1572. aastal olid Tycho Brahe ja tema kaasaegsed tunnistajaks harukordsele taevasele sündmusele. Palja silmaga nähtavalt süttis Kassiopeia tähtkujus uus täht, kirjutas Eesti Füüsika Portaal fyysika.ee

Tegelikult jõudis küll vaatajateni hoopis ammu plahvatanud supernoovalt pärit kiirgus. Tollal usuti veel valdavalt, et Kuust kaugemale jääv taevasfäär on muutumatu, justnagu maailma laemaaling. Arusaadavalt oli nähtu sellega vastuolus ja arvatavalt aitas suuresti kaasa ka astronoomia, kui teaduse arengule. Tänapäeval tuntakse supernoovasid juba üsna arvukalt, mõnedel hinnanguil plahvatab Linnutees üks arengu lõppu jõudnud täht keskmiselt iga 50 aasta järel. Teleskoobid

Tycho supernoova ehk SN1572 jääkkiirguse pilt spektri röntgenosas. Jäädvustatud satelliidilt Chandra.

võimaldavad lisaks uurida palja silmaga vaatamiseks liiga kaugele jäävaid supernoovaplahvatusi ja praegu osatakse nende seas ka erinevaid tüüpe ära tunda. Ise liiki täheplahvatustel saab vahet teha nende ajalise käitumise ja kiirguse spektraalse koostise põhjal. Näiteks esimest tüüpi supernoovad, erinevalt 2. tüübist, ei paiska ilmaruumi vesinikku. 1A tüüpi eristab 1B ja 1C tüüpidest ränile vastav neeldumisjoon spektris kiirguse maksimumi ajal. Nendele argumentidele toetudes tegid Max Plancki nimelise astronoomiainstituudi teadlased kindlaks, et ka Tycho Brache "uus täht" oli 1A tüüpi supernoovaplahvatus. Vahetult oli seda siiski võimalik vaadelda vaid loetud päevade jooksul 16. sajandil - siis täht kustus. Plahvatuse kiirgus aga jätkab teekonda universumis ja praegu jõuab meieni selle kaja, mis kunagi hajus ühelt kosmiliselt tolmupilvelt. Havail asuva 8.2-meetrise läbimõõduga Subaru teleskoobiga on see kiirgus registreeritud ja spekter taastatud. Tulemus langeb väga hästi kokku teadaolevate 1A tüüpi supernoovade spektritega. Supernoovade uurimine on oluline näiteks seetõttu, et nad võimaldavad ilmaruumis suuri kaugusi täpselt määrata. Kindlat tüüpi supernoovadel on kindel absoluutne heledus (täpsemalt selle ajaline käik), kuid meile näivad nad erineva heledusega olenevalt kaugusest. See asjaolu võimaldab näiva heleduse abil plahvatuse kauguse välja arvutada. Teisalt võimaldab kiirgusspektri punanihe mõõta supernoova ja meie vahele jääva ruumi paisumise kiiruse. Piisava hulga supernoovade niisugune analüüs annab juba teavet universumi paisumise kohta.

Allikad:
1. Nature 456, 617-619 (4 December 2008): Tycho Brahe's 1572 supernova as a standard type Ia as revealed by its light-echo spectrum
2. physicsworld.com: 'Echoes' shine a light on Tycho Brahe's supernova

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta