Seaduse jõustumisel tuleb poodides ostjatele pakkuda kilekottide kõrval ka teisi pakendamise  võimalusi, mida juba ka tehakse. Näiteks pakutakse paber-, riide- ja võrkkotte, ka korduvkasutatavaid plastikkotte.

Alates 2019. aastast keelatakse poodides suuremate kilekottide tasuta jagamist, näiteks puudutab see müügikampaaniate ajal ostude jaoks massiliselt jagatavaid kilekotte. Kehtima jääb erand, mille järgi tohib kasutada väiksemaid õhukesi kilekotte lahtise toidukauba esmaseks pakendamiseks, näiteks liha või köögiviljade ostmisel või hügieeni otstarbel kilepakendis piima ostmisel.

Suuremad kui 100 m² poed peavad ostjatele müüdavate ja antavate kilekottide üle hakkama pidama arvestust ja esitama neid andmeid pakendiregistrile.

Kaupmeeste Liidu esitatud andmete alusel oli 2015. aastal alla 100 m² pindalaga müügikohti ligikaudu 780, mis on 28 protsenti müügikohtade koguarvust. Kuna väikesed müügikohad asuvad ka enamasti väiksema asustustihedusega piirkondades, kus on väiksemad käibed, siis on kilekottide tarbimine seal tunduvalt väiksem.

Esitatud andmete pinnalt analüüsib keskkonnaministeerium 31. märtsiks 2018. aastaks seaduse tõhusust ja vajadusel esitab muudatusettepanekud.

2015. aastal tellis keskkonnaministeerium kilekottide tarbimise uuringu, mille valimis oli 500 kauplust üle Eesti. Selle uuringu järgi tarbitakse Eestis inimese kohta aastas keskmiselt umbes 40 kilekotti ja umbes 165 eriti õhukest kilekotti, millest toiduhügieeni otstarbel kasutatakse umbes 63.

Kilekottide masskasutuse piiramine aitab hoida loodust. Kilekotte jäetakse kõigist pakendi liikidest loodusesse kõige sagedamini.

Eelnõu koostamisele olid kaasatud Kaupmeeste Liit, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Toiduainetetööstuse Liit ja projekti „Killerkott“ esindajad.