Olen Eesti Toidupanga tegevusi jälginud juba paar aastat, ilmselt üsna selle loomisest saadik. Seni aga ei julgenud ennast vabatahtlikuna välja pakkuda. Ehk on isegi vale öelda, et ei julgenud, pigem polnud ma selleks valmis.

Minu vaim sai teiste aitamiseks küpseks alles nüüd, kui olen 28-aastane. Viimaste paari aasta jooksul olen ette võtnud nii väli- kui ka siserännakuid, mis avasid mu silmad paljudele meie ümber ja minu enda sees toimuvatele protsessidele. Aastaid ei julgenud ma vaadata näkku ei oma minevikule ega ka tulevikule.

Olen kogenud oma lapsepõlve jooksul kõike seda, mida teistele lastele ei sooviks. Olen tundnud nälga. Näiteks käisin naaberaiast õunu varastamas. Korjasin maast sinna jäänud nätsusid. Kogusin kopikaid selleks, et osta kioskist kasvõi väike maius. Vanaema juures käimine olid nagu paradiisi sattumine: purk vaarikamoosi sai otsa vähem kui viie minutiga.

Olen olnud maha jäetud, solvunud, pettunud, vihane laps. Olen näinud koduvägivalda ja kõike muud, mis sellega kaasnes. Olen jälginud täiskasvanute allakäiku ja olnud sellesse kaasatud.

Minul vedas: mul oli vanaema, kes võttis mind 6-aastasena enda tiiva alla ja hoolitses minu eest, kuni ma sain täiskasvanuks. Ka minu vanemad (ema ja kasuisa) muutusid aastate jooksul targemateks ning hetkel võin öelda, et neist on saanud üsna viisakad ja korralikud ühiskonnaorjad.

Olen aastaid hoidnud enda sees oma lapsepõlvega seotud valu, ignoreerinud mälestusi ning eitanud kõike seda (eelkõige vaesust, mis valitseb meie ühiskonnas). Nüüd, kui sain ise tütre emaks, saabus ka õige aeg vaadata enda sisse. Minu lapsepõlv on möödas, aga mõne teise lapse oma on alles alanud.

Olin seni loonud naiivset maailmapilti, et just mina olin see ainuke murtud ja kannatav laps. Ma ei tahtnud näha, et täpselt samasuguses olukorras (või äkki veelgi hullemas) on ka tänasel päeval hoomamatu arv lapsi ja noorukeid.

Mul tõepoolest vedas, sest ma sain üsna varakult allakäigu keerisest välja, aga paljud ei saa. On neid vanemaid, kelle kallal töötavad sotsiaaltöötajad. Samal ajal, kui sotsiaalsüsteem tegeleb täiskasvanute ümberkasvatamisega, on endiselt lapsi, kes samuti vajavad hoolt. Kõiki lapsi ei saa aidata, kuid mõne põnni elu saab kergemaks teha küll. Eesti sotsiaalsüsteem ei ole kuigi hästi arenenud, kahjuks.

Toidupank teeb heategusid saades vastu vaid tänusõnu, ei midagi muud. Riigipoolne toetus neile on samuti puudulik.

Hiljuti käisin ühe oma sõbrannaga Pärnu Toidupangas. Sõbranna käib seal toidupakke kokku panemas ja jagamas. Veetsin kohapeal umbes kolm tunnikest ning see, mida ma nägin puudutas mind sügavalt.

Mõistsin äkitselt, kui paljud tegelikult abi vajavad. Nägin väga korralike ja viisakaid pereisasid ja pereemasid, kes tulid toidupakke saama. Kuulsin nende juttu ja kuuldu šokeeris mind. Ma ei hakka praegu süvenema detailidesse. Ütlen vaid, et pärast seda kolmetunnist "teraapiat" ei suutnud ma rahulikult magada järgmised kolm ööd, sest mu mõtted olid järjekindlalt kinni Pärnu Toidupangas veedetud ajas.

Oli väga valus märgata "päris" vaesust, meeleheidet, pettumust, kurbust ja lootusetust inimeste silmades. Samas õnnestus mul näha ka ühe lapse tõelist rõõmu, kui ta sai toidupakiga kaasa kohupiimakreemi.

Töö, mida teeb Eesti Toidupank, on raske. Toidu kogumine ei ole käkitegu: see nõuab inimressurssi ja aega. Õnneks on südamlikke vabatahtlikke.

Uurisin hiljuti Eesti Toidupanga kodulehte ja avastasin, et detsembrisse plaaniti toidukogumiskampaaniat. Kuna elan Tallinnas, siis otsustasin, et võtan kindlasti sellest osa.

Toidukogumiskampaanias osalemine oli minu jaoks ka eneseületamine. Ma ei ole see inimene, kes tunneb ennast väga vabalt seistes poe sissepääsu juures reklaamlehekesi jagades. Paljud inimesed lihtsalt ignoreerivad vabatahtlikke, jalutavad mööda või hoiavad pilkusid maas. See reaktsioon ei ole mugav.

Olen isegi mõelnud, et milleks mulle seda vaja on. Kindlasti saavad toidupankurid hakkama ka ilma minuta. Kas ma üritan alateadvuse tasemel endale midagi tõestada? Osalesin ilmselt seetõttu, et tahan aidata kasvõi natukene. Ma ei taha enam olla see kuivik, kes hoiab silmad kinni. Ma ei taha olla nende inimeste hulgas, kes ei hooli või siis hoolivad ainult endast ja oma lähedastest. Ma tahan näha oma ninast kaugemale.

Huvitaval kombel ainuke päev, millal sain osaleda toidupanga kampaanias, oli minu 28. sünnipäev 15. detsembril. Tavaliselt jätab sünnipäev mind üsna külmaks ning ma soovin, et see päev mööduks kiiremini. Seekord oli kõik teisiti.

Toidupanga kampaania ajal ma tundsin ennast väga hästi ja olin rahul sellega, mida tegin. Ma sain väärt kogemuse, mis oli mulle kingituseks. Avastasin, et minus on jõudu aidata. Ma ei ole tühi koht siin maamunal.

Toit, mis läheb perede vahel jagamisele, toob saajatele rõõmu. Olgugi see rõõm lühiajaline, aga seda vähemalt on. Rõõmu jagub ka kogujatele ja jagajatele.

Ma ei vaja tänusõnu. Ma lihtsalt tean, mida tähendab toit väikese näljase kõhu jaoks. Aidates teisi, aitan ma mingil määral ka seda kannatanud last, kes on aastaid ennast varjunud minu sees.

Mul on hea meel, et mõni väike tüdruk või poiss saab kasvõi korraks naeratuse näole. Ma olen suureks kasvanud, aga tema teekond on alles ees. Loodan, et ka tema saab sellest raskest ajast üle.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta