Varane kevad loob suured silmad. Lahemaa laps, kes ma olin, sai endale suured silmad pähe. Otsiv vaim ärkas elu teises lahedas kevades.

Öö, mis katsumist vajas oli juba jürikuiselt lühike ja jahe. Ometi jäin ööseks välja Valgejõe kõrge kalda pealsele suurte mändide vahele. Öös oli asju ja mind ennast ka.

All jõeorus haukuva kähriku kaja tegi silmad jälle suureks, mis siis, et ma ei näinud peaaegu mitte kedagi või midagi. Liibusin vastu krobelist männitüve. See tegi häält nagu lahe tüdruk ning öine hiireviu lendas ladvast oma teed.

Ikka oli pilkane pimedus ja jahe ka veel. Ööd katsuda oli minu erisoov sel kevadel. Ja, et see mul lõpuks õnnestus, siis sain pähe jälle suured silmad ja need nägid lõpuks koiduvalgust.

Öösel ennast katsuda ehk proovile panna pole igaühe mina. Mina jätsin soojad tüdrukud linna ja tulin ööseks ennast proovima.

Kevad, mis on alati heade ideede aeg, leidis mind kõrge ürgoru kaldalt ja ehk oli see siin selle aasta kevade alguseks kui loodud. Külmavärin, mis ka hinge väristab, andis tüdrukute asemel hingesooja ja terve linnatäis tüdrukuid ei saanud sellest mitte midagi teada.

Salajased kevade algused kinkisin ma endale juba varajases lapseeas. Ja salaja tuli ka see kevad lõpuks, sest ma ise salaja teda vaatama tulin. 

Valgejõe, 1992. 

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta