp koolikotis kaasas, sest see on see, mis teda tegelikult tegudele innustab.

Kõik mäletavad ju suhtumist, mida kultiveeriti kunagi koolides – kui õpid hästi, lähed edasi keskkooli, kui oled rumal looder, siis ootab sind kutsekas. Mäletan oma kooliajast, kui kaheksanda klassi viimasel veerandil üks õpetaja tahvli ees seisvalt ja ülesandega hätta jäänud klassivennalt demonstratiivselt küsis: „Ega sa ometi keskkooli tulla ei mõtle, lähed ju ikka kutsekooli?”

Klassivend läkski õnneks kutsekooli. Ma pole uurinud, kas ta peale kutsekooli lõpetamist ka ülikoolitee jalge alla võttis, aga olen tema firmat näinud Äripäeva ettevõtete topis.

Muide – kutsekoolis tuleb ju omandada põhikooli lõpetanud noorel nii eriala kui keskharidus. Seda korraga. Nii et lohe olla on kutsekoolis tegelikult ohtlik. Ja nii mõnigi, kes on tulnud siia suhtumisega, et „õpetajate meelest olin põhikoolis lohe, mis tähendab, et kutsekooli kontingent, nii et vedelen siin edasi,” on pidanud oma suhtumist kardinaalselt muutma ja jalad kõhualt välja tõmbama.

Muidugi, kutsekoolis tegeldakse nii mõnegi õpilasega rohkem, kui temaga võib-olla gümnaasiumis tegeldaks. See, mida meie õpilased kooli kohta eraldi välja tõid, oli just õpetajate toetav suhtumine. Et siin ei ole nagu gümnaasiumis, et „meie oleme õpetajad, sina oled õpilane - arvesta sellega.” Siin saavad õpetajad rohkem oma inimesteks. Usun, et see kehtib enam-vähem kõikide kutsekoolide kohta. Kutsekoolides on paljud õpetajad praktikud, kes „elust tulnud” ja nende hoiak on väga kontaktis reaalsusega. Ideaalid on need, mille poole püüelda ja praegune hetk on see, millega tuleb hakkama saada.

Kunagised räämas kutsekoolid on korda saamas. Tõenäoliselt hiljem, kui nii mõnigi ülikool sai, sest õppebaas nõuab enam, kui loetud ruutmeetrid üüripinda, koolipink ja arvuti. Kutsekoolides on täna juba selliseid õpilaskodusid, mis võiks korrasoleku poolest taotleda  hotellitärne. Õpe on üldjuhul kvaliteetne ning noortel oma koolielu kulgemises kaalukas sõna kaasa ütelda.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta