Kaubanduskeskused, ostmine ja tarbimine on saanud meie elu lahutamatuks osaks. Vaid vähesed saavad tänapäeval öelda, et nemad poes ei käi. Kui sisseostud on tehtud, tuleb viimased transportimiseks ka kuskile panna.

Enimlevinud võimalusteks on plastkotid, paberkotid ja erinevad riidest kotid. Nii rahast kui ka keskkonnast hoolivad tarbijad seisavad sageli valiku eest, millist kotti eelistada. Tundub, et valiku tegemine on lihtne. Tegelikult on teemas palju peidetud aspekte, mida peaks jälgima. Kottide juures on oluline jälgida nende vastupidavust, elutsüklit tervikuna, rahalist kulukust ja korduvkasutuse võimalusi.  

Paberkotid

Esimesena võtame luubi alla paberkotid. Paberkotte on tänapäeval kõikvõimalikke – kiletatud piltidega kotte, värvilisi kriitpaberist kotte, pruune kotte jne. Esimest korda võeti paberkotid kasutusele sajandeid tagasi. Teadaolevalt kasutati poekauba pakendamiseks paberkotti juba 1630. aastal. Tööstusrevolutsioon tõi kaasa paberkottide laialdasema leviku. Paberkottidele hakati valmistama kandilist põhja 19.sajandi keskel. 1872. aastal patenteeriti paberkottide tegemise masin.

Kus kohast tulevad pruunid paberkotid?

Paberit tehakse puidust saadavast tselluloosikiust, seega on tegemist taastuva toorainega. Tooraine on küll taastuv, aga seda kulub uskumatult palju. Paberkoti valmimise teekond on pikk. Tööstused, mis paberit ja hiljem ka kotte toodavad on suured ja keskkonnale koormavad. Õnneks pole tehased enam nii koormavad kui vanasti. 1980-ndate alguses loobuti suuresti kloori kasutamisest paberi pleegitamisel ja vähendati ka tselluloosi-tootmise veekulu. Tänu rakendatud meetmetele on tehaste keskkonnakoormus vähenenud 80-90 % võrra.

Paberi tootmisel on Euroopa Liidus tehastes tooraineks tselluloos (46 %), vanapaber (39 %) ja mittekiulised materjalid (15 %).

Esimese asjana leitakse sobivad puud, märgistatakse need ja raiutakse. Liigagi sageli hõlmab see lageraiet, mis tekitab elusloodusele ja selle mitmekesisusele pikaajalist kahju. Ka puidu päritolu on oluline – kas tegemist on loodusliku metsaga või istandusega. Negatiivset keskkonnamõju omavad nii loodusliku metsa mahavõtmine kui ka istanduste rajamisel vähenev bioloogiline mitmekesisus.

Metsa langetamise protsessi käigus kasutatakse puude kättesaamiseks suuri masinaid, veoautosid ja kaugematel aladel isegi helikoptereid. Kõik need masinad vajavad kütust ning enamasti ka sõitmiseks teed. Kui metsaraie on tehtud metsa säästmata, siis on kahju looduse mitmekesisusele aastakümnete pikkune. Mõnikord on kahju korvamatu.

Enne kui puudest saab hakata paberit tegema, peavad need pikka aega kuivama. Seejärel eemaldatakse puudelt masinate abil koor ja lõhutakse see väikesteks tükkideks. Puitu küpsetatakse kuumuse ja rõhu abil. Alles siis muutub puumass sobivaks vajalikule keemilisele mikstuurile, kuhu kuulub hape ja lubjakivi. Mitmetunnise kuumutamise järel saadakse massist tselluloosikiud. Paberi värvimiseks kulutatakse vett. 1 osa paberi kohta kulub kuni 400 osa vett. Seejärel kurnatakse välja alles jäänud mass ja vormitakse sellest paber.

Ärge unustage, et kott ei ole veel valmis. Siiani oleme kulutanud päris palju energiat – kasutatud on nii keemilist, elektri- kui ka fossiilkütustel põhinevat energiat. Sageli valmistatakse ja turustatakse paberist kotid erinevates riikides. Seega lisanduvad veel kulud transpordile.

Mis saab paberkotist?

Kui te olete osturetke lõpetanud ja kasutanud paberkotti majapidamises vajamineval viisil, siis edasi tuleb kotti käidelda. Kui kotti on vähe töödeldud (kott on ilma kirjade, piltide ja kileta) või ta on muudest taimsetest materjalidest (soja, banaanikiud vms), siis saab seda kompostida. Muudel juhtudel tuleb see tagastada vanapaberina või visata tavalisse prügikasti. Seda viimast me ei soovita teha. Pruuni kiletamata paberkotti võib ka põletada.

Kui te panete koti komposti, siis kõduneb paber paari kuuga. Paber liigub tagasi aineringesse. Kui te viskate paberkoti tavalisse prügikasti, siis kõduneb kott alles aastate jooksul ja ei too sedagi kasu, mis oleks sündinud komposti kasutamise teel. Siiski ei tasu unustada, et paber ja papp tekitavad prügilasse sattudes metaani, mis on 20 korda tugevam kasvuhoonegaas kui CO2.

Paberi saatmine taaskasutusse on aga konksuga küsimus. Esiteks on vaja tagastatud paber muuta uuesti sobivaks pehmeks massiks. Selleks kasutatakse kemikaale nagu vesinikperoksiid (ehk vesinikülihapend), naatriumsilikaat ja naatriumhüdroksiid. Need ained pleegitavad ja lahutavad kiudusid. Seejärel mass puhastatakse, et olla kindel, et see ei sisalda midagi, mis võiks takistada paberi tootmist. Kui trükivärvi paberist välja ei pesta, siis jääb paberile hallikas toon. Valge taaskasutatud paberi saamiseks tuleb saadud mass veel suure hulga vedelikuga loputada. Alles sellise keeruka protsessi lõpuks saab tekkinud massist uue paberi teha.

Paberi taaskasutamine on siiski kasulik ka. Nimelt iga tonn ümbertöödeldud paberit säästab:

  • 17 looduslikust metsast pärit puud,

  • 3000-4000 kW elektrienergiat (keskmise suurusega eramaja aastane energiatarve),

  • 30 m3 vett ja

  • 27 kg ehk 95 % paberi tootmisel tekkivast õhuheitmest jääb olemata.

Kilekotid

Plastmaterjalide keskkonnamõju kohta on välja öeldud erinevaid arvamusi. Ühel pool on tootjad, kes rõhutavad, et ükskõik millisel tegevusel on keskkonnamõjud, kuid neile mõjudele tuleb vastandada tootest saadav kasu. Teisel pool on „rohelised”, kes arvavad, et taastumatul ja ammenduval ressursil põhineva ja suurte tootmise kui toote keskkonnamõjudega materjalide kasutamine ei ole õigustatav.

Kuidas tehakse kilekotte?

Erinevalt paberkottidest tehakse plastkotid naftast, mis on taastumatu tooraine. Kilekotte tehakse naftatootmise kõrvalproduktina rafineerimise jääkidest. Kilekottidele kulub 4% kogu maailma naftast. Suurim energiakulu kilekoti juures on elektrienergia, mis kulub tootmisprotsessi käigus. Kilekottide valmistamiseks on vaja naftat kuumutada ligi 400°C juures, et eraldada erinevad komponendid.

Plastkotid on enamasti valmistatud kas madala või kõrge tihedusega polüetüleenist. Polüetüleeni nimetatakse vastavalt ka polümeeriks nr 4 (LDPE) või polümeeriks number 2 (HDPE).  Polüetüleen on maailma enim kasutatud plast. Juba 2001.aastal kulus Lääne-Euroopas seda tüüpi plasti 35kg ühe inimese kohta.

Mis saab kilekotist?

Ka kilekotte saab kokku koguda ja taaskasutada, aga see on üsna keeruline, kuna hõlmab plasti sulatamist ja ümbervalamist. Kahjuks plasti ümbertöötlemisega langeb ka tema kvaliteet. Olukord sarnaneb vana supi soojendamisega - maitse pole enam endine.

Lohutuseks tasub siiski mainida, et plastpakendite kaal on vähenenud keskmiselt 28% võrra viimase aastakümne jooksul.

Mida see annab meile? Plastkotte on soodne toota, aga ümber töötlemine ei ole tõhus. Raske on teha uut kilekotti vanast kilekotist. Et plastmaterjali ümber töötada, peab kogutud plastpakendijääde olema eelnevalt puhastatud. Ümbertöötatud plasti kõrge hind võrreldes esmasest toormest toodetud plastiga on samuti takistuseks sellele turu leidmisel.

Biolagunevad kilekotid

Biolagunevad kilekotid on miksitud toode. Seda võib kutsuda ka sõnademänguks kui soovite. Biolagunevad polümeerid nagu PHA ja PLA kõdunevad küll täielikult kompostis, aga jäävad väga pikaks ajaks vedelema prügimäele, kui nad peaksid sinna sattuma. Biolagunevad kilekotid on enamasti tehtud mitte naftast, aga hoopis toiduainetest.

Kõige sagedamini tehakse biolagunevaid kotte maisist. Siin tulevad esile omad miinused. Nimelt on mais sageli pärit intensiivpõllundusest ja on üsna raiskav kulutada toitu ja põllumajandusmaad lühikese eaga pakendite peale. Toidust valmistatud kilekotid ei ole pikaajaline ja jätkusuutlik lahendus. Seda eriti meie nälga täis maailmas.

Üsna sageli on biolagunevad kilekotid ka nõrgema tugevusega ja kallimad.

Üsna sageli märgitakse sõna „biolagunev“ ka kottidele, millele seda lisada ei tohiks. Nimelt segatakse mõnikord maisitärklist tavaliste taaskasutatavate kilekottide massi sisse. Sellisel juhul saavutatakse näiline lagunemine. Maisitärklis kõduneb kompostis, aga plast laguneb imepisikesteks tükikesteks, mis segunevad kompostiga, aga ei lagune. Tekib eemaletõukav plasti mass. Ainus viis seda vältida, on kontrollida, kas nn biolagunev kott on 100% taimsetest polümeeridest koosnev.

Bioplast on alternatiiv (nt biojäätmete ladustamiseks), aga see ei võimalda veel loobuda plasti ja paberi debatist.

Paber versus kilekotid: numbrid ja faktid

Et saada aru plast- ja paberkottide tegelikust keskkonnamõjust, tuleb vaadata nende tervet elutsüklit, selle maksumust, energiakulu, emissiooni ja taaskasutamist. Franklin Assotciates Ltd. poolt koostatud analüüsi põhjal kulutab plastkott vähem energiat oma elutsükli jooksul ja temast tulenev kasvuhoonegaaside emissioon on samuti väiksem kui paberkottidel. Plastkotid tekitavad tahkeid jäätmeid 5 korda vähem kui paberkotid. Kasvuhoonegaase emiteeritakse atmosfääri plastkottide elutsükli jooksul 3,5 korda vähem kui paberkottide elutsükli jooksul. Vedelaid jäätmeid tekib plastkottide elutsüklis 17 korda vähem kui paberkottide omas.

Siinkohal tuleb meenutada, et me pole veel arvestanud taaskasutamisega. Paberkottide jäätmekäitlus annab tublisti plusspunkte, aga plastkotid on endiselt eespool, sest nende säästvam tootmine tekitab vähem tahkeid ja vedelaid jäätmeid ning emissiooni.  Energiakulukuse osas kehtib reegel, et 1,5 plastkotti võrdub 1 paberkotiga. Kui mõlemat kotti taaskasutada, siis saame suhteks, et 1,3 plastkotti võrdub 1 paberkotiga. Energiakulu on hästi oluline arvestada, kuna suur osa sellest tuleb fossiilsetest kütuste arvelt.

Kokkuvõte

Nii paber- kui ka plastkotid vajavad palju energiat ja materjali, mis muudavad tarbija ja jäätmekäitleja vastutuse suureks. Me saame päris palju ära teha, et vähendada tekkivat keskkonnamõju.

Vastus küsimusele, kas valida paberkott või plastkott, on ootuspärane- kumbki neist ei ole hea valik. Riidest kott on kordi etem. Austraalias läbi viidud uurimuse põhjal on purjeriidest kott 14 korda parem kui plastkott ja 39 korda etem kui paberkott.

Meie igapäevases tarbimisühiskonnas on vaja riidest kotid inimeste igapäevastesse harjumustesse veel sisse viia. Õnnestumise korral on tuntav kasu olemas nii keskkonna kui ka  rahalises mõttes. Keskmiselt saab riidest kotti kasutada 500 korda, enne kui ta elutsükkel läbi saab.

Riidest koti rahalise kasu juurde tulles, on mõtet veidi arvutada. Riidest kott maksab poodides 20-50 krooni. Oletagem, et te kasutate oma riidest kotti 500 korda. See teeb ühe kasutuskorra hinnaks 4-10 senti. Tavalised plastkotid maksavad 1-1,5 krooni tükk ja enamasti inimesed kasutavad neid ühe korra. Ostes 500 korda kilekotti olete maksnud 500-750 krooni. Kilekottide hinna saate soodsamaks, kui neid mitu korda kasutate. Paberkotid maksavad 4-6 krooni tükk. Vaid vähesed tarbijad käivad poes sama paberkotiga mitu korda. Seega ostes 500 korda paberkoti, kulutate 2000-3000 krooni. Hinnaerinevus on märgatav. Riidest kotist loobumine on nagu SMS-laenu võtmine – väga kallis.

Mõnikord kliendid väidavad, et nad ostavad plastkotte, et oleks kuhu prügi visata. Kasulikum on osta spetsiaalseid prügikotte ja hoida kokku nii raha, kasutatud trükivärvi kui ka tootmisjääkide arvelt (nt sangade tekitamine kilekottidele on suur raiskamine).

Eelneva info põhjal Bioneer soovitab eelistada riidest kotte, kasutada vajadusel plastkotte (korduvalt!) ja vaid harva valida paberkott.

Riidest koti kasutamine ei päästa maailma, aga see annab oma positiivse panuse. Tehkem siis seda.

Allikad: www.taaratark.ee; www.americanchemistry.com; www.environment.gov.au; www.treehugger.com

Sarnased artiklid