Sel aastal tähistatakse võrdse palga päeva Euroopa tasandil teist korda pärast seda, kui Euroopa Komisjon selle traditsiooni 5. märtsil 2011 käivitas (vt IP/11/255). Kogu ELi hõlmava ürituse kuupäev märgib ajavahemikku, kui kaua tuleks naistel töötada lisaks eelmisele aastale, et saavutada sama töötasu, mille mehed teenisid välja juba eelmise aasta lõpuks.

Käesoleval aastal on võrdse palga päev suunatud eelkõige tööandjatele.

„Euroopa võrdse palga päev tuletab meile meelde päevi ja tunde, mil naised on töötanud alates 1. jaanuarist nö tasuta. Põhimõte „võrdne palk võrdse töö eest” on sätestatud ELi aluslepingutes alates 1957. aastast. On ülim aeg see kõikjal kasutusele võtta,” ütles Euroopa Komisjoni asepresident ja ELi õigusküsimuste volinik Viviane Reding.

Sooline palgaerinevus – naiste ja meeste brutotunnipalga keskmine erinevus majanduses tervikuna – püsib suur, ehkki liikmesriikide ja majandussektorite vahel on selles osas suured erinevused. Uusimate andmete kohaselt oli 2010. aastal Euroopa Liidu keskmine sooline palgaerinevus 16,4 %. See näitab nappi paranemist: hiljuti oli see 17% või veelgi kõrgem. Erinevus kõigub riigiti: kui Eesti palgalõhe on ELi suurimana üle 27%, siis Poolas on see vaid 2 %.

See peegeldab töö- ja eraelu tasakaalustamise probleemi: paljud naised võtavad vanemapuhkust ja töötavad osalise tööajaga. Hoolimata mõningasest muutusest paremuse poole on liikmesriike, kus sooline palgaerinevus hoopis suureneb: nii on see Bulgaarias, Prantsusmaal, Lätis, Ungaris, Portugalis ja Rumeenias.

Palgaerinevuse kaotamiseks soovitab komisjon muu hulgas tööandjatele selgitada soolise võrdõiguslikkuse majanduslikku põhjendatust ning kollektiivlepingute olulist rolli palgaerinevuste kaotamisel.

Tänu palgavõrdsust käsitlevatele ELi ja liikmesriikide õigusaktidele on otsese diskrimineerimise – täpselt sama tööd tegevate naiste ja meeste palgaerinevuste – juhtude arv vähenenud. Kuid sooline palgaerinevus on palju sügavamalt juurdunud probleem, peegeldades ebavõrdsust tööturul üldiselt.