Bioneer uuris, miks lemmikloomad varjupaikadesse satuvad ja mis neist edasi saab. Küsimustele vastas Varjupaikade MTÜ üldjuht Triinu Priks.

Kui suureks probleemiks on Tallinnas omapäi liikuvad kassid ja koerad? Kasse lastakse õue mõnikord lausa teadlikult. Kui paljud varjupaika jõudvatest kassidest on lihtsalt õue omapäi jooksma lastud?

Oleme kaks aastat pakkunud Tallinna linnas hulkuvate loomade püüdmise ja pidamise teenust ja seega ei saa me väga kaugeleulatuvat statistikat teha. Aasta lõikes on varjupaika jõudnud loomade arv stabiilne, pigem kõigub ta kuude lõikes ja on just kasside osas osadel kuudel tänu kassipojahooajale suurem. Küll aga näeme ise ja oleme kuulnud inimesi arutamas, et hulkuvad loomad on sisuliselt linnapildist kadunud, ei ole enam suuri silmatorkavaid kassikolooniaid.

Tallinna linn on väga hästi organiseerinud varjupaigateenuse ja ehitanud ise välja kaasaegse varjupaiga. Osaliselt on kindlasti ka see põhjus, miks linnapildis on vähe hulkuvaid loomi. 

Kasside omapäi jalutama laskmine on samamoodi keelatud nagu koertegi puhul. Paljud inimesed seda kas ei tea või eiravad teadlikult. Kassid ei oska meile paraku öelda, kas nad on eksinud, hüljatud või lastakse neid lihtsalt omapäi jooksma. Saame vaid öelda, et omanik tuleb varjupaika järele vaid 13 protsendile tänavalt püütud kassidest. Kui paljudel tegelikult omanik olemas on, ei oska meie öelda.

Kuidas jäävad loomad kodututeks?

Lemmikloomad saavad kodutuks jääda ainult inimese tegevuse või tegevusetuse tagajärjel. Ligi pooled varjupaika sattuvatest loomadest lähevad koju tagasi, seega nad ei ole kodutud. Ülejäänute puhul on inimene otsustanud nad hüljata või mitte otsida oma kadunuks jäänud looma.

Ka tänaval sündinud kassipoegade esivanemad on kunagiste kodukasside järglased. Kolmas võimalus on, et looma omanik lahkub siit ilmast ja ei ole mitte kedagi, kes looma eest edasi hoolitseks.

Triinu Priks: „Mõned koerad on ise tulnud Tallinna kodutute loomade varjupaika.“

Millistel põhjustel ei tohiks looma võtta? Millist eeltööd peaks tegema lemmiklooma võtmisele?

Kindlasti peaks tegema eeltööd need, kes elavad üüripinnal. Üürileandja ei pruugi olla vaimustuses lemmiklooma mõttest.

Kõik pereliikmed peaksid olema teadlikud loomavõtust ja sellega täiesti nõus. Tungivalt soovituslik on, et kõik pereliikmed kohtuks loomaga enne lõpliku otsuse langetamist. Võib tulla välja, et keegi kardab loomi.

Tuleks omavahel läbi rääkida ja ära jagada looma eest hoolitsemise kohustused, et kellelgi ei tuleks üllatusena, et temalt eeldatakse edaspidi kassi liivakasti koristamist või pikki jalutuskäike koeraga. Võimalusel tuleks teha selgeks ega kellelgi peres pole allergiat.

Suure osa loomade äraandmise taga on tänasel päeval ootamatult avastatud allergia. Lisainfot leiab meie kodulehelt: varjupaik.ee/paku-kodu

Kuidas satuvad loomad varjupaika? Kes toovad loomi varjupaika?

Loomad satuvad varjupaika linnakodanike poolt tehtud väljakutsete peale, varjupaiga töötajad linnas seiret tegemas ja ringi jooksvaid loomi otsimas ei käi. Reeglina sõidab varjupaiga töötaja väljakutse peale kohale ja kui loomal puudub kiip või on kiip registreerimata, siis toimetab looma varjupaika.

Juhtub ka nii, et looma toob varjupaika leidja. Leidjatele paneks südamele seda, et nad teavitaksid kindlasti kohe varjupaika, kui tänavalt looma leiavad ja kontrolliksid kindlasti kiibi olemasolu. Korduvalt on juhtunud, et leidja hoiab looma enda juures, samal ajal otsi omanik oma kadunud lemmikut.

Ja siis on veel paar juhust, kui loomad on ise tulnud varjupaika, näiteks Tallinnas on seda teinud paar koera.

Mitu varjupaika Tallinnas on?

Tallinna linnas püüame hulkuvaid loomi ainult meie. Küll aga on veel mitmeid teisi MTÜ-sid, kes tegelevad kas teistele omavalitsustele teenuse pakkumisega või heategevas korras ainult kasside abistamisega.

Kuidas mõjutab kiibistamine varjupaika sattunud loomi? Kui paljud varjupaika jõudnud loomadest kiibistamata või registreerimata kiibiga?

Kiibistatud ja registrisse kantud loom ei jõua tihtipeale varjupaika, tema omanikuga võetakse kohe leidmiskohal ühendust ja loom saab koheselt koju.

Vahel tõesti juhtub, et omaniku telefon ei vasta või ei saa ta kohe loomale järgi tulla, sel juhul viiakse loom varjupaika ja omanik saab oma lemmiku sealt kätte.

Kui kiip on olemas, aga registrisse kandmata, siis pole sellest mingit kasu, sest omaniku andmeid ei leia kusagilt. Vastus esimesele küsimusele on seega, et kiibistamine aitab loomal kiiresti koju jõuda.

Varjupaika sattunud koertest on kiibistatud umbes 70% või isegi rohkem, päris täpset statistikat ei oska öelda. Kassidest on kiibistatud 10-15%, osaliselt on põhjuseks see, et kassi ei peeta vajalikuks kiibistada, teiselt poolt on paljud varjupaika sattunud kassid tänaval sündinud ja neil puudub kodu.

Triinu Priks: „Mõned koerad on ise tulnud Tallinna kodutute loomade varjupaika.“

Mis saab loomadest, kes satuvad varjupaika?

Esimese asjana proovitakse teha kõik selleks, et tuvastada looma omanik ja veterinaar vaatab looma üle.

Vana omanikku peame ootama 14 päeva. Kui omanik ei ilmu, siis saab loom parasiiditõrjed, vajalikud vaktsiinid, mikrokiibi ja ta steriliseeritakse või kastreeritakse kui vanus ja tervis seda lubab. Seejärel on loom valmis minema uude koju.

Kassid ootavad uut omanikku kassitoas, kus kõik soovijad saavad nendega tutvuda. Koertega saab tutvuda ükshaaval.

Mida teha, kui leitakse omanikuta tuhkur või merisiga või papagoi? Kuhu siis pöörduda?

Ikka Tallinna loomade varjupaika. Varjupaigas on kahe tegutsemisaasta jooksul olnud küülikuid, rotte, kilpkonnasid, merisigu, tuhkruid, papagoisid ja isegi kana ja kukk.

Kuidas inimesed saavad anda varjupaigale abi, toetust?

Varjupaika saab toetada nii rahaliselt, tehes püsi- või ühekordse ülekande, helistades meie annetustelefonile 900 7000 või annetades varjupaigale vajalikke asju. Pikemalt ja täpsemalt on selle kohta infot meie kodulehel: varjupaik.ee/toeta

Triinu Priks: „Mõned koerad on ise tulnud Tallinna kodutute loomade varjupaika.“

Millega tuleb arvestada, kui inimene soovib varjupaigast looma võtta?

Me ei loovuta loomi alaealistele, me ei anna koeri ketti panekuks, loomavõtjaga sõlmime loovutuslepingu ning tasuda tuleb loovutustasu.

Lisaks on hea läbi mõelda, kas soov lemmik koju viia on ikka tõsine, mitte hetketuju. Kas sul on piisavalt aega ja ruumi looma jaoks, kas vajadusel on keegi, kes hoiab looma, kui ise kodust pikemalt eemal oled.

Läbi mõelda tuleb ka rahaline pool, lisaks esialgsetele kulutustele vajab lemmikloom toitu, mänguasju, rihmasid ja muid vahendeid ning aeg-ajalt ka arsti juures käimist.

Kas varjupaigast võetud loomad on juba arstliku läbivaatuse läbinud, vaktsineeritud, kastreeritud, steriliseeritud, kiibistatud vms?

Jah, kõik need asjad on loomadele tehtud. Steriliseeritud või kastreeritud on muidugi vaid juhul kui vanus seda võimaldab. Kui ei ole, siis jääb see omaniku teha.

Mille poolest erineb varjupaiga loom tavalisel viisil võetud loomast?

Üldjuhul tegelikult ei erinegi millegi poolest. Reeglina ei saa varjupaiga loom kaasa tõutunnistust nagu seda saab kasvatajalt looma ostes, kuid on tulnud ka ette juhuseid, kus varjupaigast saab tõupaberid loomaga kaasa.

Tihti arvatakse, et varjupaika jõuavad loomad, kes ei sobinud headeks lemmikloomadeks. Tegelikult jõuavad loomad kodust varjupaika hoopis teistel põhjustel.

Peamiselt on selle ebameeldiva ja suure muutuse taga ikka inimesest alguse saanud probleemid või olukorrad: elukohavahetus või perekonnas toimunud muutused, pereliikme allergiad, pesakond on liiga suur või pole loomade jaoks ruumi, inimene ei saa enam majanduslikel põhjustel loomade eest hoolitseda, inimesel ei ole enam lemmiku jaoks aega või tal on muud isiklikud probleemid.

Reeglina antakse varjupaigast teile lemmiku kohta palju rohkem infot kui juhuslikult pesakonna saanud koeraomaniku käest.

Mitmed varjupaigaloomad elavad hoiukodudes. Seal on nad ööpäev läbi inimeste silma all. Hoiukodu peremehed oskavad pea alati täpselt kirjeldada nii looma iseloomu kui harjumusi.

Varjupaigas elava looma kohta annavad põhjaliku iseloomustuse kas varjupaiga töötajad või vabatahtlikud. Alati on võimalus küsida, kas looma tõi varjupaika endine omanik või oli ta kodust jooksu läinud. Samuti antakse edasi kõik eelmise omaniku poolt lausutud kommentaarid. Näiteks pole sugugi harvad juhtumid, kui inimesed loobuvad loomast, sest neil on tekkinud majandusraskused või elukohaga seotud probleemid.

Varjupaigast tasub küsida ka hinnangut looma tervise ja käitumise kohta sellele perioodil, kui loom on varjupaigas elanud.

Triinu Priks: „Mõned koerad on ise tulnud Tallinna kodutute loomade varjupaika.“

Millised kulud kaasnevad loomaomanikule, kui loom satub varjupaika?

Omanikul tuleb tasuda looma püüdmise ja pidamisega seotud kulud. Samuti kui on olnud vaja loomale anda esmaabi või teha muid vältimatuid veterinaarprotseduure. Kui loom on kiibistamata, siis paigaldame kiibi ja ka selle eest tasub omanik.

Kuidas varjupaik mõjub loomadele?

Eriti stressirohke on varjupaiga keskkond individualistidest kassidele ja koertele, kellel on suur soov kõigi teiste loomadega maid jagada.

Kõik sõltub sellest, milline oli looma elu enne varjupaika sattumist. Kui loom on sotsialiseerimata ja pole harjunud teiste loomadega, siis on tal kindlasti raske varjupaigas viibida. Kasside puhul ilmneb see siis, kui nad saavad kassituppa, tihtipeale on  karantiinipuuris veel kõik hästi, aga kassitoas koos kümnete kassidega tekib tugev stress. Koertel on samamoodi, kui naaberpuurides on kergelt ärrituvad koerad, siis hakkab ka esialgu rahulik koer tasapisi ärrituma.

Samas mõne looma jaoks on varjupaik peaaegu nagu paradiis, sest kõht on kogu aeg täis, kirpe pole enam seljas ja saab kõvasti silmaringi laiendada, saab jalutada ja erinevate inimeste silitusi nautida.

Kuidas on loomade olukord aastatega muutunud? Kas koduta loomi on Tallinnas jäänud vähemaks või tulnud juurde?

Kindlasti on jäänud vähemaks. Hulkuvaid koeri ei kohta tänavapildis peaaegu üldse ja ka kassid on pigem haruldased kui tavalised.

Kuidas suhtuda olukorda, kus näiteks eakad prouad lasevad hulkuvaid kasse korterelamute keldritesse ja toidavad neid? Kuidas oleks õige käituda?

Kui kasside seisukohast vaadata, siis neil ei ole selles vastu ilmselt midagi. Probleem tekib inimeste vahel ja on täiesti arusaadav, et keegi ei naudi seda, kui tema kuivama pandud pesu või lapsevanker on täis lastud.

Meie ei ole selleks, et inimestevahelisi probleeme lahendada. Esmalt peaks inimesed saama omavahel selgeks räägitud selle, et hulkuvad loomad tuleb toimetada kas varjupaika või kellelgi hakata käituma kui omanik ja võtta vastutus loomade eest.

Triinu Priks: „Mõned koerad on ise tulnud Tallinna kodutute loomade varjupaika.“

Millal varjupaiga loomad hukatakse? Kui palju loomi hukatakse igal aastal?

Eutanaasiate arv aastate kaupa on väga erinev, sest seda tehakse vajaduspõhiselt. Eelmisel aastal olime sunnitud eutaneerima 2 koera ja 63 kassi. Need olid kõik rasked ja kaalutletud otsused. Loe ühingu seisukohta eutanaasia osas: varjupaik.ee/varjupaikade-mtu/seisukoht-eutanaasia-osas

Mida inimesed teha saaksid, et loomi varjupaikadesse vähem jõuaks?

See on tegelikult väga lihtne: lemmikule tuleb panna kiip ja see registreerida, et loom jõuaks ära jooksmise korral ruttu koju tagasi. Lisaks peaksid aretuses mitte kasutatavad loomad olema kastreeritud või steriliseeritud, et ei sünniks soovimatuid pesakondi.

Kas vajate ka vabatahtlike abi? Kui jah, siis millist?

Kindlasti ootame appi erinevates rollides vabatahtlikke. Kohapeal saavad vabatahtlikud aidata tegeleda nii kasside kui koertega, neid sotsialiseerida, koristada puure ja aedikuid. Abikäsi kulub ära ka näiteks muruniitmisel ja pisemate remonditööde tegemisel.

Lisaks eelnevale saab vabatahtlikuna panustada ka varjupaigas kohal käimata, näiteks sotsiaalmeedias postitusi tehes või erinevaid heategevusüritusi organiseerides. Võimalusi on erinevaid ja kui kellelgi on soov oma aega panustada, siis võib julgelt ühendust võtta e-posti aadressil tallinnavabatahtlikud@varjupaik.ee või tulla kohale Paljassaare tee 85.

Triinu Priks: „Mõned koerad on ise tulnud Tallinna kodutute loomade varjupaika.“

Tallinnas on mitmeid omanikuta loomadega tegelevaid ühinguid. Kas ühingud teevad omavahel koostööd? Kas see koostöö saaks olla parem? Kuidas tehakse koostööd?

Tallinnas on selliseid ühinguid tõesti kümneid, aga varjupaik teeb koostööd paariga neist, Pesaleidja ja Kassiabiga.

Meil ei ole ka infot, kas ja kuidas teised ühingud omavahel koostööd teevad, aga pigem väga ei tehta.

Pesaleidja pakub paljudele varjupaiga kassidele hoiukodu ja Pesaleidjasse liiguvad varjupaigast mitmed kassid, kelle koduleidmise tõenäosus ei ole väga suur ja varjupaigas võiksid nad jääda märkamatuks. Kassiabiga on koostöö enam-vähem sama, lihtsalt väiksemas mahus.

Mõnikord satuvad varjupaika külastama ka loomad, kes kodu ei otsi. :)
Mõnikord satuvad varjupaika külastama ka loomad, kes kodu ei otsi. :)


Artikli ilmumist toetas Tallinna Keskkonnaamet.

Triinu Priks: „Mõned koerad on ise tulnud Tallinna kodutute loomade varjupaika.“
Jaga: