Kui mõni inimene veedab laupäeva kinos ja mõni käib metsa all jooksmas, siis mitmed minu laupäevad mööduvad vähiravifondi „Kingitud elu“ abistades. Vabatahtlikuna olen seejuures alles üsna uus, abiks hakkasin käima alates 2018. aasta lõpust, kuid nii kui käe külge panin, tuli tahtmine seda tõsiselt teha.

Esimene kord käia oli ühe tuttava inimese soovitusel, kuid juba mõne aja pärast otsisin ise kogumisi, kus käsi külge panna. Usun, et ka nii mõnigi teine vabatahtlik on leidnud esialgse tee „Kingitud elu“ juurde läbi sõbra või tuttava soovituse. Seejuures on vähiravifondi vabatahtlike seas palju neid, kel fondiga ka isiklik side – nad on kas ise vähki põdenud ja sellest paranenud, või on nende tutvusringkonnas inimesi kes vähki põevad või on põdenud. Mind ennast kannustab rohkem altruism ja millegi hea tegemise vajadus. Peab lisama, et vähiravifondist olin kuulnud juba palju varem ning vabatahtlike ka varem kohanud, aga enne vabatahtlikuks hakkamist ei olnud mulle pähe turgatanud, et võiks ka käe külge panna.

„Kingitud elu“ kaubamärk on saanud inimeste seas juba üsna tuntuks ning (vähiravifond) on suuteline aasta jooksul suure hulga annetusi koguma, millest arvestatav hulk vähiravi vajavaid inimesi tänuväärset abi saab. Selles kõiges on suur roll vabatahtlikel, kes annetuste kogumisega tegelevad. Kastiga annetajad koguvad seejuures vaid väikese osa fondi tuludest, suurem osa tuleb püsiannetajatelt ning firmade suurannetustest. Kuid nende roll seisneb muus – vähiravifondi nähtavas tegemises. Kastiga annetajad tuletavad oma pideva olemasolu ja väljas olemisega inimestele meelde, et vähiravifond on olemas ning et on mitmeid inimesi, kel on tõsine haigus, mis vajab kallist ravi mida riik alati ei kompenseeri täies mahus.

Anonüümne seisev kast oleks väga ebaefektiivne selle sõnumi edasiviimises ja raha kogumises, kuid kui selle kasti küljes on kaks või kolm positiivselt meelestatud inimest, kellega saab ka suhelda, siis on hoopis teine tera. Kaks-kolm inimest on alati juures seepärast, et üksinda oleks neid tunde seista kole igav, lisaks oleks üsna raske, tegelikult võimatu, kõiki asju (kast, terminal, plakat) enda käes hoida. Ning eks ole asjal ka psühholoogiline efekt, kus inimesi ees, sinna tuleb juurde. Seda kinnitab ka praktika, kus nii mõnelgi kogumisel tulevad inimesed ligi lainete kaupa.

Kui juba inimestele, annetajatele, jutt läks, siis neid on väga erinevaid. On nii noori kui vanu, mehi kui naisi, jõukaid ja vähem jõukaid. Sellist konkreetset heldemat annetajat küll kuidagi väliselt määratleda ei saa. Annetatakse väga erinevates skaalades, mõni paneb 20-sendise, mõni aga lausa 50 eurot või enam. Vastavalt võimalustele, südametunnistusele ja tujule. Seejuures on vähiravifond tänulik igas suuruses annetuse eest, sest loeb ju mõte, iga väike seeme annab kellelegi elupäevi juurde.

Eriti hea meel, ka mul endal, on siis, kui mõni väike laps tuleb ja soovib ka poetada mündi või paar kasti. On hea, et vanemad annavad oma lastele juba varakult eeskuju ning näitavad ja räägivad mis vajalik ja õige. Samuti tuleb ette inimesi, kes on küll püsiannetajad (panga kaudu) kuid panevad ikkagi mingi summa kasti juurde.

Ideaalset maailma, õigemini ideaalset Eestit, ei suuda me kunagi saavutada, kus riik suudaks katta kõik sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonna kulud ning jõuda iga abivajajani. Siinkohal tulebki mängu kolmas sektor ja vabatahtlikud, kes oma panusega aitavad katta selle, kus süsteem hätta jääb. Mida vähem oleks vabatahtlike panust vaja, seda parem, kuid olukorda, kus ilma nendeta hakkama saab, ei tule kunagi. Seetõttu tuleb hinnata vabatahtlike panust väga tõsiselt, seejuures mitte ainult vähiravifondi, vaid ka teiste vabatahtlike organisatsioonide juures. Õnneks seda paljud ka teevad, olles kastiga väljas, on mitmed inimesed tulnud ligi tänama ja ütlema, et me teeme väga tänuväärset tööd. Seda on väga hea meel kuulda.

Sarnased artiklid