Viimane sügise pale on mul alati enda poolt üles leitud. Seda juba siis nendest aegadest saadik, kui ma ise tahtsin väiksena sügise suurune olla.

Üksinda mul sageli see ei õnnestunud. Siis tulingi ma endale ise appi, kui hakkasin hingesoojaks mõnda viimast märtsilindu taga otsimas käima.

Sageli mul see õnnestus ja sõber sügises tegigi selle lahkumismeeleolus aastaaja suuremaks. Vahel lootsin ka kaduvat mina sealt üles otsida ja ikka ja jälle tuli viu oma lahkumismeeleolus hüüuga mulle appi.

Ajas üksindustunde endal ja minul minema ning vahepealset külma valget aega ma niiväga ei peljanudki enam. Kahe lohutus on suurem kui ühe oma.

Sedasi arvasin mina ja minu suurest linnust sõber, kes mõlemad midagi rääkisid, aga ikka rohkem iseendale.

Teineteisemõistmiseks on ka sügist vahel vaja. See, mis jahedust loob ja kuuma armastuse aastaajaga sind ja sinu sõpra hüvasti jätab.

Neeruti, 1980-2003.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta