Kaasajal on ostuhulluse tekitamine kaupmeestele kasulik. Tihti kasutatakse väga oskuslikult ära  moeõnu „öko“ või „mahe“. Müügi edendamiseks korraldatakse mitmesuguseid kampaaniaid, et ostjad läheksid kaasa massipsühhoosiga. Ostlejail tekib hoiak, kuna teine inimene juba ostab ja võib-olla mul läheb ka vaja, või saab äkki hinnaalandusega toode otsa.

Niiviisi tekitatud defitsiidi tunne meelitab inimesi koheselt ostma. See on mõjutamispsühholoogiast tuntud võte – defitsiidi tekitamine.  Veel on avastatud psühholoogiline fenomen, mis mõjutab ostukäitumist - suurte hinnasiltide kasutamise puhul tajutakse hindu väiksematena kui väikeste siltidega esitatud hindu.

Inimesed, eriti just noored, kipuvad ennast liigitama oma ostujõu järgi. Tähtsaks peetakse seda, kui palju nad suudavad osta.

Haridus või kultuurilised näitajad ei loe paljudele noortele. Riietuse järgi  jagatakse endid klassidesse selle järgi, kas ja kui palju nad saavad muretseda eelkõige kindlasse brändi kuuluvaid tooteid.

Noored usuvad, et bränditooted teevad neist erilised ja edukad isiksused. Tegelikult ostetakse brändiga seostatavaid reklaamlubadusi, mille on välja kujundanud turundusjuhid ja mille eesmärk on ainult ostma meelitada.

Öko on võlusõna mis müüb  

Mina oma toidulaual väldin teadlikult e-aineid, sest need on tervisele kahjulikud.

Poes käin riidekotiga ja kilekotte enam ei osta, et loodust säästa. Tallinna Ülikoolis kommunikatsiooni magistrantuuris olles käisin praktikal Eesti Rohelise Liikumise keskkonna säästmist propageerivatel üritustel.  Seal õpetasin, et prügi tuleb jagada kuue prügikasti vahel:  papp/paber; klaastaara; plastmasstooted ja pakendid; ohlikud jäätmed; biolagunevad jäätmed ja metall.

Eesti Rohelise Liikumisega käisin koos mitmetel põnevatel üritustel  praktika raames rääkimas keskonnateemadel, muuhulgas tutvustasin tuuleenergia  loodussõbralikku kasutamist.

Hollandit külastades nägin mitmetes kohtades tuulikuid, mis tootsid elektrit. Ma arvan, et Eestis võiks rohkem olla tuuleenergia tootmist.  Propageerides ökoloogilist ja säästlikku eluviisi, pean ka ise väga oluliseks elada loodust ja keskkonda säilitades.

Iseseisvumispäeval televiisorist EV Presidendi vastuvõttu vaadates tekkis mul küsimus, et miks ülekande vaheklippides näidati paljaid mehi saunas õlut joomas ja propageeriti sellega alkoholi tarbimist, kui pidupäeva lahutamatut osa. Samal ajal kui President oma kõnes mainis, et alkoholi tarbimist tuleb piirata ning rõhutas tervise väärtustamist.

Kahetsusväärne on, et Eesti on absoluutse alkoholi tarbimise pooles Euroopas esireas. Rootsis näiteks tarbitakse toidu kõrvale lahjemat alkoholi kui eestlased seda teevad. Alkoholi kauplusi on samuti suhtarvuna inimese kohta Rootsis vähem kui Eestis.

Paljud tootjad panevad oma toodetele ette sõnad öko ja/või mahe, et  tarbijaid ostma meelitada. Need maagilised sõnad mõjuvad paljudele psühholoogiliselt  ostma kutsuvalt, nagu vanasti sõnad tasuta, odav, või uus.

Toiduainetest võin kohe ära mainida Coca-Cola reklaami, kus tundeküllase reklaamiga kutsutakse ostma tervisele kahjulikku jooki, mis tekitab ka sõltuvust. Coca-Cola ei sobi minu arvates üldse lastele joogiks.

Sõnadega “öko“ ja “mahe“ pakutakse alateadlikult mõjuvat tervist, õnne ja rahulolu. Ökotooted on sageli tavakaubast kallimad ja kõik inimesed ei saa neid endale lubada. Ökotoote tarbimine on kohati ka maine küsimus.

Loomulikult olen ise tarbinud erinevaid öko- ja mahetooteid. Eriti meeldivad mulle mahe küüslauk ja mahesibul, mida laatadel ja turgudel müüakse ja mille kvaliteet säilib järgmise suveni.

Veel meeldivad mulle öko-seebid, öko-küünlad ja öko-kehamaskid. Riietest eelistan villast ja linast, sest need materjalid ei aja higistama ja lasevad õhku läbi. Mulle meeldib käia mahetooteid ostmas Luige ja Jäneda laadal, aga ka Nõmme turul, kus ostan meelsasti Audru talu toodangut, sest pean lugu toidu heast kvaliteedist.

Veel meeldivad mulle kohupiim ja värke piim, mis pärinevad otse mahetalust.

Psühholoogina ei pea ma õigeks, et mõned inimesed on ainult taimetoidulised. Eriti taunitav on, kui pereema on taimetoitlane ja sunnib ka oma lapsi ainult taimset toitu sööma.

Kasvav organism vajab erinevaid toitaineid ja vitamiine, kuna taimsest toidust kõiki vajalikke aineid ei saa. Toit peab olema tasakaalustatud. Viis peotäit puu- ja juurvilja päevas peaks sööma iga inimene, nagu me ootepaviljonide reklaamidelt oleme lugenud ja muidugi ka kala, kana ja liha.

Võimalusel peaks vältima pakendatud kaupa, mis sisaldavad süsihappegaasi,sest „elav“ toit on ikka tervislikum.

Õigekeelsussõnaraamatus defineeritakse ökoloogilist kui keskonnasäästlikku ja loodussäästlikku. Ma arvan, et ostuhulluse ja ökoks nimetatavate toodetega ei maksa liiale minna. Neid, kes on öko-hulluses, on minu arvates õnneks siiski vähemuses.

Vahel endale mahe ja öko tooteid lubada on tore, nagu öeldakse tuntud reklaamlauses – „Sest olen seda väärt“.

Ma arvan, et ostmisel tuleb vaadata kvaliteedi ja hinna suhet ja kui ökotoode on ikka palju kallim tavakaubast, siis ei maksa seda osta.

Internetis surfates leidsin sõna öko kohta mitmeid huvitavaid vasteid: öko-mähkemed, öko-turismitalu, öko-ehitus jne.  Sõnal öko ja mahe on võlujõud, mis meelitab tarbima ja seda oskavad ära kasutada paljud kauplejad. Mulle isiklikult ökotooted meeldivad, sest nad on kvaliteetsed ja ilusad, kuid igapäevase kauba ostan siiski tavakauplusest.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta