Pärast isa surma viis ema mind vahest nädalaks Tapale tädi juurde. Tädi oli kodune ja tegeles õmblemisega. Oma tööd tehes laulis ta alati hirmus nukraid laulukesi, mis ajasid millegi pärast mind nutma. Nägin alati suurt vaeva, et mitte lahinal vesistada. Nüüd tean, et need olid vanad vene ballaadid, mida oli lauldud tädi nooruses.

Tal oli aga alati aega ka minuga tegeleda. Eriti ma seal olla ei tahtnud just nende laulude pärast, aga kes sel ajal minu soove küsis. Kuid vahest oli ka tädil käimisi, kuhu mind kaasa ei võetud. Siis sokutati mind teiste Tapa sugulaste juurde.

Mäletan, kuidas kord jäeti mind ühe sugulase poole. Mul tuli selle pere lastega üksi koju jääda. Need olid kaks umbes minu vanust poissi. Muidu nii sõbralikud lapsed muutusid omapead olles äkki nii riiakaks ja ei lubanud mul enam ühtegi mänguasja puutuda. Ehk olin ma ise süüdi ja lõhkusin võib-olla midagi ära, kes seda enam mäletab. Aga riidu me läksime. Sain üpris kähku aru, et olen seal tegelikult üleliigne ja mind ei taheta sinna.

Istusin siis vaikselt laua taga ja lasin poistel autodega mängida. Vaatasin lihtsalt pealt, kuidas poisid oma autosid põrandal lükkasid ja ise sealjuures häälekalt urisesid. See oli mulle nii raske. Oleks ju ise tahtnud ka mängida nende autodega. Lõpuks tulid poisid mind togima ja käskisid hoopis koju minna. Siis sai mul ka isu täis nende riiakate poistega koos olemisest. Panin riidesse ja tulin tulema. Kaua ma ennast togida lasen.

Minu õnnetuseks oli õues vahepeal pimedaks läinud ja ma ei mäletanud, kuhu poole minema peab. Läksin ja läksin, aga tädi kodutänavat ei tulnud ikka veel. Hakkasin siis tagasi minema ja pimedas ei tundnud ma ka seda maja enam ära, kus kohast ma enne välja olin tulnud. Pöörasin jälle ringi ja kõndisin veel. Lõpuks hakkas külm ja kõht läks juba tühjaks. Olin kuri nii poiste ja ka kogu maailma peale. Mulle tundus, et keegi ei taha mind. Peale tuli selline kassiahastus, et hakka või nutma.

Aga mul oli üksioleku kogemusi küllaga. Teadsin väga hästi, et nutt ei aita mind. Tuli end lihtsalt kokku võtta. Palju kordi ma mööda seda tänavat edasi-tagasi käisin, kes seda oskab enam öelda. Ühel hetkel oli juba nii külm, et ma otsustasin suvalisse majja sisse minna. Koputasin lihtsalt ühele uksele. Seal tuli välja naine, kes oli nii ilus nagu portselanist nukk meie naabritädi riiulis, ja ma kaotasin esialgu kõnevõime. Maal kasvanuna ei olnud ma varem nii hoolitsetud välimusega tädisid näinud. Seepärast tundus see tädike mulle veidi muinasjutulik.

Ta lasi mu ikka tuppa, ajas sõbralikult juttu. Siis kamandati samas majas elav onu õue ja ei läinudki kaua aega, kui see tuli koos minu tädiga tagasi. Ju see nuku moodi võõras tädi oskas mult õigeid küsimusi küsida. Väikeses linnas tunti kindlasti mu õmblejannast tädi. Tapa oli ju nii väike koht, kus naabrid teadsid üksteist nägupidi ja võib-olla ka nimepidi.

Siis tuli ka välja tõde, miks ma ei leidnud tänavat üles, kus mu tädi elas. Olin pimedas hoopis valele poole kõndima hakanud. Eks ma siis sain oma tädi käest võtta selle ära jooksmise pärast. Lohutuseks oli ainult see, et ka poisid olid juba karistuse kätte saanud. Ema viis mind pärast seda lugu õige kähku koju. Nii lõppes see seiklus minu jaoks siiski õnnelikult.

Kas ma ka kodus riielda sain, seda ei mäleta. Aga tean kindlalt, et mind ei viidud kaua aega enam Tapale tädi juurde. Lõpuks tuli tädi suvel ise mulle järgi, et mind enda poole jälle viia. Enne aga võeti minu käest ema juuresolekul pühalik lubadus, et ma ilma ütlemata kuhugi ei läheks. Rohkem mulle ei meenu selliseid seikluseid Tapalt.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta