Äärmuseid saab olla igas valdkonnas, ka tarbimises. Nii nagu eksisteerivad äärmuslikke raiskajaid, on olemas  ka äärmuslikke säästjaid. 

Raiskajad on kas väga rikkad või elavad võla- või tööorjuses, et oma elustiili teostada. Seevastu vähene või väga vähene tarbimine on kõige sagedamini tingitud vaesusest. Vaid üsna väike osa inimesi jätab tänapäeval tarbimata, sest seda nõuab nende vaade elule. Teadlikku vähest tarbimist võib nimetada ka askeetlikuks eluviisiks, mille puhul eluviisi tõhusus ja elamisväärsus sõltuvad suuresti inimese enda teadmistest, võimetest ja mõttemallist.

Põhjuseid, miks hakatakse vabatahtlikult ressursse äärmuslikult säästma, kui selleks puudub reaalne majanduslik vajadus, on mitmeid. On inimesi, kes säästavad keskkonnahoidmise eesmärgil. Teised teevad seda majanduslanguse kartuses, et säästa „mustadeks päevadeks“. Kolmandad eelistavad tarbimist piirata isikliku arengu eesmärgil.

Askeetliku eluviisi harrastajate sõnul pimestab liigtarbimine inimese meeli,  kaugenetakse iseenda tunnetamisest ja loodusest. Kui väheste ressurssidega toimetulek on vabatahtlik, kui oskused on olemas ja ei riskita oma tervisega, siis võib eluviis tuua endaga kaasa vaimse rahulolu.

Üheks äärmuslikumaks vähese tarbimise vormiks on freeganid. Inglisekeelsetes riikides kutsutakse sellise elustiili esindajaid väljendi „freegans“  abil. Need inimesed võtavad minimaalselt osa harjumuspärasest majanduselust ja eelistavad kulutada minimaalselt keskkonnaressursse. Lisaks eripärastele tarbimisharjumustele iseloomustavad seda elustiili ka sellised märksõnad nagu vabadus, kaastunne, mure keskkonna pärast, veganlus, nullkulu, kogukonnatunne, vastuseis globaliseerumisele, ahnusele ja sotsiaalsele ebaõiglusele. Tundub ju õilis ellusuhtumine. Tegelikult ehmatavad paljud inimesed ära, kui nad freeganite liikumise pooldajate elust rohkem teada saavad. Miks? Nimelt propageerib liikumine ka prügikastidest kasutamiskõlblike esemete ja toidu hankimist ja mõnel juhul ka vabatahtlikku töötust, geriljaaiandust jms, mis paljudele liiga harjumatu tundub. Kui aga mõelda, et Euroopa Komisjoni andmetel raisatakse Euroopa Liidus ligikaudu 175 kg toitu inimese kohta aastas ja veidi üle poole raisatud toidust tekib kodustes majapidamistes, siis valik enam nii ehmatav polegi. 

Prügikastist asjade ja toidu leidmist kutsutakse ka prügisukeldumiseks. Inglisekeelsete väljenditega kutsutakse tegevust "dumpster diving",  "totting", "skipping", "skip diving" ja "skip salvage".  

Kahjuks on vähene tarbimine ka sõdade, kehvasti korraldatud majanduse ja looduskatastroofide tagajärg. Kui piiratud ressurssidega toimetulek ei ole inimese vaba valik, siis ei pruugi inimesel olla oskuseid hakkamasaamiseks. Mõnikord on olude sunnil tarbimine sedavõrd piiratud, et inimesed surevad (nt näljahädade korral). Tohutu vaesus, seda eriti linnatingimustes, ei ole kasulik ka keskkonnale. Kahjuks käivad vaesusega käsikäes ka kanalisatsioonide puudumine, põhjavee reostumine, loodusressursside oskamatu tarbimine, haigused ja loodusressursside teadlik hävitamine lühiajalise tulu saamise eesmärgil (nt vihmametsade loata raiumine, salaküttimine). Kuna soovimatu vaesus tekitab emotsionaalseid probleeme, siis on sellistes piirkondades probleemiks ka alkoholism ja narkomaania, mis süvendavad hädasid veelgi.

 

Väga vähene tarbimine

Kasutatud materjal

  • Katri Kaitainen „Linnastumine“ Maailmakool http://www.maailmakool.ee/?id=10653
  • MTÜ Eduka Elukorralduse Edendamise Ühendus „Hakkame elama! Eesti esimene kaasaegse kodumajapidamise ökonoomika õpik-käsiraamat.“, Vali Press OÜ, 2008
  • "365 moodust maailma muuta" M.Norton, Tartu Ülikooli Kirjastus
  • Katrin Jõgisaar "Teistmoodi vabadus: järelkorjajad ehk freegans liikumine" Bioneer 
  • Wikipedia "Dumpster Diving"
  • Wikipedia "Freeganism"

Sarnased artiklid