Ma olen teeneline rabaehitaja. Kui te veel ei tea. 2000 aastate alguses tegelesin koos Tõnu Mauringu ja Ülo Manderiga märgaalapuhastustehnoloogiatega ning me ettevõte ehitas ka märgalasid reoveepuhastuseks. Kus sellised on? Viljandimaal Kõos, Holstres ja Paistus. Suurim projekt oli Kohtla Järve reoveepuhasti ümberkavandamine märgalapuhastusprotsessiks.

Võtan ette miljarditehase, selle tselluloosi oma, andmed. Erik Puura hindab et selle saastekoormus (Äänekoski vabriku analoogia põhjal) on 30 tonni keemilse hapnikutarbe ühikut päevas ja 3 tonni biolooglise hapnikutarbe ühikut päevas. See on karm. Kokku vett nii 1 m3 sekundis. Seda pärast tehase reoveepuhastit.

Sellest kogemusest lähtuvalt nüüd arvutasingi veidi.

Mida oleks vaja?
Tehisjärvede võrgustikku, mille pindala on kokku 2000 ha ja pinnasfiltrite süsteemi, mille pindala on kokku ca 500 ha. Vaat nii!

Ja mis see maksma läheks?
Nii umbes pool miljardit eurot. Ehk: miljarditehase saab ehitada kui on valmidus luua poolemiljardine raba. Kas on?

Sellisest tehismärgalasüsteemist voolaks välja enam-vähem looduspuhas vesi.
EstFor kas kiindumus Emajõele vabriku ehitamiseks on nii suur, et sealse ökosüsteemi säilitamiseks looksite sellise ökosüsteemse tehnoloogia?
Ma arvan, et nii mina, kui te kõik teate vastust.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta