See lugu juhtus peale isa surma. Olin pikad päevad kodus üksi. Kindlasti tuli sellega koos ka iseseisvus. Kui meie koer Tolkus ära suri, olid mu päevad veel üksildasemad. Otsisin omale õues tegevust lammaste seljas ratsutades. Selle keelas naabritädi varsti ära.

Ma olevat käinud kolhoosi põlluservas endale aiamaad kaevamas. See nägi pärast välja küll rohkem sea songermaa moodi, kui peenramaa. Kaevasin ju segi maja ees suure lahmaka vast külvatud viljapõldu.

Peale seda jättis ema mind koos kassiga tuppa luku taha. Ilmselt oli see ainuke võimalus hoidmaks ära uusi pahandusi, sest aeg oli siis karm.

Ema lootis, et mul on kassiga lõbus. Tegelikult oli see kõuts, kellega mul tuli tuba jagada, vana ja ei tahtnud kohe üldse mu tähelepanu. Ta tegi paari päevaga mulle nii küünte ja ka hammastega selgeks, et ei ole siin mingit sülle võtmist ega paitamist. Ja kui see ei aidanud, siis ta isegi siristas mu peale.

Sellest viimasest tegevusest mälestust mul endal pole. Tean seda ema juttude järgi. Lõpuks magas kass ikka soojamüüri ääres pingil ja mina mängisin toa teises otsas üksinda.

Sügisel ja talvel olin ma tubane. Mäletan, et naabritädi kinkis mulle hulga oma laste mänguasju. Tema lapsed olid juba suureks kasvanud. Millegipärast ei võlunud need elutud asjad mind pikalt. Lõpuks võeti meile uus koer: valge ja hästi karvane peni, kes oli elanud enne lastega peres toakoerana. Tema peremehed oli kolinud linna. Kitsukeses korteris ei olnud aga koerale enam ruumi. Nii tõi ema ta meile.

Kass saadeti jälle õue oma jahimaadele tagasi ja minu seltsiliseks jäigi koer Rulli. Me sobisime üpris hästi. Kuidas meil talv möödus, ma ei mäleta. Järgmised mälestused on mul jälle suvest, kuidas me koos koeraga maailma avastama hakkasime.

Rulli oskas paela otsas kõndida ja kuskilt oli isegi kaelarihm talle muretsetud. Nii me siis hullasime ümber maja.

Aga ühel hetkel jäi ka maja ümbrus kitsaks. Uudishimu ajas kaugemale. Meie ringid Rulliga läksid ikka suuremaks ja pikemaks. Otsustasime minna ka teisele poole metsa vaatama. Ema oli ju tööl ja vend oli kas koolis või jälle loomi karjatamas metsas.

Hoidsin koera rihma otsas kinni. Nii oli julgem, olime ikkagi kahekesi koos. Jõudsime välja suurele sõiduteele ja otse üle selle tee läks samasugune rada, mida mööda me olime tulnud. Seal ma polnudki veel käinud.

Küsisin koeralt, et kas lähme ja tema juba läkski. Mis mul üle jäi, kui järgi sörkida. Kõndisime üpris pikalt, aga mets ei lõppenud ega lõppenud ära. Siis ühel hetkel hakkas ees valgust paistma läbi metsa ja nähtavale tuli lagendik, mille teises ääres seisis ilus punane elumaja ja selle ukse ees ketis jooksis koletult suur koer.

Meid märganud, kukkus ta kurjalt karjuma. Rulli tõmbas selle peale oma saba jalgade vahele, keeras otsa ringi ja lidus kodu poole. Mina sain ainult jalgu tõsta, et mitte talle järgi lohiseda. Pael, millest ma Rullit kinni hoidsin, tõmbus nii pingule ümber käe, et ma ei saanud seda enam lahti.

Nii jäigi üle ainult koerale järgi joosta. Silkasime kuni sõiduteeni, sealt üle ja mööda tuldud teed ikka kodu poole ühe jutiga.

Natukese aja pärast tuli ema meile juba rattaga vastu. Jälle olin ma emale hulkumisega vahele jäänud. Eks ma sain ikka riielda ka. Ema rääkis pärast, et päris metsa eksimisest päästis mind koer ja koera pael, mis ei tulnud käe küljest lahti.

Nii tuligi välja, et koer päästis mind juba teist korda elus ära. Esimest korda päästis Tolkus mind veest välja ja nüüd tegi seda Rulli.

Ju siis pean tänulik olema ka sellele väikesele karvasele sõbrale. Naabritädi oli näinud, kuhu suunda me Rulliga läksime, seepärast teadis ema meid otsima sõita.

Jah, metsad olid siis meie kandis suured. Oli hea, et see lugu ainult jooksmisega lõppes. Hullema peale ei julge ma isegi mõelda praegu.

Üks juhtum on mul veel meeles, kuidas me Rulliga seiklemas käisime.

Vend ja tema sõbrad olid rääkinud omavahel särasilmil, kuidas nad kalal käisid. See kõik tundus nii huvitav. Mõelda vaid, et lähed kuhugi vee äärde ja hoiad ainult natuke aega õnge vees ning kala tuleb. Jääb vaid see veest välja tõmmata. Lihtne tundus.

Miks siis ei peaks mina sellega hakkama saama? Olin piltide pealt näinud, missugused on ehtsad õnged. Järgmine päev võtsin asja kohe käsile. Kuuri taga olid hernekepid. Sealt sain paraja ridva. Sahvris oli ka igat sorti takunööri. Lõikasin paraja jupi endale ja sidusin ridva külge. Kus aga saada õngekonksu, see oli kõige suurem mure.

Võtsin naela kastist ühe naela ja üritasin seda kõveraks väänata. Jõud ei hakanud peale. Proovisin mitut naela, aga ei saanud ühegagi hakkama. Lõpuks leidsin mingi traadijupi ja näpitsad. Nii sain endale midagi õngekonksu sarnast keerata. Jäi vaid see veel paela otsa siduda ja oligi mu õng valmis.

Rulli oli kannatlikult mu tegevust jälginud. Panin talle paela kaela ja läksime Rägavere mõisa tiikide juurde. Olin seal mõisa juures koos vanaemaga käinud. Sinna sõitis korra nädalas kaupluse auto.

Rägavere mõis on pisike karjamõis Lehtse juures, kus tänapäeval on üles filmitud film  “Seltsimees laps”.

Minu lapsepõlves oli mõisas kolhoosi kontor ja tiigi ääres asusid garaaž ja autode remondi töökoda. Nende majade juurde ma ei läinud.

Olime Rulliga teisel pool tiiki. Viskasin oma õnge vette ja ootasin. Kalad ilmselt naersid minu ürituse peale, kui neid seal tiigis üldse oligi. Et aga kaladele tuleb ka sööta panna konksu otsa, oli mul poiste jutust kuulmata jäänud. Kalapüük lõppes aga sellega, et garaažist tuli keegi onu välja ja hakkas minuga riidlema. Käskis koju minna enne, kui ma vette kukun. Tiigis pidid elama kurjad kaanid, kes ainult ootavad väikeseid rumalaid lapsi, et neid ära süüa. See jutt oli nii kole, et tegin kähku minekut.

Kes olid kaanid ja miks nad lapsi söövad, see jäi loomulikult küsimata. Praegu sellele mõeldes, saan isegi aru, et see oli kaval hirmujutt ainult. Kuidas muidu oleks saanud minusugust pätakat koju ajada. Aga kalalkäimiselt jõudsin ma siiski koju nii, et keegi kodustest ei märganudki minu eemalolekut.

Mõnikord lihtsalt vedas või oli teistel nii palju muud teha. Minu õng muidugi ununes suure hirmuga sinna tiigi äärde. Igatahes oli kalapüügi isu mul edaspidi täiesti kadunud. Seda ma enam õnneks ei üritanud teha. Ju siis jäi selle onu jutt kurjadest kaanidest meelde paremini, kui igasugune riidlemine. Niisugused olid siis seekordsed lood minu kadumistest. 

Omavahel öeldes, tuleb üks kadumise lugu veel.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta