Talv, mis lõpuks väsima hakkas, oli olnud pikk ja külm. Saatuse kingitusena oli ta just siis, kui ma teda vajasin ja just sellisena, pikana ja külmana. Märtsihangede marss polnud veel alanud ei siin ega kaugel maal ammugi mitte.
- Marek Vahula lood
- 4. oktoober 2023
Ometi tatsasin ümber maja. Vaid ise ma teadsin, et mida kõike ajaloo üks külmimaid talvesid mulle oli kinkinud. Ehk inimlikku mõistust pikemalt elust eemal olla ja siis sinna tagasi pöörduda kui hing seda ihaldab.
Pikk talv kinkis hulganisti lund ja külma. Sel olid ka omad tagajärjed - näljased metskitsekarjad, kes inimeste lähedusest toidulisa tulid otsima. Naabrite, Adamsonide õunapuud said näljaseid kitsehambaid tunda ja üks väsinud sokk jäi sinna päris kompostihunnikusse lesima.
Minu eest ta kaugele ei läinud ja oli peagi oma asemel tagasi. Kahekesi märtsi näha, oli peale pikka talve ka üks suur ühine rõõm.
Väsinud sokk jäigi minust sinna maha kevadet ootama, sest ma ise Ungarisse ära läksin. Ja külmast talvest leitud ühine sõprus sai ehk sellega otsa, sest tagasi jõudnuna oli ta kuhugile kadunud, kas sarvedelt karvu maha nühkima või kitsekarja pruuti otsima.
Kauksi, 1996.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
