Küllap oleneb tõde vaatenurgast ja vaidlemist jätkub veel kauaks. Kas taimetoitlane peaks kandma nahksaapaid ja villast kampsunit, kui ta välistab karjakasvatust? Kas kolm korda päevas liha tarbiv inimene oleks võimeline ka paari päeva järel proteiini hankimiseks looma tapma?  

Eesti OTT (Otse Tootjalt Tarbijale) liikumisse kuulub nii lihasööjaid kui taimetoitlasi, sest nende eetikapiirid  ei asu ainete, vaid nende hankimise tasandil. Kui hankida toitu oma lähikonnast on eetiliste küsimuste ring kiiresti vastuse saanud. Allpool mõtiskleb kohaliku toidu teemal Merle Einola, kes on  Pärnu Murumaja kohviku perenaine ja  MTÜ Roheliselt värske elu asutaja.

Tänapäeva elustiili iseloomustab üha suurenev kiirtoidu ja valmistoidu tarbimine, mida imporditakse tuhandete kilomeetrite kauguselt meie poelettidele. Toiduaineid veetakse, ladustatakse, puhastatakse, töödeldakse, külmutatakse ning igal sammul väheneb toiteväärtus erinevate tegurite mõjul. Tänapäeval toidu puudust pole, toidulaud on pigem külluslik, kuid sööme toitu, kus toitainete sisaldus on väike ning seetõttu meie rakud on näljas.

Kohalik kaubavahetus annab inimesele võimaluse tarbida toitu, mis sisaldab vitamiine, mineraalaineid ja rakkudele vajalikke fütotoitaineid. Süües täisväärtuslikku toitu, anname kehale vajaliku materjali energia tootmiseks, püsime vitaalsed ning võime nautida elu ilma haigusteta.

Olen kolme lapse ema, kes on üles kasvanud oma põllu toidu peal ja samamoodi üles kasvatanud põlvkonna lapsi. Looduslähedane eluviis ja kohaliku toidu tarbimine on andnud meile võimaluse elada haigustevaba elu ilma medikamentidele raha kulutamata.

Milline on lokaalsema tarbimise mõju inimkonna tervisele laiemalt, kui tarbimine oleks ühtlaselt  lokaalsem terves maailmas? 

Lokaalse tarbimise puhul on inimese ökoloogiline jalajälg ja õhusaaste väiksem, kuna transpordile, kaupade töötlemisele ja säilitamisele kulub vähem energiat.

Võimalik on pakkuda kvaliteetsemat kaupa, koristada küps saak ja turustada see lühikese aja jooksul ning samuti puudub vajadus säilitusainete kasutamiseks. 

Tarbijate  teadlikkust on vaja tõsta lokaalse kauba ja teenuste võimalustest. Vajalik on välja töötada toimiv turundussüsteem, kuidas kohalik kaup ja teenus võimalikult lihtsalt tarbijani jõuaks. 

Lühidalt, mida teha? 

Tõsta tarbijate  teadlikkust põhjendadesmiks neil on kasulikum tarbida lokaalselt. Teadlikkust suurendab pidev reklaam, artiklid lokaalsetest kaupadest ja teenustestning nende osatähtsusest ja tervislikest aspektidest. 

Tekib küsimus, kas meil ei ole ju kõiki toiduaineid, maitseaineid ja vürtse kohalikult saada?Paraku oleme nendega juba nii harjunud. Nendega on lihtne, eksport eksisteeris juba keskajal ja küllap jääb kestma. Kuid niikaua, kui kohaliku toidu osas on nõudlus väike, ei saa ka areneda siinsed tootmised. 

Võiks ju kasvatada rohkem puuvilju, kui hoidlatesse oleks mõistlik investeerida. Näiteks mitmete köögiviljade nagu suvikõrvitsa, fenkoli, brüsseli kapsa, atrišoki, meloni, arbuusviinamarjade kasvatamine on Eestis kujunenud täiesti edukaks.On aretatud sorte, mis on külmakindlamad ja mida annaks meie oludes kultiveerida. 

Küsimuse valupunkt  on masstootmises ja selle toodangu ekspordis,  kus efektiivsuse mõõdupuu on ainult majanduslik, hõlmamata toodangu väärtust loodusele ja inimesele endale. Odavalt ja palju on loodud kurioosseid tootmisviisid, kus loomade ja taimede heaolu on vähem kui tähtsusetu. 

See on aspekt, mida ei toeta sügavamale vaadates vist enam keegi, kes enda tervisest hoolib. Need,  kes seni sel viisil toodetud toitu iseenesest mõistetavalt võtavad, pole julgenud, tahtnud või teadnud sügavamale vaadata.